ESIMENE SAAMUELI RAAMAT

1 Efraimi+ mägismaal Raamataim-Soofimis+ elas mees* nimega Elkana,+ efraimlane*, kes oli Suufi poja Tohu poja Eliihu poja Jerohami poeg. 2 Tal oli kaks naist, ühe nimi oli Hanna ja teise nimi Peninna. Peninnal olid lapsed, aga Hannal polnud. 3 Elkana läks igal aastal oma linnast Siilosse vägede Jehoovat* kummardama ja talle ohverdama.+ Seal teenisid Jehoova preestritena+ Eeli kaks poega, Hofni ja Piinehas.+

4 Ühel päeval, kui Elkana tõi ohvri, andis ta oma naisele Peninnale ning kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.+ 5 Ent Hannale andis ta erilise tüki, sest ta armastas eelkõige Hannat, kuigi Jehoova polnud Hannale lapsi andnud. 6 Aga teine naine muudkui solvas Hannat, et teda endast välja viia, kuna Jehoova polnud andnud Hannale lapsi. 7 Nõnda tegi Peninna igal aastal. Alati, kui Hanna läks üles Jehoova kotta,+ solvas Peninna teda, nii et ta nuttis ega söönud midagi. 8 Elkana küsis oma naiselt: „Hanna, miks sa nutad ega söö? Miks sa nii kurb oled? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?”

9 Kui nad olid Siilos söönud ja joonud, tõusis Hanna püsti. Preester Eeli istus samal ajal oma istmel Jehoova templi*+ ukseposti juures. 10 Hanna palvetas suures hingevalus Jehoova poole+ ja nuttis lohutamatult. 11 Ta andis tõotuse: „Vägede Jehoova, kui sa näed oma teenija vaeva ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad mulle poja,+ siis annan ma ta Jehoovale kõigiks ta elupäeviks ning habemenuga ei puuduta ta pead.”+

12 Sel ajal kui ta Jehoova ees pikalt palvetas, jälgis Eeli ta suud. 13 Hanna kõneles oma südames, hääletult, ainult ta huuled liikusid. Eeli aga arvas, et ta on purjus, 14 ning ütles talle: „Kaua sa veel oled veiniuimas? Lõpeta see veinijoomine!” 15 Hanna vastas: „Mu isand, mul on suur mure. Ma pole joonud veini ega muud alkoholi, vaid ma olen oma hinge Jehoova ette välja valanud.+ 16 Ära pea oma teenijat allakäinud naiseks. Ma palvetasin kogu see aeg oma suure valu ja vaeva pärast.” 17 Seepeale Eeli lausus: „Mine rahuga! Iisraeli Jumal täitku su soov ja tehku, nagu sa temalt palusid!”+ 18 Siis Hanna ütles: „Leidku su teenija armu su silmis!” Naine läks oma teed ja sõi ning ta nägu polnud enam kurb.

19 Nad tõusid hommikul vara ja kummardasid Jehoova ees. Siis läksid nad tagasi koju Raamasse.+ Elkana heitis oma naise Hanna juurde ning Jehoova pidas naist meeles.+ 20 Ei möödunud aastatki, kui Hanna jäi lapseootele* ja sünnitas poja. Ta pani talle nimeks+ Saamuel*, sest ta ütles: „Jehoovalt olen ma teda palunud.”

21 Mõne aja pärast läks Elkana kogu perega Jehoovale iga-aastast tapaohvrit+ ja oma tõotusohvrit ohverdama. 22 Hanna aga ei läinud kaasa,+ vaid ütles oma mehele: „Niipea kui poiss on võõrutatud, viin ma ta Jehoova ette ning ta jääb sinna alatiseks.”+ 23 Seepeale ütles ta mees Elkana: „Tee, nagu su silmis hea on. Jää koju, kuni sa oled poisi võõrutanud. Lasku Jehoova korda minna sellel, mis sa oled öelnud.” Nii jäigi naine pojaga koju ja imetas teda, kuni oli ta võõrutanud.

24 Niipea kui Hanna oli poisi võõrutanud, võttis ta tema endaga kaasa Siilosse, samuti kolmeaastase pulli, ühe eefa* jahu ja suure veinianuma.+ Ta läks Jehoova kotta Siilosse+ ja poiss oli temaga. 25 Seal pull tapeti ja nad viisid poisi Eeli juurde. 26 Hanna ütles: „Vabanda mind, mu isand! Nii tõesti, kui sa elad, mu isand, mina olen see naine, kes seisis siin sinu ees ja palus Jehoovat.+ 27 Sellesama poisi pärast ma palvetasingi ja Jehoova täitis mu soovi.+ 28 Nüüd annan ma tema Jehoovale. Ta kuulugu Jehoovale kõik oma elupäevad!”

Ja ta* kummardas seal Jehoovat.

11 Siis Elkana läks koju Raamasse, ent poiss jäi preester Eeli juhatuse all Jehoovat teenima.+

12 Aga Eeli pojad olid väga jultunud mehed,+ nad ei tunnustanud Jehoovat. 13 Alati, kui keegi ohvri tõi, talitati preestrile kuuluva osaga järgmisel moel.+ Lihakeetmise ajal tuli preestri abiline kolmeharulise kahvliga 14 ning pistis selle potti, keedunõusse, patta või katlasse. Kõik, mis kahvli otsa jäi, võttis preester endale. Nõnda tegid nad kõigi Siilosse tulnud iisraellaste ohvriandidega. 15 Samuti tuli preestri abiline juba enne rasva suitsemapanemist+ ohvritooja juurde ja ütles: „Anna liha preestrile küpsetamiseks! Ta ei taha sinult keedetud liha, vaid toorest.” 16 Kui mees talle ütles: „Pandagu kõigepealt rasv suitsema+ ja siis võta kõik, mida su hing ihkab”, vastas abiline: „Ei, anna kohe! Kui sa ei anna, siis võtan jõuga!” 17 Seega oli abiliste süü Jehoova ees väga suur,+ sest nad ei pidanud Jehoovale toodavatest ohvritest lugu.

18 Aga Saamuel teenis+ Jehoovat ja kandis linast õlarüüd,+ kuigi ta oli alles poisike. 19 Ema valmistas talle igal aastal väikese varrukateta kuue ja tõi selle talle, kui tuli koos mehega iga-aastast ohvrit tooma.+ 20 Eeli õnnistas Elkanat ja tema naist, öeldes: „Andku Jehoova sulle selle naisega laps poisi asemele, kelle te andsite Jehoovale!”+ Seejärel pöördusid nad tagasi koju. 21 Jehoova kandis Hanna eest hoolt, nii et see jäi lapseootele+ ning sünnitas veel kolm poega ja kaks tütart. Aga poiss Saamuel kasvas Jehoova ees.+

22 Eeli oli juba väga vana, aga ta kuulis kõigest, mida ta pojad tegid+ kogu Iisraelile ning kuidas nad magasid naistega, kes teenisid kogudusetelgi sissekäigu juures.+ 23 Ta ütles neile ühtelugu: „Miks te teete selliseid asju? Ma kuulen rahvalt teie kohta üksnes halba. 24 Nii ei või, mu pojad, sest need jutud, mida ma kuulen Jehoova rahva seas räägitavat, pole head. 25 Kui inimene teeb pattu inimese vastu, võib keegi tema pärast Jehoovat paluda,* ent kui inimene patustab Jehoova vastu,+ kes siis tema eest paluks?” Kuid nemad ei võtnud oma isa kuulda; Jehoova aga oli otsustanud nad surmata.+ 26 Poiss Saamuel sirgus suuremaks ja meeldis üha enam nii Jehoovale kui ka inimestele.+

27 Kord tuli Eeli juurde jumalamees ja ütles talle: „Nii lausub Jehoova: „Kas ma ei ilmutanud end sinu isa soole, kui see oli Egiptuses vaarao orjuses?+ 28 Tema valiti kõigi Iisraeli suguharude seast+ mulle preestriks, et ta läheks üles mu altarile ohverdama,+ suitsutama suitsutusrohtu* ja kandma mu ees õlarüüd. Ma andsin su esiisa soole kõik iisraellaste tuleohvrid.+ 29 Miks te põlastate mu tapaohvreid ja ohvriande, mida ma olen käskinud oma elupaigas+ tuua? Miks sa austad oma poegi rohkem kui mind ja lased neil end nuumata parimaga kõigist mu Iisraeli rahva ohvreist?+

30 Iisraeli Jumal Jehoova on küll lausunud: „Ma olen tõesti öelnud, et sinu ja su esiisa sugu teenivad mind igavesti”,+ aga nüüd teatab Jehoova: „See on mõeldamatu! Sest ma austan neid, kes austavad mind,+ kuid neid, kes mind põlgavad, koheldakse põlgusega.” 31 Tea siis, et tulevad päevad, mil ma raiun maha sinu ja su isa soo vägeva käsivarre, nii et sinu soost ei ela enam keegi vanaks.+ 32 Kuigi Iisraelis tehakse head, näed sina mu kojas üksnes vaenlasi.+ Sinu soost ei ela enam keegi vanaks. 33 Siiski jätan ma oma altari juurde teenima su järglase, kes tuhmistab su silmad ja toob sulle valu. Enamik su soost langeb inimeste mõõga läbi.+ 34 Sulle on märgiks see, mis juhtub su poegade Hofni ja Piinehasega: nad mõlemad surevad samal päeval.+ 35 Siis ma tõstan endale ustava preestri.+ Tema teeb seda, mis on mu südame järgi. Ma ehitan talle jäädava koja* ning ta teenib alaliselt mu võitu ees. 36 Igaüks, kes sinu kotta alles jääb, läheb tema juurde, kummardab ta ees ning palub temalt tööd ja leiba, öeldes: „Palun määra mind preestriametisse, et saaksin süüa tükikese leiba!”””+

3 Samal ajal teenis poiss Saamuel Eeli juhatusel Jehoovat.+ Jehoova sõna oli noil päevil haruldane, nägemusi+ nähti harva.

2 Eeli silmad olid juba tuhmunud ja ta ei näinud enam.+ Ükskord, kui ta oma asemel magas — 3 Jumala lamp+ polnud veel kustunud ja Saamuel magas Jehoova templis*,+ kus oli Jumala laegas —, 4 hüüdis Jehoova Saamueli ja tema vastas: „Siin ma olen!” 5 Saamuel jooksis Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sa kutsusid mind.” Aga Eeli vastas: „Mina pole sind kutsunud. Mine magama.” Siis Saamuel läks tagasi magama. 6 Jehoova hüüdis uuesti: „Saamuel!” Saamuel tõusis, läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sa ju kutsusid mind.” Aga Eeli vastas: „Mina pole sind kutsunud, mu poeg. Mine magama.” 7 (Saamuel ei tundnud veel Jehoovat nii hästi ja Jehoovalt polnud talle veel ühtki sõnumit tulnud.)+ 8 Jehoova hüüdis kolmandat korda: „Saamuel!” Seepeale tõusis Saamuel jälle üles, läks Eeli juurde ja ütles: „Siin ma olen, sa ju kutsusid mind.”

Nüüd Eeli mõistis, et Jehoova oli poissi hüüdnud, 9 ja ta ütles Saamuelile: „Mine magama. Kui ta sind uuesti hüüab, siis vasta: „Räägi, Jehoova, sinu teenija kuulab!”” Saamuel läkski ning heitis oma asemele.

