13 Veel nägin ma voodis olles oma nägemustes üht vahimeest*, püha vahimeest, kes tuli taevast alla.+ 14 Ta hüüdis valjult: „Raiuge puu maha+ ja laasige sellelt oksad, raputage maha lehed ja puistake laiali viljad! Loomad põgenegu selle alt ja linnud selle okstelt! 15 Aga känd koos juurtega jätke maa sisse, keset rohumaad, ja pange sellele ümber raud- ja vaskvõru. Seda kastku taeva kaste ja see jäägu rohumaale loomade keskele.+ 16 Selle inimsüdamest saagu loomasüda ja seitse aega+ käigu sellest üle.+

24 See langeb mõõgatera läbi ning viiakse teiste rahvaste sekka vangi.+ Jeruusalemm jääb teiste rahvaste tallata, kuni rahvastele* määratud ajad täis saavad.+