18 Aga iisraellased ei rünnanud neid, sest koguduse pealikud olid neile Iisraeli Jumala Jehoova juures vande andnud.+ Ja terve kogudus hakkas pealike üle nurisema. 19 Siis ütlesid kõik pealikud tervele kogudusele: „Kuna me vandusime neile Iisraeli Jumala Jehoova nimel, ei või me neid puutuda. 20 Seepärast me jätame nad elama, et meid ei tabaks meelepaha neile antud vande pärast.”+

34 Viimaks jõudis Jefta koju Mispasse.+ Seal tuli talle tamburiini mängides ja tantsides vastu tema tütar. See aga oli tema ainus laps. Peale tema polnud tal ei poega ega tütart. 35 Kui Jefta oma tütart nägi, rebis ta oma riided lõhki ja ütles: „Oh häda, mu tütar! Sa murrad mu südame, sest just sinu pean ma ära saatma. Ma andsin Jehoovale tõotuse ega saa seda enam tagasi võtta.”+

33 Samuti olete kuulnud, et muistsel ajal öeldi: „Sa ei tohi vannet murda,+ vaid sa pead pidama Jehoovale antud tõotusi.”+