10 Siis Jehoova tuli ja hüüdis teda nagu eelmistelgi kordadel: „Saamuel! Saamuel!” ja Saamuel vastas: „Räägi, sinu teenija kuulab!” 11 Jehoova ütles Saamuelile: „Tea nüüd, et ma teen Iisraelis midagi niisugust, et igaüks, kes sellest kuuleb, lausa kohkub*.+ 12 Sel päeval viin ma täide kõik, mis ma olen öelnud Eeli ja tema soo kohta, algusest kuni lõpuni.+ 13 Ütle talle, et ma mõistan ta soo igaveseks hukka, sest kuigi ta on teadnud, mis pattu tema pojad teevad+ — et nad teotavad Jumalat+ —, ei ole ta neid noominud.+ 14 Seepärast olen ma vandunud Eeli soo kohta, et tema soo süüd ei lepita mitte ükski tapaohver ega ohvriand.”+

15 Saamuel magas hommikuni ja avas siis Jehoova koja uksed, kuid ta kartis Eelile nägemusest rääkida. 16 Eeli aga hüüdis Saamueli: „Saamuel, mu poeg!” ja tema vastas: „Siin ma olen!” 17 Eeli küsis: „Mida ta sulle rääkis? Ära seda palun minu eest varja! Jumal tehku sinuga ükskõik mida, kui sa varjad minu eest sõnagi sellest, mida ta sulle rääkis!” 18 Siis Saamuel rääkis talle kõik ära ega varjanud tema eest midagi. Eeli ütles: „Tema on Jehoova. Tehku ta nii, nagu on tema silmis hea.”

19 Saamuel kasvas ja Jehoova oli temaga+ ning ükski ta sõna ei läinud tühja. 20 Kogu Iisrael Daanist Beer-Sebani sai teada, et Saamuelist oli saanud Jehoova prohvet. 21 Jehoova hakkas jälle Siilos end ilmutama. Seal ilmutas Jehoova end Saamuelile Jehoova sõna kaudu.+

4 Saamueli sõnu sai kuulda kogu Iisrael.

Siis läksid iisraellased vilistite vastu sõdima. Nad jäid laagrisse Eben-Eeseri alla, kuid vilistid olid löönud laagri üles Afekisse. 2 Vilistid seadsid end lahinguvalmis, et sõdida Iisraeli vastu, ning toimus äge lahing. Vilistid lõid iisraellasi ja tapsid lahinguväljal umbes 4000 meest. 3 Kui mehed tagasi laagrisse tulid, ütlesid Iisraeli vanemad: „Miks lasi Jehoova meil täna vilistitelt lüüa saada?+ Võtkem Siilost Jehoova lepingulaegas,+ et see oleks meiega ja päästaks meid vaenlaste käest.” 4 Siis saadeti mehed tooma Siilost keerubite kohal*+ troonil istuva vägede Jehoova lepingulaegast. Jumala lepingulaeka juures olid ka Eeli kaks poega Hofni ja Piinehas.+

5 Niipea kui Jehoova lepingulaegas jõudis laagrisse, tõstsid kõik iisraellased valju rõõmukisa, nõnda et maa vappus. 6 Kui vilistid hõiskeid kuulsid, küsisid nad: „Mida need heebrealased seal laagris kisendavad?” Viimaks said nad teada, et Jehoova laegas oli jõudnud laagrisse, 7 ning nad hakkasid kartma ja ütlesid: „Jumal on tulnud laagrisse!”+ Nad ütlesid veel: „Häda meile, sest midagi niisugust ei ole kunagi varem juhtunud! 8 Häda meile! Kes päästaks meid selle vägeva Jumala käest? See on see Jumal, kes lõi kõrbes egiptlasi igasugu nuhtlustega.+ 9 Vilistid, olge nüüd vaprad ja mehised, et te ei peaks teenima heebrealasi, nagu nemad on teeninud teid!+ Olge mehised ja võidelge!” 10 Vilistid võitlesidki ja said iisraellaste üle võidu+ ning need põgenesid oma telkidesse. Iisrael sai rängalt lüüa, langes 30 000 jalameest. 11 Jumala laegas võeti saagiks ning Eeli pojad Hofni ja Piinehas said surma.+

12 Üks benjaminlane jooksis lahinguväljalt ära ning jõudis samal päeval Siilosse, riided lõhki käristatud ja mulda pea peale raputatud.+ 13 Tema saabudes istus Eeli tee ääres oma istmel ja ootas, sest ta süda värises Jumala laeka pärast.+ Kui benjaminlane linna jõudis, rääkis ta juhtunust, ja kogu linn tõstis hädakisa. 14 Eeli kuulis kisa ja küsis: „Mida see lärm tähendab?” Mees juba kiirustaski Eeli juurde, et rääkida talle kõigest. 15 (Eeli oli 98-aastane, tema pilk oli klaasistunud ja ta ei näinud enam.)+ 16 Mees ütles Eelile: „Ma tulen lahinguväljalt. Ma põgenesin sealt täna.” Eeli küsis: „Mis juhtus, mu poeg?” 17 Sõnumitooja vastas: „Iisrael põgenes vilistite eest ja rahvas sai rängalt lüüa.+ Ka sinu mõlemad pojad, Hofni ja Piinehas, said surma+ ning Jumala laegas võeti saagiks.”+

18 Sel hetkel, kui mees mainis Jumala laegast, kukkus Eeli värava juures oma istmelt selili, murdis kaela ning suri, sest ta oli vana ja raske. Ta oli Iisraelis kohut mõistnud 40 aastat. 19 Tema minia, Piinehase naine, oli lapseootel ja pidi peagi sünnitama. Kui see kuulis, et Jumala laegas on ära võetud ning tema äi ja mees surnud, tõmbus ta valust kõverasse, sest tal algasid tuhud ja ta sünnitas. 20 Aga kui ta oli suremas, ütlesid tema juures olevad naised: „Ära karda! Sa sünnitasid poja!” Kuid ta ei vastanud midagi ega teinud sellest välja. 21 Siiski andis ta poisile nime, Iikabod,*+ öeldes: „Auhiilgus on Iisraelist lahkunud”,+ kuna ta mõtles Jumala laekale, mis oli ära võetud, ning oma äiale ja mehele.+ 22 Ta ütles: „Auhiilgus on Iisraelist lahkunud, sest Jumala laegas on ära võetud.”+

5 Vilistid võtsid Jumala laeka+ ja viisid selle Eben-Eeserist Asdodisse. 2 Nad viisid Jumala laeka Daagoni templisse ning panid selle Daagoni+ kõrvale. 3 Kui asdodlased järgmise päeva varahommikul ärkasid, lebas Daagon Jehoova laeka ees näoli maas.+ Nad võtsid Daagoni ja panid ta oma kohale tagasi.+ 4 Järgmise päeva varahommikul, kui nad ärkasid, lebas Daagon jälle Jehoova laeka ees maas. Daagoni pea ja mõlemad käelabad vedelesid äralõigatuna lävel. Üksnes selle kalakeha* oli terveks jäänud. 5 Sellepärast ei astu Daagoni preestrid ega teised, kes lähevad Daagoni kotta Asdodis, tänini Daagoni koja lävele.

6 Jehoova käsi oli raskelt asdodlaste peal ja ta laastas neid, lüües neid Asdodis ja selle valdustes hemorroididega.+ 7 Selle peale ütlesid Asdodi mehed: „Ärgu jäägu Iisraeli Jumala laegas meie juurde, sest tema käsi rõhub raskelt meid ja meie jumalat Daagonit.” 8 Nad kutsusid kokku kõik vilistite valitsejad ja küsisid: „Mida me peaksime Iisraeli Jumala laekaga tegema?” Need vastasid: „Viidagu Iisraeli Jumala laegas Gatti!”+ ja nad viisidki laeka sinna.

9 Kui nad olid laeka Gatti viinud, sirutas Jehoova oma käe selle linna vastu ja tekitas sealgi pöörast hirmu. Ta lõi linna elanikke, nii väikseid kui ka suuri, nõnda et neile tekkisid hemorroidid.+ 10 Siis saatsid nad Jumala laeka Ekronisse.+ Ent niipea kui Jumala laegas Ekronisse jõudis, tõstsid ekronlased hädakisa: „Nad on toonud Iisraeli Jumala laeka meie juurde, et meid ja meie rahvast surmata!”+ 11 Seejärel kutsusid nad kokku kõik vilistite valitsejad ja ütlesid: „Saatke Iisraeli Jumala laegas minema! Pöördugu see tagasi oma õigesse kohta, et meid ja meie rahvast ei tabaks surm!” Kogu linnas valitses surmahirm, sest Jumala käsi lasus raskelt nende peal,+ 12 ning neid, kes ei surnud, löödi hemorroididega. Linna hädakisa tõusis taevani.

6 Jehoova laegas+ oli vilistite maal seitse kuud. 2 Vilistid kutsusid kokku preestrid ja ennustajad+ ning küsisid: „Mida me peaksime Jehoova laekaga tegema? Öelge, kuidas me peaksime selle tagasi saatma?” 3 Need vastasid: „Kui te saadate ära Iisraeli Jumala Jehoova lepingulaegast, siis ärge lähetage seda ilma ohvriannita. Teil tuleb see tagastada talle koos süüohvriga.+ Vaid sel juhul te tervenete ja saate teada, miks ta oma kätt teie pealt ära pole võtnud.” 4 Seepeale nad küsisid: „Mis süüohvri me peaksime talle saatma?” Need vastasid: „Vilistite valitsejate arvu järgi+ viis kuldkuju hemorroididest ja viis kuldhiirt, sest nii teid kui ka teie valitsejaid on tabanud sama nuhtlus. 5 Tehke kujud hemorroididest, mis teid on tabanud, ja hiirtest,+ kes teie maad hävitavad, ning andke au Iisraeli Jumalale! Ehk võtab ta siis ära oma käe teie, teie jumala ja maa pealt.+ 6 Miks peaksite oma südame kalgiks tegema, nii nagu egiptlased ja vaarao oma südame kalgiks tegid?+ Alles siis, kui Jumal neid karmilt kohtles,+ saatsid nad iisraellased minema ja need läksid oma teed.+ 7 Seadke nüüd valmis üks uus vanker ja võtke kaks lehma, kellel on vasikad ja kes pole veel ikke all olnud. Rakendage lehmad vankri ette, aga nende vasikad viige tagasi koju. 8 Võtke Jehoova laegas ja asetage see vankrile ning selle kõrvale pange karp kuldesemetega, mis te temale süüohvriks saadate.+ Siis saatke vanker teele 9 ja pange tähele: kui see läheb mööda teed oma maale, üles Beet-Semesesse,+ siis on Jumal meile seda kurja teinud. Aga kui ei lähe, siis me teame, et tema käsi pole meid puutunud, vaid see kõik on tabanud meid juhuslikult.”

