16 Siis kuningas Taavet tuli, laskus Jehoova ette põlvili istuma ja ütles: „Oo, mu Jumal Jehoova, kes olen mina ja mida on väärt mu sugu, et sa oled seda kõike minu heaks teinud?+ 17 Ja nagu sellest veel ei piisaks, mu Jumal, oled sa rääkinud ka oma teenija soo kaugest tulevikust+ ja oled arvanud mind väärivat veelgi suuremat ülendamist, mu Jumal Jehoova. 18 Mida enamat oskaksin mina, su teenija Taavet, öelda au kohta, mida sa oled mulle osutanud? Sa ju tunned oma teenijat nii hästi.+ 19 Jehoova, oma teenija pärast ja oma südame soovil oled sa teinud kõiki neid suuri tegusid ning näidanud oma ülevust.+ 20 Oo, Jehoova! Pole teist sinusarnast,+ pole ühtki teist Jumalat peale sinu.+ Seda kinnitab kõik, mida meie kõrvad on kuulnud. 21 Milline teine rahvas maa peal on nagu sinu rahvas Iisrael?+ Sina, tõeline Jumal, ostsid ta vabaks, et see oleks sinu rahvas.+ Sa tegid endale nime oma suurte ja aukartustäratavate tegudega,+ kui ajasid teised rahvad ära oma rahva eest,+ kelle sa vabastasid Egiptusest. 22 Sa oled teinud Iisraeli rahva põliselt enda omaks+ ja sina, Jehoova, oled saanud talle Jumalaks.+