1. Saamueli
26 Mõne aja pärast tulid Siifi+ mehed Gibeasse+ Sauli juurde ja ütlesid: „Taavet varjab end Hakila künkal, mis on Jesimoni*+ vastas.” 2 Siis läks Saul koos Iisraeli 3000 parima mehega alla Siifi kõrbesse Taavetit otsima.+ 3 Saul lõi laagri üles tee äärde Hakila künkale, mis on Jesimoni vastas. Taavet aga oli sel ajal kõrbes. Kui ta kuulis, et Saul on tulnud teda kõrbesse otsima, 4 saatis ta luurajad uurima, kas Saul on tõesti tulnud. 5 Pärast läks Taavet ise Sauli laagripaiga juurde ning nägi seda kohta, kus magasid Saul ja tema väepealik Abner,+ Neeri poeg. Saul magas vankritega ümbritsetud laagri keskel ning tema väesalgad paiknesid tema ümber. 6 Siis küsis Taavet hett+ Ahimelekilt ja Seruja+ pojalt Abisailt,+ Joabi vennalt: „Kes tuleb koos minuga alla Sauli laagrisse?” Abisai vastas: „Mina tulen!” 7 Taavet ja Abisai hiilisid öösel Sauli väesalkade juurde. Laagri keskel nägid nad magamas Sauli, oda peatsis maasse löödud. Abner ja väesalgad magasid tema ümber.
8 Abisai ütles Taavetile: „Täna on Jumal andnud su vaenlase sinu kätte!+ Luba ma löön ta odaga maasse, ühest löögist piisab!” 9 Kuid Taavet kostis Abisaile: „Ära puutu teda! Sest kes võiks tõsta käe Jehoova võitu+ vastu ja jääda karistamata?”+ 10 Taavet jätkas: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, tapab Jehoova ta ise+ või saabub päev,+ mil ta sureb, või hukkub ta lahingus.+ 11 Jehoova pärast on mõeldamatu, et tõstaksin käe oma isanda, Jehoova võitu vastu!+ Võta tema peatsist oda ja veekann ning lähme!” 12 Taavet võttis oda ja veekannu, mis olid Sauli peatsis, ja nad lahkusid. Mitte keegi ei näinud+ neid, ei pannud neid tähele ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Jehoova oli lasknud tulla nende peale sügava une. 13 Taavet läks teisele poole kõrbe ja jäi seisma eemaloleva mäe otsa, nii et neid lahutas suur vahemaa.
14 Siis hüüdis Taavet väesalkadele ja Neeri pojale Abnerile:+ „Vasta, Abner!” ning Abner küsis vastu: „Kes see on, kes kuningat hüüab?” 15 Taavet ütles Abnerile: „Sa oled ometi sõjamees! Sinu sarnast Iisraelis pole! Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Üks sõdur tuli ju laagrisse, et su isand kuningas tappa.+ 16 Sa ei täitnud oma ülesannet. Nii tõesti, kui Jehoova elab, te väärite surma, sest te ei valvanud oma isandat, Jehoova võitut.+ Nüüd aga otsige, kus on kuninga oda ja veekann,+ mis olid tema peatsis.”
17 Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?”+ Taavet vastas: „See on minu hääl, mu isand kuningas!” 18 ning jätkas: „Miks mu isand ajab taga oma sulast?+ Mida ma olen teinud? Mis on mu süü?+ 19 Mu isand kuningas, kuula palun oma sulase sõnu. Kui sind on minu vastu kihutanud Jehoova, siis võtku ta vastu mu roaohver. Aga kui seda on teinud inimesed,+ siis olgu nad Jehoova ees neetud. Mul on tunne, nagu oleksid nad mind Jehoova pärandmaalt ära ajanud+ ja mulle öelnud: „Teeni teisi jumalaid!” 20 Ära lase nüüd Jehoova palge eest eemal mu verd valada, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima vaid üht kirpu,+ ta nagu ajaks mägedes taga kõrbekana.”
21 Saul ütles: „Ma olen pattu teinud!+ Tule tagasi, mu poeg Taavet! Ma ei puutu sind enam, sest mu hing oli täna sulle kallis.+ Ma olen toiminud rumalasti ja teinud kohutava vea.” 22 Taavet vastas: „Siin on kuninga oda. Tulgu keegi meestest sellele järele. 23 Jehoova tasub igaühele ta õigluse+ ja ustavuse eest. Täna andis Jehoova sind minu kätte, kuid ma ei tahtnud tõsta oma kätt Jehoova võitu+ vastu. 24 Just nagu sinu hing oli täna kallis mulle, olgu ka minu hing kallis Jehoovale ja ta vabastagu mind kõigist mu vaevadest!”+ 25 Saul ütles Taavetile: „Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Sa teed veel suuri tegusid ja väljud võitjana!”+ Siis läks Taavet oma teed ja Saul pöördus tagasi koju.+