10 Mehed tegidki nii. Nad võtsid kaks lehma, kel olid vasikad, rakendasid lehmad vankri ette, aga vasikad sulgesid nad koju. 11 Siis panid nad Jehoova laeka vankrile, samuti karbi kullast hiirte ja hemorroididega. 12 Lehmad suundusid otseteed Beet-Semese+ poole. Nad läksid ammudes mööda maanteed ega pööranud ei paremale ega vasakule. Vilistite valitsejad aga käisid nende järel kuni Beet-Semese piirini. 13 Beet-Semese elanikud lõikasid parasjagu orutasandikul nisu. Kui nad silmad tõstsid ja laegast nägid, valdas neid suur rõõm. 14 Vanker aga jõudis beetsemeslase Joosua põllule ja jäi seal ühe suure kivi juurde seisma. Siis nad lõhkusid vankripuud ning tõid lehmad+ Jehoovale põletusohvriks.

15 Leviidid+ tõstsid maha Jehoova laeka ja selle kõrval oleva kuldesemetega karbi ning panid need suure kivi peale. Beet-Semese+ mehed tõid sel päeval Jehoovale põletus- ja tapaohvreid.

16 Kui vilistite viis valitsejat seda nägid, pöördusid nad samal päeval Ekronisse tagasi. 17 Need on hemorroidide kuldkujud, mis vilistid Jehoovale süüohvriks andsid:+ üks Asdodi+ eest, üks Gaza eest, üks Askeloni eest, üks Gati+ eest ja üks Ekroni+ eest. 18 Kuldhiiri oli sama palju kui kõiki vilistite linnu, mis kuulusid neile viiele valitsejale, ning need anti kõigi kindlustatud linnade ja külade eest.

Aga see suur kivi, millele nad asetasid Jehoova laeka, on beetsemeslase Joosua põllul selle tunnistajana veel tänapäevalgi. 19 Kuid Jumal nuhtles Beet-Semese elanikke, sest need olid jäänud Jehoova laegast vaatama. Ta surmas rahva seast 50 070 inimest ning rahvas leinas, sest Jehoova oli andnud neile ränga hoobi.+ 20 Beet-Semese elanikud küsisid: „Kes küll võiks minna Jehoova, selle püha Jumala+ ette? Kelle juurde ta meie juurest läheks?”+ 21 Siis saatsid nad käskjalad Kirjat-Jearimi+ elanike juurde neile ütlema: „Vilistid on Jehoova laeka tagastanud. Tulge alla ja viige see enda juurde!”+

7 Kirjat-Jearimi mehed tulidki, võtsid Jehoova laeka ja viisid selle künkal asuvasse Abinadabi majja+ ning pühitsesid tema poja Eleasari Jehoova laeka valvuriks.

2 Laeka toomisest Kirjat-Jearimi möödus palju aega, ühtekokku 20 aastat. Siis hakkas kogu Iisraeli rahvas Jehoovat otsima*.+ 3 Saamuel ütles Iisraeli rahvale: „Kui te nüüd tõesti kogu südamest Jehoovat otsite,+ siis kõrvaldage enda keskelt võõrad jumalad+ ja Astarte kujud.+ Pöörake oma süda kõhklemata Jehoova poole ja teenige üksnes teda!+ Siis päästab ta teid vilistite käest.”+ 4 Iisraellased kõrvaldasidki enda keskelt Baalid ja Astarte kujud ning teenisid üksnes Jehoovat.+

5 Siis Saamuel ütles: „Koguge terve Iisrael Mispasse+ ja ma palun teie eest Jehoovat.”+ 6 Nad kogunesid Mispasse, ammutasid vett ja valasid Jehoova ette* ning paastusid+ sel päeval, öeldes: „Me oleme Jehoova vastu pattu teinud.”+ Ja Saamuel hakkas Mispas iisraellaste kohtumõistjana+ teenima.

7 Kui vilistid said teada, et iisraellased on kogunenud Mispasse, tulid vilistite valitsejad+ Iisraeli vastu. Kui iisraellased sellest kuulsid, hakkasid nad vilisteid kartma. 8 Nad ütlesid Saamuelile: „Ära nüüd vaiki, vaid hüüa meie Jumala Jehoova poole, et ta meid aitaks+ ja vilistite käest päästaks!” 9 Siis võttis Saamuel ühe talle ja tõi selle Jehoovale põletusohvriks.+ Saamuel hüüdis Iisraeli pärast Jehoovat appi ning Jehoova vastas talle.+ 10 Sel ajal kui Saamuel põletusohvrit ohverdas, lähenesid vilistid, et Iisraeli rünnata. Aga Jehoova müristas sel päeval vilistite kohal valju kõuemürinaga.+ Ta ajas nad segadusse+ ning nad said Iisraeli käest lüüa.+ 11 Iisraeli mehed läksid Mispast välja, ajasid vilisteid taga ja tapsid neid kuni Beet-Kaari lõunaosani. 12 Siis võttis Saamuel ühe kivi,+ asetas selle Mispa ja Jesana vahele ning nimetas selle Eben-Eeseriks*, öeldes: „Jehoova on meid senini aidanud.”+ 13 Nõnda alistati vilistid ja nad ei tulnud enam Iisraelimaale.+ Jehoova käsi oli vilistite vastu kõigil Saamueli elupäevil.+ 14 Need linnad, mis vilistid olid Iisraelilt ära võtnud, said Iisraelile tagasi. Iisrael sai vilistite käest tagasi linnad Ekronist kuni Gatini, samuti nende linnade juurde kuuluva maa.

Rahu oli ka iisraellaste ja emorlaste vahel.+

15 Saamuel oli Iisraeli kohtumõistja kogu oma eluaja.+ 16 Igal aastal käis ta Peetelis,+ Gilgalis+ ja Mispas+ ning oli iisraellastele kohtumõistjaks kõigis neis paigus. 17 Seejärel tuli ta tagasi koju Raamasse+ ja oli ka seal iisraellastele kohtumõistjaks. Sinna ehitas ta Jehoovale altari.+

8 Kui Saamuel oli vanaks jäänud, määras ta oma pojad Iisraelile kohtumõistjateks. 2 Tema esimese poja nimi oli Joel ja teise nimi Abija.+ Nad olid kohtumõistjateks Beer-Sebas. 3 Aga ta pojad ei käinud tema teedel, vaid ajasid ebaausal moel kasu taga,+ võtsid altkäemaksu+ ja väänasid õigust.+

4 Mõne aja pärast kogunesid kõik Iisraeli vanemad Saamueli juurde Raamasse 5 ning ütlesid talle: „Sa oled vanaks jäänud, kuid su pojad ei käi sinu teedel. Määra nüüd meile kuningas, kes mõistaks meile kohut, nagu on kõigil teistel rahvastel.”+ 6 Aga Saamuelile ei meeldinud, et nad ütlesid: „Anna meile kuningas, kes mõistaks meile kohut.” Siis palvetas Saamuel Jehoova poole 7 ja Jehoova vastas talle: „Võta rahvast kuulda kõiges, mis nad sulle ütlevad, sest nad ei põlga mitte sind, vaid nad põlgavad mind kui oma kuningat!+ 8 Nad käituvad nii, nagu nad on teinud alates päevast, mil ma tõin nad Egiptusest välja. Nad hülgasid mu+ ikka ja jälle ning teenisid teisi jumalaid.+ Samamoodi käituvad nad ka sinuga. 9 Võta nüüd neid kuulda. Kuid hoiata neid tõsiselt ja anna neile teada, mida on õigus nõuda kuningal, kes hakkab nende üle valitsema.”

10 Siis rääkis Saamuel kõik Jehoova sõnad edasi rahvale, kes nõudis temalt kuningat. 11 Ta ütles: „Kuningal, kes hakkab teie üle valitsema, on õigus nõuda järgmist.+ Ta võtab teie pojad+ ja paneb nad oma sõjavankritele,+ ta teeb neist oma ratsanikud+ ning mõned paneb ta jooksma oma vankri ees. 12 Ta määrab teie poegadest endale tuhande-+ ja viiekümnepealikke.+ Teised paneb ta endale maad kündma+ ja vilja lõikama+ ning sõjarelvi ja vankrivarustust valmistama.+ 13 Ta võtab teie tütred ning paneb nad salvisegajateks*, kokkadeks ja pagariteks.+ 14 Ta võtab teie parimad põllud, viinamäed ja oliivisalud+ ning annab need oma sulastele. 15 Ta võtab kümnendiku teie põlluviljast ja viinamäesaagist ning annab oma õukondlastele ja sulastele. 16 Ta võtab teie sulased ja teenijannad ning teie parimad veised ja eeslid ning paneb need enda heaks tööle.+ 17 Ta võtab endale kümnendiku teie lammastest ja kitsedest+ ning teist endist saavad tema sulased. 18 Siis saabub päev, mil te tõstate hädakisa oma kuninga pärast, kelle te olete endale valinud,+ aga Jehoova ei vasta teile.”

19 Kuid rahvas ei võtnud Saamueli kuulda, vaid ütles: „Ei, me tahame ikkagi endale kuningat! 20 Siis me oleme samasugused nagu kõik teised rahvad ning kuningas mõistab meile kohut, käib meie ees ja juhib meid lahingus.” 21 Saamuel kuulas rahva ära ja rääkis kogu nende jutu Jehoovale edasi. 22 Aga Jehoova ütles Saamuelile: „Võta neid kuulda ja määra neile kuningas!”+ Seejärel ütles Saamuel Iisraeli meestele: „Igaüks mingu tagasi oma linna!”

9 Benjaminlaste+ seas oli üks jõukas mees nimega Kiis,+ kes oli Afiahi poja Bekorati poja Serori poja Abieli järeltulija. 2 Tal oli poeg nimega Saul,+ noor ja nägus mees. Iisraellaste seas polnud ühtki temast kenamat, ta oli kõigist peajagu pikem.

3 Kord läksid Sauli isa Kiisi emaeeslid kaduma. Kiis ütles oma pojale: „Palun võta endaga üks sulane ja minge eesleid otsima.” 4 Nad käisid läbi Efraimi mägismaa ja Saalisamaa, aga ei leidnud neid. Siis käisid nad läbi Saalimimaa, kuid eesleid polnud ka seal. Seejärel käisid nad läbi kogu Benjaminimaa, kuid tulutult.

5 Kui nad jõudsid Suufimaale, ütles Saul oma sulasele, kes oli temaga: „Lähme tagasi, muidu hakkab mu isa eeslite asemel hoopis meie pärast muretsema!”+ 6 Aga see vastas: „Selles linnas on üks jumalamees, kellest peetakse väga lugu. Kõik, mis ta ütleb, läheb täide.+ Lähme tema juurde! Ehk ta ütleb meile, mis teed me peaksime minema.” 7 Seepeale ütles Saul oma sulasele: „Kui me läheme, siis mida me sellele mehele viime? Meie kottides pole enam leiba ja meil pole jumalamehele midagi kingituseks viia. Või on meil midagi?” 8 Sulane kostis: „Mul on veel veerand seeklit* hõbedat. Ma annan selle jumalamehele ja tema ütleb meile, mis teed me peaksime minema.” 9 (Kui varasematel aegadel soovis Iisraelis keegi Jumalalt midagi küsida, siis ütles ta: „Lähme nägija+ juurde!” Sest prohveteid kutsuti varem nägijateks.) 10 Siis ütles Saul oma sulasele: „Hästi, lähme!” ja nad seadsidki sammud linna poole, kus oli jumalamees.

