Jesaja
66 Nii ütleb Jehoova:
„Taevas on mu troon ja maa mu jalajäri.+
Kuhu te siis ehitaksite mulle koja,+
kuhu mu puhkepaiga?”+
2 „Kõik selle on teinud mu oma käsi
ja nõnda on need olemasollu tulnud,” lausub Jehoova.+
„Ma vaatan selle peale,
kes on alandlik, rusutud vaimuga ja väriseb mu sõnade ees*.+
3 Kes tapab pulli, on nagu inimesetapja.+
Kes ohverdab lamba, on nagu koera kaela murdja.+
Kes ohverdab anni, on nagu seavere ohverdaja.+
Kes toob meeldetuletusohvriks viirukit,+ on nagu maagiliste sõnadega õnnistaja*.+
Nad on valinud endale oma teed
ja neile meeldivad jäledused.
4 Seepärast valin mina neile karistuse+
ja saadan nende peale just selle, mida nad kardavad.
Sest kui ma hüüdsin, siis ükski ei vastanud,
kui ma rääkisin, siis keegi ei kuulanud.+
Nad tegid edasi kurja mu silmis
ja valisid selle, mis on mulle vastumeelt.”+
5 Kuulake Jehoova sõnu, teie, kes värisete ta sõnade ees:
„Teie vennad, kes teid vihkavad ja teid mu nime pärast kõrvale tõukavad, ütlevad pilkavalt: „Olgu austatud Jehoova!”,+
kuid Jumal ilmutab end ja teeb teid rõõmsaks,
nemad aga jäävad häbisse.”+
6 Linnast kostab kisa, templist kõmin —
Jehoova maksab kätte oma vaenlastele, nagu nad väärivad.
7 Enne kui Siionil algasid sünnitusvalud, ta juba sünnitas.+
Enne kui teda haarasid tuhud, tõi ta poeglapse ilmale.
8 Kes on eales kuulnud midagi sellist?
Kes on näinud sellesarnast?
Kas maa tuuakse ilmale üheainsa päevaga?
Kas sünnib rahvas ühekorraga?
Kuid niipea kui Siionit haarasid tuhud, sünnitas ta oma pojad.
9 „Kas ma lasen sünnitusel alata, aga siis ei lasegi sünnitada?” lausub Jehoova.
„Või kas ma kutsun esile sünnituse, kuid siis sulgen emakoja?” küsib su Jumal.
10 Rõõmustage ühes Jeruusalemmaga, hõisake koos temaga,+ kõik, kes teda armastate.+
Juubeldage koos temaga, kõik, kes teda leinate,
11 sest te imete küllastuseni tema lohutuserinda
ning joote ja tunnete rõõmu tema suurest aust.
12 Sest nii ütleb Jehoova:
„Ma annan talle rahu, mis on kui jõgi,+
ja rahvaste rikkused, mis on kui tulvavesi.+
Teid imetatakse ja kantakse hellalt
ning hüpitatakse põlvedel.
14 Te näete seda ja teie süda rõõmustab,
teie luud on täis elujõudu nagu haljas rohi.
Jehoova käsi on tema teenijatega,
kuid oma vaenlased mõistab ta hukka.”+
15 „Jehoova tuleb nagu tuli+
ja tema sõjavankrid kui tormituul,+
et maksta kätte oma raevus,
et sõidelda tuleleegiga.+
16 Jehoova mõistab kohut tulega,
astub kogu inimsoo vastu oma mõõgaga.
Jehoova poolt tapetuid on palju.
17 Need, kes end pühitsevad ja puhastavad, et minna aedadesse*,+ ning järgnevad sellele, kes on keskel,* ja söövad sealiha,+ igasugu jälkusi ja hiiri,+ need kõik leiavad üheskoos oma lõpu,” lausub Jehoova. 18 „Kuna ma tean nende tegusid ja mõtteid, tulen ma koguma kokku kõiki rahvaid ja keeli. Nad tulevad ja näevad minu au.”
19 „Ma teen nende keskel tunnustähe ja saadan mõned pääsenud teiste rahvaste juurde: Tarsisesse,+ Puuli ja Luudi,+ vibuküttide juurde, Tubalisse, Jaavanisse+ ja kaugetele saartele, kes pole minust kuulnud ega näinud mu au. Siis nad kuulutavad rahvaste seas minu aulisust.+ 20 Nad toovad kõigi rahvaste seast kõik teie vennad+ hobuste, lahtiste ja kinniste vankrite, muulade ning kärmete kaamelitega mu pühale mäele, Jeruusalemma, anniks Jehoovale, nii nagu Iisraeli rahvas toob oma anni puhtas anumas Jehoova kotta,” lausub Jehoova.
21 „Mõned võtan ma preestriteks ja leviitideks,” ütleb Jehoova.
22 „Nii nagu mu ees jäävad püsima uus taevas ja uus maa,+ mille ma loon,” lausub Jehoova, „nii püsivad mu ees ka teie järeltulijad ja teie nimi.”+
23 „Noorkuust noorkuusse ning hingamispäevast hingamispäeva
tulevad kõik inimesed ja kummardavad mu ees,”+ ütleb Jehoova.
24 „Nad lähevad välja ja näevad nende laipu, kes mässasid mu vastu.
Ussid nende peal ei sure,
neid neelav tuli ei kustu+
ja nad on jälkuseks kogu inimsoole.”