31 Kui sõna oli alles kuningal suus, kostis taevast hääl: „Sinule, kuningas Nebukadnetsar, öeldakse: „Kuningriik on läinud sul käest+ 32 ja sind aetakse inimeste seast ära. Sa hakkad elama metsloomade juures ja sööd rohtu nagu pullid. Sinust käib üle seitse aega, kuni sa mõistad, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriikide üle ja ta annab valitsusvõimu, kellele tahab.””+

33 Sedamaid läks see sõna Nebukadnetsari kohta täide. Ta aeti inimeste seast ära, ta hakkas sööma rohtu nagu pullid ja tema keha kastis taeva kaste, ta juuksed kasvasid pikaks nagu kotkasuled ja ta küüned olid nagu linnuküünised.+

34 „Kui see aeg lõppes,+ vaatasin mina, Nebukadnetsar, taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi. Ma ülistasin Kõigekõrgemat, kiitsin ja ülistasin teda, kes elab igavesti, sest tema valitsusvõim on igavene ja tema kuningriik püsib põlvest põlve.+ 35 Neid, kes elavad maa peal, ei tule pidada mikski. Tema toimib oma tahte kohaselt nii taevaste väehulkade kui ka maa elanikega. Pole kedagi, kes võiks teda takistada+ või öelda talle: „Mida sa oled teinud?”+