11 Kui nad mööda nõlva üles linna poole astusid, kohtasid nad teel tüdrukuid, kes läksid vett ammutama. Nad küsisid tüdrukutelt: „Kas nägija+ on siin?” 12 Need vastasid: „Jah, on küll. Aga kiirustage! Ta tuli täna linna, sest rahvas läheb ohvripaika+ ohverdama.+ 13 Te kohtate teda kohe, kui te linna jõuate, enne kui ta läheb üles ohvripaika sööma. Rahvas ei hakka enne tema tulekut sööma, sest tema õnnistab ohvrit. Alles pärast seda võivad kutsutud süüa. Minge kohe üles ja te leiate ta!” 14 Nad läksidki üles linna ja seal tuli neile vastu Saamuel, kes oli teel üles ohvripaika.

15 Jehoova oli Saamuelile päev enne Sauli tulekut teada andnud: 16 „Homme umbes samal ajal saadan ma sinu juurde ühe mehe Benjaminimaalt.+ Võia ta juhiks mu rahvale Iisraelile.+ Tema päästab mu rahva vilistite käest, sest ma olen näinud oma rahva viletsust ja nende appihüüded on jõudnud minuni.”+ 17 Kui Saamuel nägi Sauli, ütles Jehoova talle: „Siin ongi mees, kelle kohta ma ütlesin: „Tema hakkab juhtima mu rahvast.””+

18 Siis pöördus Saul väravate juures Saamueli poole ja küsis: „Ütle palun, kus on siin nägija maja?” 19 Saamuel vastas Saulile: „Mina olengi nägija. Kõnni minu ees, kui läheme üles ohvripaika, ja sööge täna koos minuga.+ Hommikul saadan ma su ära ning annan sulle teada kõik, mis sa soovid. 20 Aga nende eeslite pärast, mis kolme päeva eest kaduma läksid,+ pole sul tarvis muretseda, sest need on leitud. Ja kellele kuulubki kõik väärtuslik Iisraelis — kas mitte sulle ja kogu su isakojale?”+ 21 Seepeale Saul kostis: „Ma olen ju benjaminlane, Iisraeli väikseimast suguharust,+ ja mu suguvõsa on kõige tähtsusetum Benjamini suguharus. Miks sa minuga niimoodi räägid?”

22 Siis läks Saamuel koos Sauli ja tema sulasega söögiruumi ja andis neile kõige auväärsema paiga kutsutute seas, keda oli umbes 30 meest. 23 Saamuel ütles keetjale: „Too see lihatükk, mille ma sulle andsin ja mille ma palusin sul kõrvale panna.” 24 Seepeale võttis keetja kintsutüki ja pani selle Sauli ette. Saamuel ütles: „See tükk oli kõrvale pandud. Võta see ja söö. Seda hoiti just sinu jaoks, sest ma ütlesin, et olen kutsunud külalised.” Ja Saul sõi sel päeval koos Saamueliga. 25 Siis läksid nad ohvripaigast+ alla linna ja Saamuel jätkas jutuajamist Sauliga majakatusel. 26 Nad tõusid varakult ja Saamuel hüüdis koidu ajal Saulile, kes oli katusel: „Sea end valmis, et ma võiksin sind ära saata!” Saul seadiski end valmis ning nad mõlemad, Saul ja Saamuel, lahkusid. 27 Kui nad olid linna piirile jõudnud, ütles Saamuel Saulile: „Ütle oma sulasele,+ et ta läheks meie ees”, ja see läkski. „Aga sina jää nüüd seisma ning ma annan sulle teada Jumala sõnumi.”

10 Siis võttis Saamuel õlipudeli, valas õli Sauli pea peale,+ andis talle suud ja ütles: „Jehoova on võidnud sind oma rahva+ juhiks.+ 2 Kui sa täna minu juurest ära lähed, kohtad sa Raaheli hauakoopa+ lähedal Benjaminimaal Selsahis kahte meest ja nad ütlevad sulle: „Eeslid, keda sa otsid, on leitud. Aga nüüd ei muretse su isa enam eeslite,+ vaid teie pärast, ja mõtleb, mis ta pojaga on juhtunud.” 3 Mine sealt veel edasi kuni Taabori suure puuni. Seal tulevad sulle vastu kolm meest, kes lähevad üles Peetelisse+ Jumalat kummardama. Üks neist kannab kolme kitsetalle, teisel on kolm leiba ja kolmandal suur veinianum. 4 Nad pärivad su käekäigu järele ja annavad sulle kaks leiba. Võta need vastu. 5 Pärast seda jõuad sa Jumala kõrgendikule, kus on vilistite garnison. Kui sa linna jõuad, näed sa salka prohveteid ohvripaigast alla tulemas ja prohvetlikult rääkimas ning nende ees näed keelpilli-, tamburiini-, flöödi- ja lüüramängijaid. 6 Siis tuleb su peale Jehoova vaim+ ja sa hakkad koos nendega prohvetlikult rääkima ning muutud otsekui teiseks inimeseks.+ 7 Kui sa näed neid märke täitumas, siis tee, mida su käsi suudab, sest Jumal on sinuga. 8 Mine enne mind alla Gilgalisse+ ning ma tulen sinu juurde põletus- ja rahuohvreid ohverdama. Oota seitse päeva, kuni ma sinu juurde tulen. Siis annan ma sulle teada, mida sul tuleb teha.”

9 Kui Saul selja keeras ja Saamueli juurest ära minema hakkas, muutis Jumal tema südame teiseks, ja kõik need märgid läksid täide selsamal päeval. 10 Niisiis läksid nad sealt kõrgendikule, kus talle tuli vastu salk prohveteid. Siis tuli tema peale Jumala vaim+ ja ta hakkas koos nendega prohvetlikult rääkima.+ 11 Kui need, kes Sauli juba varasemast tundsid, nägid teda koos teiste prohvetitega prohvetlikult rääkimas, küsisid nad üksteiselt: „Mis Kiisi poja Sauliga on juhtunud? Kas ka Saul on prohvet?” 12 Siis küsis üks meestest vastu: „Aga kes on siis nende teiste isa?” Seepärast on saanud kõnekäänuks ütlus „Kas ka Saul on prohvet?”.+

13 Kui Saul oli prohvetlikult rääkimise lõpetanud, läks ta ohvripaika. 14 Hiljem küsis Sauli isa vend temalt ja ta sulaselt: „Kus te käisite?” Saul vastas: „Me käisime eesleid otsimas+, aga ei leidnud neid. Siis läksime Saamueli juurde.” 15 Sauli onu tundis huvi: „Mida Saamuel teile rääkis? Ütle palun.” 16 Saul vastas onule: „Ta ütles meile, et eeslid on juba leitud.” Aga kuningavõimu kohta, millest Saamuel oli talle rääkinud, ei lausunud ta sõnagi.

17 Seejärel kutsus Saamuel iisraellased kokku Jehoova juurde Mispasse+ 18 ning ütles neile: „Nii lausub Iisraeli Jumal Jehoova: „Mina tõin Iisraeli Egiptusest välja ning mina vabastasin teid+ Egiptuse ja kõigi teiste kuningriikide käest, kes teid rõhusid. 19 Aga täna te olete ära põlanud oma Jumala,+ kes on päästnud teid kõigist teie hädadest ja vaevadest, ning olete öelnud: „Määra meile kuningas!” Astuge nüüd Jehoova ette oma suguharude kaupa ja tuhandete kaupa.””

20 Saamuel lasigi kõigil Iisraeli suguharudel ette astuda+ ning valik langes Benjamini suguharule.+ 21 Seejärel lasi ta Benjamini suguharul suguvõsade kaupa ette astuda ning valik langes Matri suguvõsale. Viimaks langes valik Kiisi pojale Saulile.+ Aga kui nad teda otsisid, ei leidnud nad teda kuskilt. 22 Siis küsisid nad Jehoovalt:+ „Kas see mees on juba siia jõudnud?” Jehoova vastas: „Jah, ta on peitnud end varustuse sekka.” 23 Nad jooksid sinna ja tõid ta ära. Kui ta rahva keskel seisis, oli ta kõigist peajagu pikem.+ 24 Saamuel ütles rahvale: „Kas näete, kelle Jehoova on välja valinud?+ Teist temasarnast pole kogu rahva seas!” ja rahvas hüüdis: „Elagu kuningas!”

25 Siis rääkis Saamuel rahvale, millised õigused on kuningal,+ pani selle raamatusse kirja ning viis raamatu Jehoova ette. Saamuel saatis rahva ära, igaühe oma koju. 26 Saulgi läks koju Gibeasse ja temaga koos läksid sõjamehed, kelle südant Jehoova oli puudutanud. 27 Kuid mõned vääritud mehed ütlesid: „Kuidas temasugune meid päästab?”+ Nad põlgasid ta ära ega toonud talle ühtki kingitust.+ Saul aga ei öelnud sõnagi.

11 Ammonlane+ Naahas tuli ja lõi laagri üles Gileadi-Jaabese+ alla, et selle vastu sõdida. Kõik Jaabese mehed ütlesid Naahasele: „Sõlmi meiega leping ja me teenime sind!” 2 Ammonlane Naahas vastas: „Ma sõlmin teiega lepingu vaid ühel tingimusel: ma torkan teil kõigil parema silma välja ja alandan sellega kogu Iisraeli.” 3 Jaabese vanemad ütlesid talle: „Anna meile seitse päeva aega, et saaksime saata käskjalad üle kogu Iisraeli. Kui meile ei leidu päästjat, siis me alistume sulle.” 4 Mõne aja pärast jõudsid käskjalad Sauli kodulinna Gibeasse+ ja ütlesid need sõnad rahvale edasi, mispeale kogu rahvas hakkas valjult halama.

5 Samal ajal tuli Saul veisekarja järel väljalt ja küsis: „Mis on juhtunud? Miks rahvas halab?” Talle anti teada kõik Jaabese meeste sõnad. 6 Kui Saul seda kuulis, tuli tema peale Jumala vaim+ ja temas süttis viha. 7 Ta võttis kaks pulli, raius need tükkideks ja saatis käskjalgadega üle kogu Iisraeli ühes sõnumiga „Kes ei järgne Saulile ja Saamuelile, selle veisekarjaga tehakse samamoodi!”. Kogu rahvast valdas hirm Jehoova ees ning kõik tulid välja nagu üks mees. 8 Siis luges Saul Besekis kõik üle: Iisraeli mehi oli 300 000 ja Juuda mehi 30 000. 9 Nad ütlesid käskjalgadele: „Ütelge Gileadi-Jaabese meestele: „Homme keskpäevaks olete päästetud!”” Käskjalad viisidki selle sõnumi Jaabese meestele ja need rõõmustasid väga. 10 Jaabese mehed ütlesid ammonlastele: „Homme me alistume teile. Tehke siis meiega, nagu teie silmis hea on.”+

11 Järgmisel päeval jagas Saul rahva kolmeks väehulgaks. Need tungisid hommikuse vahikorra* ajal laagrisse ning lõid ammonlasi+ maha kuni keskpäevani. Kes eluga pääsesid, jooksid laiali, nii et isegi kahte meest ei jäänud kokku. 12 Siis ütles rahvas Saamuelile: „Kes need olid, kes ütlesid: „Kas Saul saab meie kuningaks?”?+ Andke need mehed meie kätte ja me hukkame nad!” 13 Kuid Saul ütles: „Sellisel päeval ärgu hukatagu kedagi,+ sest täna on Jehoova Iisraeli päästnud!”

