Jesaja

25 Jehoova, sina oled mu Jumal.

Ma ülistan sind, ma kiidan su nime,

sest sa oled teinud imelisi asju,+

seda, mida seadsid eesmärgiks ammustel aegadel;+

sa oled olnud ustav+ ja usaldusväärne.

 2 Sa oled teinud linna kivivareks,

kindluslinna rusuks.

Võõraste kindlus pole enam linn,

seda ei ehitata enam kunagi üles.

 3 Seepärast ülistab sind vägev rahvas,

kardab julmade rahvaste linn.+

 4 Sest sa oled kindluseks viletsale,

kindluseks vaesele tema kitsikuses,+

pelgupaigaks sajuhoo eest,

varjuks kuumuses,+

kui julmad marutormina vastu müüri sööstavad.

 5 Nagu leevendaks leitsakut põuasel maal,

nõnda vaigistad sa võõraste möllu.

Nagu pilve vari leevendab leitsakut,

nõnda tehakse julmade laulule lõpp.

 6 Vägede Jehoova valmistab sel mäel+ kõigile rahvastele

pidusöögi rammusate roogadega,+

pidusöögi parima* veiniga,

üdirikaste roogadega,

parima selitatud veiniga.

 7 Ta kõrvaldab sel mäel loori, mis katab kõiki rahvaid,

katte, mis on kootud üle kõigi rahvaste.

 8 Kõrgeim valitseja Jehoova neelab surma ära igaveseks+

ja pühib pisarad kõigilt palgeilt.+

Ta kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt,

sest nõnda on Jehoova rääkinud.

 9 Sel päeval öeldakse:

„See on meie Jumal!+

Temale me lootsime+

ja tema päästis meid.+

See on Jehoova!

Temale me lootsime.

Rõõmustagem tema pääste üle ja hõisakem!”+

10 Jehoova käsi lasub sellel mäel+

ja Moab tallatakse ta omas paigas jalge alla+

nagu põhk sõnnikuhunnikusse.

11 Jumal sirutab käe ja lööb Moabi,

otsekui ujuja lööb vastu vett,

ning alandab tema ülbuse+

osavate käelöökidega.

12 Ta lükkab kindlustatud linna ümber

ühes kõrgete kaitsemüüridega,

ta paiskab selle maha, otse põrmu.