Jesaja
41 „Kuulake mind vaikides,* te saared*.
Kogugu rahvad jõudu,
tulgu mu ette ja rääkigu,+
lähme üheskoos kohtusse.
2 Kes kutsus päikesetõusu poolt mehe,+
kutsus ta õiglaselt oma jalge ette*,
et anda talle rahvad
ja lasta tal alistada kuningad?+
Kes teeb nad tema mõõga ees põrmuks,
tema vibu ees kõrteks tuules?
3 Ta ajab neid taga ja läheb takistamatult
mööda radu, mida ta varem pole käinud.
4 Kes on seda teinud ja nõnda toiminud,
kutsunud olemasollu rahvapõlvi?
Mina, Jehoova, olen esimene+
ja viimastelegi olen ma seesama.”+
5 Saared nägid seda ja ehmusid.
Maailma ääred hakkasid värisema,
nad koondusid ja astusid ette.
6 Igaüks aitab oma kaaslast
ja ütleb oma vennale: „Ole tugev!”
7 Käsitööline ergutab kullasseppa,+
sepavasaraga taguja
alasil sepistajat.
Ta ütleb kokkujoodetu kohta: „Väga hea.”
Seejärel kinnitatakse kuju naeltega, et see ei kukuks ümber.
8 „Aga sina, Iisrael, oled mu teenija,+
sina, Jaakob, kelle ma olen valinud,+
mu sõbra Aabrahami sugu,+
9 sina, kelle ma võtsin maailma äärtest+
ja kutsusin kaugeimaist paigust.
Ma ütlesin sulle: „Sina oled mu teenija,+
ma olen sind valinud ja ma pole sind hüljanud.+
10 Ära karda, sest mina olen sinuga.+
Ära muretse, sest mina olen su Jumal.+
Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind,+
oma õiguse parema käega hoian ma sinust kõvasti kinni.”
11 Kõiki, kes raevuvad su peale, häbistatakse ja alandatakse.+
Kes sinu vastu sõdivad, saavad eikellekski ja hukkuvad.+
12 Sa otsid oma vastaseid, kuid ei leia neid.
Kes sinuga sõdivad, saavad eimiskiks, nagu poleks neid olnudki.+
13 Sest mina, sinu Jumal Jehoova, haaran kinni su paremast käest
ja kinnitan sulle: „Ära karda, mina aitan sind!”+
14 Ära karda, sa ussike* Jaakob,+
ärge kartke, te Iisraeli mehed! Mina aitan teid,” lausub Jehoova, sinu lunastaja,+ Iisraeli Püha.
15 „Ma olen sinust teinud viljapeksuree,+
uue teravahambulise viljapeksuriista.
Sa peksad mägesid nagu vilja ja purustad need,
teed künkad aganate sarnaseks.
16 Sa tuulad neid
ja tuul kannab nad minema,
tormituul pillutab laiali.
Sa tunned rõõmu Jehoovast+
ja tunned uhkust Iisraeli Püha üle.”+
17 „Viletsad ja vaesed otsivad asjata vett.
Nende keel kuivab janust.+
Mina, Jehoova, vastan neile.+
Mina, Iisraeli Jumal, ei jäta neid maha.+
18 Lagedatel mägedel panen ma voolama jõed+
ja orutasandikel vulisema allikad.+
Kõrbe muudan ma roostikuks
ja põuase maa veeallikaiks.+
19 Kõrbesse istutan ma seedri,
akaatsia, mürdi ja männi.+
Kõrbetasandikule istutan kadaka
ühes saarepuu ja küpressiga,+
20 et kõik inimesed võiksid näha ja teada,
panna tähele ja mõista,
et seda on teinud Jehoova käsi,
selle loonud Iisraeli Püha.”+
21 „Esitage oma argumendid,” ütleb Jehoova.
„Tooge välja oma väited,” lausub Jaakobi kuningas.
22 „Esitage tõendid ja rääkige meile, mis on tulemas.
Jutustage endistest asjadest,*
et võiksime nende üle mõtiskleda ja mõista nende lõppu.
Või kuulutage meile seda, mis tuleb.+
23 Rääkige meile, mis juhtub tulevikus,
et me mõistaksime, et te olete jumalad.+
Tehke ometi midagi, olgu siis head või halba,
et võiksime hämmastuda seda nähes.+
25 Ma kutsusin põhja poolt mehe ja ta tuleb,+
päikesetõusu poolt mehe,+ kes hüüab mu nime.
Ta tallab valitsejaid, nagu oleksid need savi,+
otsekui pottsepp sõtkub märga savi.
26 Kes on rääkinud sellest algusest peale, et me teaksime,
või möödunud aegadel, et võiksime öelda: „Tal on õigus”?+
Tõesti, keegi pole sellest rääkinud.
Keegi pole seda kuulutanud.
Keegi pole teilt midagi kuulnud.”+
27 Mina olin esimene, kes ütles Siionile: „Näe, mis sünnib!”,+
ja ma saadan Jeruusalemma hea sõnumi kuulutaja.+
28 Ma vaatasin, aga polnud kedagi,
nende keskel polnud ühtki, kes oleks andnud nõu.
Ma küsisin neilt, et nad vastaksid.