14 Hiljem ütles Saamuel rahvale: „Lähme Gilgalisse,+ et kinnitada seal Sauli kuningavõim!”+ 15 Kõik nad läksidki Gilgalisse ja tõstsid Sauli Gilgalis Jehoova ees kuningaks. Siis tõid nad seal Jehoova ees rahuohvreid+ ning Saul ja kõik Iisraeli mehed olid rõõmsad ja pidutsesid.+

12 Viimaks ütles Saamuel kogu Iisraelile: „Ma olen teinud kõik, mis te minult olete palunud, ja olen määranud teile valitsema kuninga.+ 2 Nüüd juhibki teid kuningas.+ Mina olen juba vana ja hall, kuid mu pojad on teie seas.+ Ma olen juhtinud teid oma noorusest kuni tänaseni.+ 3 Siin ma olen. Tunnistage minu vastu Jehoova ja tema võitu+ ees: kelle pulli või eesli olen ma võtnud,+ keda olen ma petnud või rõhunud, kellelt olen ma võtnud altkäemaksu silma kinnipigistamise eest?+ Kui olen, siis ma heastan selle teile!”+ 4 Seepeale nad ütlesid: „Sa pole meid petnud ega rõhunud ning sa pole kellegi käest midagi võtnud.” 5 Tema ütles neile: „Jehoova on teie vastu tunnistajaks ja tema võitu on täna tunnistajaks, et teil pole mind milleski süüdistada.” Need kostsid: „Tema on tunnistajaks!”

6 Saamuel ütles siis rahvale: „Jehoova, kes valis Moosese ja Aaroni ning tõi teie esiisad välja Egiptusemaalt,+ on tunnistajaks. 7 Astuge nüüd ette ja ma mõistan Jehoova ees teie üle kohut kõigi Jehoova õiglaste tegude alusel, mis ta on teile ja teie esiisadele teinud.

8 Kui Jaakob läks Egiptusse+ ja teie esiisad hakkasid Jehoovat appi hüüdma,+ saatis Jehoova Moosese+ ja Aaroni, et nad viiksid teie esiisad Egiptusest välja ning tooksid nad siia elama.+ 9 Aga teie esiisad unustasid oma Jumala Jehoova ja ta müüs nad+ Haasori väepealikule Siiserale,+ vilistitele+ ja Moabi kuningale+ ning need sõdisid nende vastu. 10 Nad hüüdsid Jehoovat appi+ ja ütlesid: „Me oleme pattu teinud,+ sest me oleme hüljanud Jehoova ning teeninud Baale+ ja Astarte+ kujusid. Päästa meid nüüd meie vaenlaste käest, et võiksime teenida sind!” 11 Siis saatis Jehoova Jerubbaali,+ Bedani, Jefta+ ja Saamueli+ ning päästis teid ümberkaudsete vaenlaste käest, et te saaksite elada julgesti.+ 12 Aga kui te nägite, et ammonlaste kuningas Naahas+ tuleb teie vastu sõdima, siis te käisite mulle peale: „Me tahame ikkagi endale kuningat!”,+ kuigi teie Jumal Jehoova on teie kuningas.+ 13 Siin nüüd ongi teie valitud kuningas, keda te soovisite! Jehoova on määranud teile kuninga.+ 14 Kui te kardate Jehoovat+ ja teenite teda,+ võtate teda kuulda+ ega mässa Jehoova seaduste vastu ning kui te ise ja teie üle valitsev kuningas kuuletute oma Jumalale Jehoovale, siis on kõik hästi. 15 Aga kui te ei võta Jehoovat kuulda, vaid mässate Jehoova seaduste vastu, siis pöördub Jehoova käsi teie ja teie isade vastu.+ 16 Astuge nüüd ette ja vaadake, missuguse vägeva teo Jehoova teie silme ees teeb! 17 Eks ole praegu nisulõikuse aeg? Aga mina hüüan Jehoova poole, et ta saadaks kõuekõminat ja vihma. Siis te mõistate ja näete, kui suurt kurja te olete teinud Jehoova silmis sellega, et tahtsite endale kuningat!”+

18 Saamuel hüüdiski Jehoova poole ning Jehoova saatis samal päeval kõuekõminat ja vihma, nii et kogu rahvast valdas suur hirm Jehoova ja Saamueli ees. 19 Siis ütles rahvas Saamuelile: „Palveta oma sulaste eest oma Jumala Jehoova poole,+ et me ei sureks, sest me oleme lisaks kõigile oma pattudele teinud veel sedagi kurja, et soovisime endale kuningat!”

20 Saamuel ütles siis rahvale: „Ärge kartke! Te olete tõesti teinud kõike seda kurja, kuid ärge taganege Jehoovast,+ vaid teenige Jehoovat kogu südamest.+ 21 Ärge hakake käima tühiste jumalate järel,*+ kellest pole mingit kasu+ ja kes ei suuda päästa, sest nad on tühised. 22 Jehoova ei hülga teid+ oma suure nime pärast,+ sest Jehoova on valinud teid oma rahvaks.+ 23 Mis puutub minusse, siis on mõeldamatu, et patustaksin Jehoova vastu sellega, et lõpetaksin teie eest palvetamise. Ma õpetan teile head ja õiget teed. 24 Kartke siis Jehoovat+ ning teenige teda ustavalt kogu südamest, sest mõelge, milliseid vägevaid tegusid ta teie heaks on teinud!+ 25 Kui te aga kangekaelselt kurja teete, siis te hukkute,+ nii teie kui ka teie kuningas!”+

13 Saul oli kuningaks+ saades ...* aastat vana ja ta valitses Iisraeli üle kaks aastat. 2 Saul valis endale Iisraelist 3000 meest: neist 2000 oli Sauliga Mikmases ja Peeteli mägismaal ning 1000 koos Joonataniga+ Benjamini Gibeas.+ Ülejäänud rahva saatis ta ära, igaühe oma telki. 3 Siis purustas Joonatan vilistite+ garnisoni Gebas+ ja vilistid said sellest teada. Saul lasi kogu maal sarve puhuda,+ öeldes: „Heebrealased kuulgu seda!” 4 Kogu Iisrael kuulis räägitavat: „Saul purustas vilistite garnisoni ja vilistid vihkavad nüüd Iisraeli.” Siis kutsuti rahvas kokku Sauli juurde Gilgalisse.+

5 Vilistid kogunesid Iisraeli vastu sõdima. Neil oli 30 000 sõjavankrit, 6000 ratsanikku ja sõjamehi nii palju nagu liiva mere ääres.+ Nad lõid laagri üles Mikmases, Beet-Aavenist+ ida pool. 6 Iisraeli mehed nägid, et nad on hädas, sest rahvas oli suures ahastuses ning peitis end koobastesse,+ kaljulõhedesse, kaljurüngaste vahele, keldritesse ja veemahutitesse. 7 Mõned heebrealased pagesid koguni üle Jordani Gaadi- ja Gileadimaale.+ Saul jäi aga Gilgalisse ja kogu rahvas, kes oli tema juures, värises hirmust. 8 Saul ootas seitse päeva, Saamueli määratud ajani, kuid Saamuel ei tulnud Gilgalisse ning rahvas hakkas Sauli juurest laiali jooksma. 9 Viimaks Saul ütles: „Tooge mulle põletusohver ja rahuohvrid!” ja ta ohverdas põletusohvri.+

10 Aga just siis, kui ta oli põletusohvri ohverdanud, tuli Saamuel. Saul läks talle vastu ja tervitas teda. 11 Saamuel aga ütles: „Mida sa oled teinud?” ja Saul vastas: „Kui ma nägin, et rahvas hakkab minu juurest laiali jooksma,+ ja sina ei tulnud määratud ajaks, ning vilistid kogunesid Mikmasesse,+ 12 siis ma mõtlesin: „Nüüd tulevad vilistid minu vastu alla Gilgalisse ja ma pole veel palunud Jehoova õnnistust.” Seega olin ma sunnitud põletusohvri ohverdama.”

13 Saamuel ütles siis Saulile: „See oli arutu tegu! Sa pole kuuletunud oma Jumala Jehoova käsule, mis ta sulle andis.+ Kui sa oleksid kuuletunud, oleks Jehoova teinud su kuningavõimu Iisraeli üle väga kindlaks igaveseks ajaks. 14 Aga nüüd ei jää su kuningavõim püsima.+ Jehoova leiab mehe, kes on talle südame järele,+ ning Jehoova määrab tema juhiks oma rahvale,+ sest sina ei kuuletunud Jehoova käsule.”+

15 Siis läks Saamuel Gilgalist üles Benjamini Gibeasse. Saul aga luges üle rahva, kes oli jäänud tema juurde: neid oli umbes 600 meest.+ 16 Saul, tema poeg Joonatan ja rahvas, kes oli koos nendega, asusid Benjamini Gebas+ ning vilistid olid laagris Mikmases.+ 17 Vilistite laagrist läks kolm väeüksust välja rüüsteretkele. Üks suundus mööda Ofra teed Suualimaale, 18 teine läks mööda Beet-Hooroni+ teed ja kolmas mööda teed, mis viib piiri poole, kust avaneb vaade Seboimi orule, kõrbe poole.

19 Kogu Iisraelimaal ei leidunud aga ühtegi seppa, sest vilistid olid öelnud: „Et heebrealased ei saaks teha endale mõõka ega oda.” 20 Kõik iisraellased pidid käima vilistite juures, kui neil oli vaja oma adratera, kirkat, kirvest või sirpi teritada. 21 Nii adratera, kirka, kolmeharulise hargi kui ka kirve teritamise ning veiseastla kordaseadmise eest tuli maksta üks piim*. 22 Seega polnud lahingupäeval mõõka ega oda mitte ühelgi Sauli ja Joonatani mehel,+ relvad olid vaid Saulil endal ja tema pojal Joonatanil.

23 Vilistite väesalk oli läinud Mikmase+ kuru juurde.

14 Ühel päeval ütles Sauli poeg Joonatan+ oma abilisele, kes kandis ta relvi: „Tule, lähme vilistite valvesalga juurde, mis on seal teisel pool.” Aga oma isale ta sellest ei rääkinud. 2 Saul peatus sel ajal Gibea+ lähedal Migronis ühe granaatõunapuu all ning temaga oli umbes 600 meest.+ 3 (Õlarüüd+ kandis Ahija, kes oli Siilos+ teeninud Jehoova preestri Eeli+ poja Piinehase+ poja Iikabodi+ venna Ahituubi+ poeg.) Aga rahvas ei teadnud, et Joonatan oli lahkunud. 4 Kummalgi pool kuru, mida Joonatan kavatses vilistite valvesalga juurde minnes ületada, oli teravatipuline kaljurüngas: ühe nimi oli Booses ja teise nimi Senne. 5 Üks kaljurüngas kõrgus sambana Mikmase pool põhjas ja teine Geba+ pool lõunas.

6 Joonatan ütles oma relvakandjale: „Lähme nende ümberlõikamata meeste+ valvesalga juurde! Ehk Jehoova aitab meid, sest miski ei takista Jehooval meid päästa kas paljude või vähestega.”+ 7 Relvakandja vastas: „Tee, nagu su süda sunnib! Mine, kuhu sa soovid, ja ma järgnen sulle, kuhu tahes sa lähed.” 8 Seepeale Joonatan ütles: „Lähme siis nende meeste juurde ja näitame end neile. 9 Kui nad ütlevad meile: „Seiske paigal, kuni me tuleme teie juurde!”, siis jääme paigale ega lähe üles nende juurde. 10 Aga kui nad ütlevad: „Tulge aga üles!”, siis läheme üles, kuna see on meile märgiks, et Jehoova annab nad meie kätte.”+

11 Kui nad siis vilistite valvesalga vaatevälja ilmusid, ütlesid vilistid: „Näe, heebrealased tulevad oma peiduurgastest välja!”+ 12 Seejärel hüüdsid valvesalga mehed Joonatanile ja tema relvakandjale: „Tulge aga üles meie juurde, küll me siis teid õpetame!”+ Otsekohe ütles Joonatan oma relvakandjale: „Järgne mulle, sest Jehoova annab nad Iisraeli kätte!”+ 13 Joonatan roniski käte ja jalgade abil üles ning ta relvakandja tema järel. Siis asus Joonatan vilisteid maha lööma ja tema relvakandja tappis neid tema taga. 14 Selle esimese tapluse käigus lõid Joonatan ja ta relvakandja maha umbes 20 meest poole adramaa* pikkusel maa-alal.

15 Kogu laagrit ja kõiki valvesalga mehi haaras kabuhirm ning isegi rüüstesalga+ mehed vabisesid. Toimus maavärin ja Jumal pani kõigi südamesse õudustunde. 16 Siis märkasid Sauli vahimehed Benjamini Gibeas,+ et laagris valitseb kaos.+

17 Saul ütles rahvale, kes oli koos temaga: „Lugege kõik üle ja vaadake, kes on meie seast ära läinud!” Kõik loetigi üle ning tuli välja, et puudu olid Joonatan ja tema relvakandja. 18 Siis ütles Saul Ahijale:+ „Too Jumala laegas siia!” (Sest sel ajal oli Jumala laegas iisraellaste juures.) 19 Sel ajal kui Saul preestriga rääkis, läks möll vilistite laagris aina suuremaks ning Saul ütles preestrile: „Oota!” 20 Saul ja kogu rahvas, kes oli koos temaga, läksid lahingupaika ning nägid, et vilistid on pööranud oma mõõgad üksteise vastu ja valitseb tohutu segadus. 21 Ka need heebrealased, kes olid varem vilistite poole üle läinud ja olid nende laagris, liitusid nüüd iisraellastega, kes olid koos Sauli ja Joonataniga. 22 Need Iisraeli mehed, kes olid peidus+ Efraimi mägismaal, kuulsid vilistite pagemisest ning hakkasid neid samuti tapluses taga ajama. 23 Nõnda päästis Jehoova sel päeval+ Iisraeli ning sõjatander ulatus Beet-Aavenini.+

24 Aga Iisraeli mehed olid sel päeval kurnatud, sest Saul oli rahvast vannutanud: „Neetud olgu mees, kes sööb enne õhtut, enne kui ma olen oma vaenlastele kätte maksnud!” Ja mitte keegi rahva seast ei söönud midagi.+

25 Kogu see rahvas jõudis metsa, kus oli palju mett. 26 Nad nägid, et mett lausa voolab, kuid keegi ei pistnud kätt suhu, sest rahvas oli vande pärast hirmul. 27 Aga Joonatan polnud kuulnud, et tema isa oli rahvast vannutanud.+ Seega sirutas ta kepiotsa välja ja torkas selle meekärje sisse. Kui ta tõmbas oma käe tagasi ja pani suu juurde, lõid ta silmad särama. 28 Seepeale ütles üks meestest: „Su isa keelas meid rangelt: „Neetud olgu mees, kes täna sööb!”+ Seepärast ongi rahvas nii väsinud.” 29 Kuid Joonatan ütles: „Mu isa on tõmmanud maale häda kaela! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sest ma maitsesin veidike mett! 30 Kui rahvas oleks täna söönud+ oma vaenlastelt võetud saaki, oleksime veelgi rohkem vilisteid tapnud!”

31 Sel päeval olid nad tapnud vilisteid Mikmasest kuni Ajjalonini+ ja mehed olid rampväsinud. 32 Nad sööstsid ahnelt saagi kallale ning võtsid lambaid, veiseid ja vasikaid, tapsid neid maa peal ning sõid liha koos verega.+ 33 Siis teatati Saulile: „Rahvas teeb pattu Jehoova vastu, süües liha koos verega!”+ Tema vastas: „Te olete olnud truudusetud! Veeretage minu juurde kohe üks suur kivi!” 34 Saul ütles: „Minge rahva sekka ja öelge neile, et igaüks tooks oma pulli ja lamba siia ning tapaks ja sööks need selles paigas ega teeks pattu Jehoova vastu, süües liha koos verega.”+ Igaüks tõigi sel ööl oma pulli sinna ning tappis seal. 35 Ja Saul ehitas Jehoovale altari.+ See oli esimene altar, mille ta Jehoovale ehitas.

36 Hiljem Saul ütles: „Lähme ja järgneme öösel vilistitele ning riisume neid kuni koiduvalgeni. Mitte ükski neist ärgu jäägu ellu!” Talle vastati: „Tee nii, nagu on sinu silmis hea!” Aga preester ütles: „Pöördugem siin Jumala poole!”+ 37 Saul küsis Jumala käest: „Kas ma peaksin vilisteid taga ajama?+ Kas sa annad nad Iisraeli kätte?” Aga Jumal ei vastanud talle sel päeval. 38 Siis Saul ütles: „Tulge siia, kõik rahva juhid! Uurige välja, kes on süüdi selles patus, mis täna tehti. 39 Nii tõesti, kui elab Iisraeli vabastaja Jehoova — kui see oleks ka mu poeg Joonatan, peab ta surema!” Kuid ükski rahva seast ei vastanud talle. 40 Siis ütles Saul kogu Iisraelile: „Teie seiske ühele poole ning mina ja mu poeg Joonatan seisame teisele poole.” Rahvas vastas Saulile: „Tee nii, nagu on sinu silmis hea!”

41 Saul ütles Jehoovale: „Iisraeli Jumal, vasta tummimi+ kaudu!” ning valik langes Joonatanile ja Saulile, mitte rahvale. 42 Siis ütles Saul: „Heitke liisku+ minu ja mu poja Joonatani vahel,” ning valik langes Joonatanile. 43 Saul ütles Joonatanile: „Räägi, mis sa oled teinud.” Joonatan vastas: „Ma vaid maitsesin kepi otsast natuke mett.+ Eks ma pean siis surema.”

44 Saul ütles seepeale: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui sa ei sure, Joonatan!”+ 45 Kuid rahvas ütles Saulile: „Kas Joonatan peab tõesti surema — tema, kes on toonud Iisraelile selle suure võidu!?+ See on mõeldamatu! Nii tõesti, kui Jehoova elab, ei tohi juuksekarvagi tema peast langeda, sest ta tegi seda kõike koos Jumalaga!”+ Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.

46 Saul lõpetas vilistite tagaajamise ja need läksid oma maale.

47 Saul kindlustas oma kuningavõimu Iisraeli üle ning ta sõdis kõigi ümberkaudsete vaenlastega: moabiitide,+ ammonlaste,+ edomlaste,+ Sooba+ kuningate ja vilistitega.+ Kuhu tahes ta läks, seal ta lõi neid. 48 Ta võitles vapralt ja võitis amalekid+ ning päästis Iisraeli rüüstajate käest.

49 Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua.+ Samuti oli tal kaks tütart, vanema nimi oli Meerab+ ja noorema nimi Miikal.+ 50 Sauli naise nimi oli Ahinoam, ta oli Ahimaatsi tütar. Sauli väepealik oli Abner,+ Neeri poeg, Sauli onu. 51 Sauli isa oli Kiis.+ Abneri isa oli Neer,+ Abieli poeg.

52 Kogu Sauli eluaja käis äge sõda vilistitega.+ Kui Saul nägi mõnd tugevat ja vaprat meest, värbas ta selle enda teenistusse.+

15 Saamuel ütles Saulile: „Jehoova saatis mu võidma sind kuningaks oma rahvale Iisraelile.+ Kuula nüüd, mis Jehooval on öelda!+ 2 Nii ütleb vägede Jehoova: „Ma võtan amalekid vastutusele selle eest, mis nad tegid Iisraelile, sõdides tema vastu, kui Iisrael tuli Egiptusest.+ 3 Mine nüüd ja löö amalekke+ ning hävita+ nad ühes kõigega, mis neil on! Ära säästa neid! Surma+ nii mehed kui ka naised, lapsed ja imikud, pullid ja lambad, kaamelid ja eeslid.””+ 4 Saul kutsuski rahva kokku ja luges nad Telaimis üle: neid oli 200 000 jalameest ja 10 000 Juuda meest.+

5 Saul jõudis amalekkide linna alla ja jäi seal vadi lähedale varitsema. 6 Aga keenlastele+ Saul ütles: „Lahkuge, minge ära amalekkide keskelt, et ma ei hävitaks teid koos nendega!+ Sest te osutasite truud armastust kõigi iisraellaste vastu,+ kui nad tulid Egiptusest.” Siis keenlased lahkusid amalekkide keskelt. 7 Pärast seda lõi Saul amalekke+ Havilast+ kuni Suurini,+ mis on enne Egiptust. 8 Amaleki kuninga Agagi+ võttis ta elusalt kinni, kõik teised aga tappis mõõgaga.+ 9 Ent Saul ja rahvas andsid armu Agagile ning parimatele ja rammusamatele lammastele, kitsedele, veistele ja jääradele ning jätsid alles kõik hea,+ sest nad ei tahtnud neid hävitada. Aga kõik kasutu ja kõlbmatu nad hävitasid.

10 Siis tuli Saamuelile Jehoovalt sõnum: 11 „Mul on kahju, et ma tõstsin Sauli kuningaks, sest ta on pöördunud minust ära ega täida mu käske.”+ See viis Saamueli endast välja ning ta hüüdis kogu öö Jehoova poole.+ 12 Saamuel tõusis hommikul vara, et Sauliga kohtuda, kuid Saamuelile anti teada: „Saul läks Karmelisse+ ja püstitas seal endale ausamba.+ Seejärel läks ta alla Gilgalisse.” 13 Kui Saamuel viimaks Sauli juurde jõudis, ütles Saul talle: „Jehoova õnnistagu sind! Ma olen teinud Jehoova käsu kohaselt.” 14 Kuid Saamuel küsis: „Aga mis lammaste määgimist ja veiste ammumist ma siis kuulen?”+ 15 Saul vastas: „Need on võetud amalekkidelt, sest rahvas säästis parimad lambad, kitsed ja veised, et ohverdada need sinu Jumalale Jehoovale. Kõik ülejäänu me aga hävitasime.” 16 Seepeale ütles Saamuel Saulile: „Aitab! Ma annan sulle teada, mida Jehoova mulle eelmisel ööl rääkis,”+ ja Saul vastas: „Räägi!”

17 Saamuel jätkas: „Kas pole nii, et kui sa olid veel enda silmis tähtsusetu,+ said sa Iisraeli suguharude juhiks ja Jehoova võidis sind Iisraeli kuningaks?+ 18 Hiljem andis Jehoova sulle ülesande ja ütles: „Mine ja hävita patused amalekid!+ Sõdi nende vastu, kuni sa oled neile lõpu teinud!”+ 19 Miks sa siis ei võtnud kuulda Jehoova häält, vaid sööstsid ahnelt saagi kallale+ ja tegid Jehoova silmis kurja?”

20 Saul aga vastas Saamuelile: „Ma ju võtsin kuulda Jehoova häält! Ma läksin ja täitsin ülesande, mille Jehoova mulle andis, ning tõin kaasa amalekkide kuninga Agagi ja hävitasin amalekid.+ 21 Rahvas aga võttis hävitamisele määratud saagi hulgast parimad lambad ja veised, et ohverdada need Gilgalis sinu Jumalale Jehoovale.”+

22 Seepeale ütles Saamuel: „Kas siis põletus- ja tapaohvrid toovad Jehoovale sama palju rõõmu+ kui Jehoovale kuuletumine? Kuuletumine on parem kui tapaohver,+ sõna tähelepanemine parem kui jäärade rasv.+ 23 Mässumeelsus+ on ju samasugune patt nagu ennustamine+ ning jultumus sama mis nõidumine ja ebajumalateenistus*. Kuna sina oled põlanud Jehoova sõna,+ siis põlgab tema sind ja sa ei jää kuningaks!”+

24 Siis ütles Saul Saamuelile: „Ma olen pattu teinud! Ma olen üle astunud Jehoova käsust ega ole teinud su sõnade järgi, sest ma kartsin rahvast ja võtsin neid kuulda. 25 Palun andesta nüüd mu patt ja tule koos minuga tagasi, et võiksin kummardada Jehoova ees.”+ 26 Kuid Saamuel ütles Saulile: „Ma ei tule koos sinuga, sest sa oled põlanud Jehoova sõna. Nüüd on Jehoova põlanud ära sinu ja sa ei jää Iisraeli kuningaks!”+ 27 Kui siis Saamuel pöördus minekule, haaras Saul tema hõlmast, nii et see rebenes. 28 Seepeale ütles Saamuel: „Jehoova on täna rebinud sinult Iisraeli kuningavõimu ja ta annab selle su ligimesele, kes on sinust parem.+ 29 Iisraeli auline Jumal+ ei valeta+ ega muuda meelt*, ta pole ju inimene, et tal oleks vaja meelt muuta.”+

30 Saul vastas: „Ma olen pattu teinud! Aga palun austa mind nüüd mu rahva vanemate ja kogu Iisraeli ees. Tule koos minuga tagasi, siis ma kummardan sinu Jumala Jehoova ees.”+ 31 Saamuel läkski Sauli järel tagasi ja Saul kummardas Jehoova ees. 32 Pärast seda Saamuel ütles: „Tooge Amaleki kuningas Agag minu juurde!” Agag tuligi tõrksalt* tema juurde, sest ta oli mõelnud, et surmaoht on möödas. 33 Kuid Saamuel ütles: „Nii nagu sinu mõõk on teinud naised lastetuks, nii jääb ka su ema naiste seast lastetuks!” Siis raius Saamuel Agagi Jehoova ees Gilgalis tükkideks.+

34 Saamuel läks nüüd Raamasse, aga Saul oma koju Sauli Gibeasse. 35 Saamuel ei näinud enam Sauli kuni oma surmapäevani. Siiski nuttis Saamuel Sauli taga+ ning Jehooval oli kahju, et ta oli Sauli Iisraeli kuningaks tõstnud.+

16 Viimaks ütles Jehoova Saamuelile: „Kui kaua sa Sauli taga nutad?+ Ma olen ta ju hüljanud ja ta ei jää Iisraeli kuningaks.+ Täida oma sarv õliga+ ja asu teele! Ma saadan su petlemlase Iisai+ juurde, sest tema poegade hulgast olen ma valinud endale kuninga.”+ 2 Saamuel aga vastas: „Kuidas ma saan minna? Kui Saul sellest teada saab, siis ta ju tapab mu!”+ Jehoova ütles: „Võta endaga kaasa üks lehmmullikas ja ütle: „Ma tulin Jehoovale ohvrit tooma.” 3 Kutsu Iisai ohverdamisele ja ma annan sulle teada, mida sul tuleb teha. Võia mulle see, kellele ma osutan.”+

4 Saamuel tegi nagu Jehoova oli öelnud. Kui ta Petlemma+ jõudis, hakkasid linnavanemad teda nähes hirmust värisema ja küsisid: „Kas sa tuled rahuga?” 5 Tema vastas: „Rahuga! Ma tulin Jehoovale ohvrit tooma. Pühitsege end ja tulge koos minuga ohverdamisele!” Siis ta pühitses Iisaid ja tema poegi ning kutsus nad ohverdamisele. 6 Kui nad tulid ja Saamuel nägi Eliabi,+ mõtles ta kohe: „Kindlasti on tema Jehoova võitu.” 7 Kuid Jehoova ütles Saamuelile: „Ära vaata tema välimust ja pikka kasvu,+ sest ma olen tema kõrvale jätnud. Inimene ei näe nagu Jumal: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb südamesse.”+ 8 Iisai kutsus siis Abinadabi+ ja tõi tema Saamueli ette, kuid Saamuel ütles: „Ka teda ei ole Jehoova valinud.” 9 Järgmisena tõi Iisai Samma,+ kuid Saamuel ütles: „Ka teda ei ole Jehoova valinud.” 10 Nõnda tõi Iisai oma seitse poega Saamueli ette, aga Saamuel ütles Iisaile: „Jehoova ei ole valinud neist ühtegi.”

11 Siis küsis Saamuel Iisailt: „Kas kõik su pojad on siin?” ja Iisai vastas: „Kõige noorem+ on veel puudu. Ta on lambaid karjatamas.”+ Seepeale ütles Saamuel Iisaile: „Lase ta siia kutsuda, sest me ei hakka sööma enne, kui ta on kohal.” 12 Iisai lasigi ta kutsuda ja kohale tuua. Poiss oli punapõskne, ilusate silmade ja kena välimusega.+ Siis Jehoova ütles: „Võia teda, sest tema see ongi!”+ 13 Saamuel võttis õlisarve+ ja võidis teda ta vendade nähes. Sellest päevast alates oli Taaveti peal Jehoova vaim.+ Siis Saamuel asus teele ning läks Raamasse.+

14 Aga Jehoova vaim lahkus Saulist+ ja halb vaim* Jehoovalt hakkas Sauli piinama.+ 15 Sauli teenrid ütlesid talle: „Halb vaim Jumalalt piinab sind. 16 Käskigu meie isand nüüd oma teenreil otsida mees, kes oskab hästi lüürat mängida.+ Kui halb vaim Jumalalt su üle võimust võtab, siis see mees mängigu ja sul hakkab parem.” 17 Saul ütleski oma teenritele: „Leidke mulle siis üks osav pillimees ja tooge ta minu juurde!”

18 Üks teener ütles: „Ma tean, et petlemlase Iisai poeg oskab hästi mängida. Ta on vapper ja tugev sõjamees.+ Ta on kõneosav ja kena välimusega+ ning Jehoova on temaga.”+ 19 Seepeale läkitas Saul käskjalad Iisai juurde ütlema: „Saada minu juurde oma poeg Taavet, kes on karjane.”+ 20 Siis pani Iisai eesli selga leivad, veinilähkri ja kitsetalle ning saatis need oma poja Taavetiga Saulile. 21 Nii tuligi Taavet Sauli juurde ja asus tema teenistusse.+ Saul kiindus temasse väga ja Taavetist sai tema relvakandja. 22 Saul läkitas Iisaile sõnumi: „Luba palun Taavetil jääda minu teenistusse, sest ta on mulle meelt mööda.” 23 Alati, kui Sauli peale tuli halb vaim Jumalalt, võttis Taavet lüüra ja mängis. See tõi Saulile kergendust ja tal hakkas parem ning halb vaim lahkus temast.+

17 Vilistid+ kogusid oma väed sõjaks kokku. Nad tulid Sokosse,+ mis kuulus Juudale, ning lõid laagri üles Efes-Dammimisse+ Soko ja Aseka+ vahele. 2 Aga Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid laagri üles Eela orgu+ ning seadsid end vilistitega kohtumiseks lahinguvalmis. 3 Vilistid olid ühel mäel ja iisraellased teisel ning nende vahele jäi org.

4 Vilistite laagrist tuli kahevõitleja Koljat,+ kes oli Gatist+ pärit. Tema pikkus oli 6 küünart ja 1 vaks*. 5 Peas oli tal vaskkiiver ning seljas vaskplaatidest soomusrüü,+ mis kaalus 5000 seeklit*. 6 Jalgadel olid tal vasest säärekaitsed ning selja peal rippus vasest viskoda.+ 7 Tema oda puidust vars oli nagu kangapoom+ ja rauast teravik kaalus 600 seeklit* ning tema ees käis kilbikandja. 8 Ta peatus ja hüüdis Iisraeli sõjaväele:+ „Miks te tulite lahingusse? Mina võitlen vilistite eest ja teie olete Sauli sulased. Valige nüüd enda hulgast üks mees, kes tuleks minu vastu! 9 Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis saavad meist teie sulased. Aga kui mina olen temast tugevam ja löön tema maha, siis saavad teist meie sulased ja teie peate meid teenima!” 10 Vilist jätkas: „Täna saan ma irvitada Iisraeli sõjaväe+ üle! Andke mulle üks mees ja me võitleme!”

11 Saul ja kogu Iisrael kohkusid vilisti sõnade peale ning kartsid väga.

12 Taavet oli Juuda Petlemmast+ pärit efratlase+ Iisai+ poeg. Iisail oli kaheksa poega+ ja Sauli päevil oli ta juba eakas mees. 13 Iisai kolm vanemat poega olid läinud Sauli järel sõtta.+ Need kolm sõttaläinud poega olid esmasündinu Eliab,+ teine Abinadab+ ja kolmas Samma.+ 14 Taavet oli noorim.+ Aga kolm vanemat olid läinud Sauli järel sõtta.

15 Sauli teenistuses olles käis Taavet ikka veel Petlemmas oma isa lambaid hoidmas.+ 16 Samal ajal tuli vilist iga päev hommikul ja õhtul ning esitas oma väljakutse, ja nii 40 päeva.

17 Iisai ütles oma pojale Taavetile: „Võta palun üks eefa* röstitud viljateri ja kümme leiba ning vii ruttu laagrisse oma vendadele. 18 Need kümme juustu vii aga tuhandepealikule. Samuti vaata, kas su vendadega on kõik korras, ja too mulle neilt selle kohta midagi tõendiks.” 19 Taaveti vennad aga olid koos Sauli ja kõigi teiste Iisraeli meestega Eela orus,+ et võidelda vilistite vastu.+

20 Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teise hoolde, võttis asjad ja asus teele, nagu Iisai oli teda käskinud. Kui ta laagri juurde jõudis, läks sõjavägi parasjagu sõjakisa tõstes võitlusväljale. 21 Iisraellased ja vilistid seadsid end vastakuti lahingurividesse. 22 Taavet jättis kohe asjad varustusevalvuri kätte ja jooksis võitlusväljale. Seal küsis ta oma vendadelt nende käekäigu järele.+

23 Sel ajal kui ta nendega rääkis, tuli vilistite ridadest välja kahevõitleja Koljat,+ Gatist pärit vilist, ning rääkis sama mida varemgi,+ ja Taavet kuulis seda. 24 Koljatit nähes põgenesid kõik Iisraeli mehed tema eest, sest nad kartsid väga.+ 25 Iisraellased rääkisid: „Näete seda meest! Ta tuleb Iisraeli üle irvitama.+ Aga selle, kes lööb ta maha, teeb kuningas väga rikkaks ja annab talle oma tütre+ ning vabastab tema isakoja Iisraelis maksudest ja muudest kohustustest.”

26 Taavet küsis meestelt, kes seisid tema lähedal: „Mida saab see mees, kes lööb maha selle vilisti ja võtab Iisraeli pealt teotuse? Kes on see ümberlõikamata vilist, et ta mõnitab elava Jumala sõjaväge!”+ 27 Rahvas rääkis talle sama mis ennegi ja ütles, mida see mees saab, kes Koljati maha lööb. 28 Kui Taaveti vanim vend Eliab+ kuulis teda meestega rääkimas, sai ta Taaveti peale vihaseks ning ütles: „Miks sa siia tulid? Kelle hoolde sa jätsid need vähesed lambad kõrbes?+ Ma tean su jultumust ja su südame kurje kavatsusi! Sa tulid siia alla taplust vaatama!” 29 Taavet kostis: „Mis ma siis tegin? Ma ju ainult küsisin!” 30 Ta läks tema juurest ära ja küsis teiste käest sedasama+ ning rahvas andis talle samasuguse vastuse.+

31 Taaveti sõnu pandi tähele ja need räägiti Saulile edasi ning Saul lasi ta enda juurde kutsuda. 32 Taavet ütles Saulile: „Ärgu ükski mees kaotagu tema pärast julgust! Su sulane ise läheb selle vilistiga võitlema!”+ 33 Kuid Saul vastas Taavetile: „Ei sina suuda selle vilistiga võidelda, sa oled veel liiga noor,+ kuid tema on olnud sõjamees poisipõlvest peale.” 34 Taavet aga ütles Saulile: „Kui su sulane oli oma isa lambaid karjatamas, tuli ühel korral lõvi+ ja teisel korral karu ning viis karjast lamba ära. 35 Ma läksin talle järele, lõin ta maha ning päästsin lamba ta lõugade vahelt. Kui ta mind ründas, siis haarasin ma tal lõua alt kinni, lõin ta pikali ja tapsin ta. 36 Su sulane on maha löönud nii lõvi kui ka karu ja selle ümberlõikamata vilistiga läheb samamoodi, sest ta mõnitab elava Jumala väehulki!”+ 37 Taavet lisas: „Jehoova, kes päästis mind lõvi ja karu küüsist, päästab mind ka selle vilisti käest!”+ Saul ütles siis Taavetile: „Mine ja Jehoova olgu sinuga!”

38 Saul andis Taavetile oma riided, pani talle vaskkiivri pähe ja soomusrüü selga. 39 Taavet pani Sauli mõõga endale riiete peale ja püüdis kõndida, aga see ei õnnestunud kuigi hästi, sest ta polnud niisuguse varustusega harjunud. Ta ütles Saulile: „Ma ei saa sellise varustusega minna, sest ma pole sellega harjunud”, ja Taavet võttis sõjavarustuse seljast ära. 40 Ta võttis oma kepi kätte, valis jõesängist viis siledat kivi ja pani need oma karjasepauna ning hakkas, ling+ käes, vilisti poole astuma.

41 Vilist tuli Taavetile üha lähemale ning tema kilbikandja käis tema ees. 42 Taavetit silmates irvitas ta tema üle põlastavalt, sest Taavet oli kõigest poisike, punapõskne ja kena välimusega.+ 43 Vilist ütles Taavetile: „Kas ma olen koer,+ et sa tuled mu vastu kepiga?” ning needis Taavetit oma jumalate nimel. 44 Siis ütles vilist Taavetile: „Tule aga siia ja ma annan su liha taeva lindudele ja maa loomadele!”

45 Taavet vastas vilistile: „Sina tuled mu vastu mõõga, oda ja viskodaga,+ aga mina tulen su vastu vägede Jehoova,+ Iisraeli sõjaväe Jumala nimel, keda sa oled mõnitanud!+ 46 Täna annab Jehoova sind minu kätte+ ning ma tapan su ja löön sul pea maha! Ma annan täna vilistite korjused lindudele ja metsloomadele ning kogu maa saab teada, et Iisraeli Jumal on tõeline Jumal!+ 47 Ja kogu see rahvas mõistab, et Jehoova ei päästa mitte mõõga ega odaga;+ sest see on Jehoova lahing+ ja ta annab teid kõiki meie kätte!”+

48 Kui vilist hakkas Taaveti poole tulema, jooksis Taavet kiiresti võitlusväljal vilistile vastu. 49 Taavet pistis käe pauna, võttis sealt kivi ja lingutas seda. Kivi tabas vilistit otsaette ja tungis tema laupa ning ta kukkus näoli maha.+ 50 Nii sai Taavet vilistist jagu lingu ja kiviga. Ta tappis vilisti, ehkki tal polnud mõõka käes.+ 51 Taavet jooksis vilisti juurde, tõmbas tema mõõga+ tupest välja ning raius tal pea maha, et ta oleks ikka kindlasti surnud. Kui vilistid nägid, et nende kangelane on tapetud, siis nad põgenesid.+

52 Siis tõstsid Iisraeli ja Juuda mehed sõjakisa ning ajasid vilisteid taga orust+ kuni Ekroni+ väravateni. Kogu Saaraimi+ tee kuni Gati ja Ekronini oli täis langenud vilisteid. 53 Pärast ägedat tagaajamist pöördusid iisraellased tagasi ja läksid vilistite laagreid rüüstama.

54 Taavet võttis vilisti pea ja viis selle Jeruusalemma, aga tema relvad pani ta oma telki.+

55 Kui Saul nägi Taavetit vilisti vastu minemas, küsis ta oma väepealikult Abnerilt:+ „Kelle poeg see õieti on,+ Abner?” ja Abner vastas: „Nii tõesti, kui sa elad, kuningas, ma ei tea!” 56 Kuningas ütles: „Uuri välja, kelle poeg see noormees on!” 57 Kui Taavet pärast vilisti tapmist tagasi tuli, viis Abner ta kohe Sauli juurde, ja Taavetil oli vilisti pea+ käes. 58 Saul küsis temalt: „Kelle poeg sa õieti oled, noormees?”, mispeale Taavet vastas: „Sinu sulase, petlemlase+ Iisai+ poeg.”

18 Pärast seda, kui Taavet oli rääkinud Sauliga, said Joonatan+ ja Taavet headeks sõpradeks* ja Joonatan armastas teda nagu omaenese hinge.+ 2 Saul jättis Taaveti samal päeval enda juurde ega lasknud tal isakoju tagasi pöörduda.+ 3 Ja Joonatan sõlmis Taavetiga lepingu,+ sest ta armastas teda nagu omaenese hinge.+ 4 Joonatan võttis seljast oma kuue ning andis Taavetile, samuti andis ta talle oma muu varustuse ning mõõga, vibu ja vöö. 5 Taavet käis sõjakäikudel ja oli edukas+ kõikjal, kuhu Saul teda läkitas. Seepärast pani Saul ta oma sõjameeste etteotsa+ ning selle üle oli hea meel kogu rahval ja ka Sauli teenritel.

8 Saul sai väga vihaseks+ ja see laul ei meeldinud talle sugugi, sest ta mõtles endamisi: „Taaveti arvele panevad nad kümned tuhanded, aga minu arvele vaid tuhanded! Nüüd puudub tal ainult kuningavõim!”+ 9 Sellest päevast alates suhtus Saul Taavetisse kahtlustavalt.

10 Järgmisel päeval haaras halb vaim Jumalalt Sauli enda võimusse,+ nii et ta hakkas oma majas kummaliselt käituma*. Taavet mängis lüürat+ nagu muudelgi kordadel. Saulil aga oli oda käes.+ 11 Ta heitis oda,+ mõeldes: „Ma naelutan Taaveti seina külge!” Kuid Taavet pääses tema käest kaks korda. 12 Saul hakkas Taavetit kartma, sest Jehoova oli Taavetiga,+ ent Sauli oli ta maha jätnud.+ 13 Siis saatis Saul Taaveti enda juurest ära ja määras ta tuhandepealikuks, nii et lahingusse minnes oli Taavet sõjaväe eesotsas.+ 14 Taavetit saatis kõiges edu*+ ja Jehoova oli temaga.+ 15 Kui Saul nägi, et Taavet on väga edukas, hakkas ta teda kartma. 16 Aga kogu Iisrael ja Juuda armastasid Taavetit, sest ta juhtis nende sõjakäike.

17 Mõne aja pärast ütles Saul Taavetile: „Siin on mu vanem tütar Meerab,+ ma annan ta sulle naiseks.+ Ainult teeni mind vapralt edasi ja võitle Jehoova võitlusi!”+ Endamisi ta aga mõtles: „Ärgu tabagu teda minu, vaid vilistite käsi!”+ 18 Taavet vastas Saulile: „Kes olen mina või kes on mu sugulased, mu isa suguvõsa Iisraelis, et võiksin saada kuninga väimeheks?”+ 19 Kui aga saabus aeg, mil Sauli tütar Meerab pidi Taavetile antama, oli Meerab juba meholatlasele Adrielile+ naiseks antud.

20 Aga Sauli tütar Miikal+ oli Taavetisse armunud. Sellest anti Saulile teada ja ta rõõmustas seda kuuldes. 21 Saul mõtles: „Ma annan Miikali Taavetile, et ta saaks talle püüniseks ja et Taavetit tabaks vilistite käsi.”+ Siis ütles Saul Taavetile teist korda: „Sa võid nüüd minu väimeheks saada.” 22 Saul käskis oma teenreid: „Rääkige Taavetiga salaja ja öelge: „Sa meeldid kuningale ja kõik tema teenrid armastavad sind. Saagu nüüd sinust kuninga väimees!”” 23 Sauli teenrid rääkisidki seda Taavetile ja tema ütles: „Kas teie arvates on niisama lihtne saada kuninga väimeheks? Ma olen ju vaene ja tühine mees.”+ 24 Siis andsid teenrid Saulile teada, mida Taavet oli öelnud.

25 Saul ütles seepeale: „Öelge Taavetile: „Kuningas ei soovi muud mõrsjaluna+ kui vaid 100 vilisti eesnahka,+ kättemaksu kuninga vaenlastele.”” Tegelikult aga sepitses Saul salaplaani Taavet vilistite käe läbi hukka saata. 26 Sauli teenrid ütlesid need sõnad Taavetile edasi ja Taavetile meeldis mõte saada kuninga väimeheks.+ Enne kui määratud aeg kätte jõudis, 27 läks Taavet koos oma meestega ja lõi maha 200 vilistit ning tõi nende kõigi eesnahad kuningale, et saada tema väimeheks. Seepeale andis Saul oma tütre Miikali talle naiseks.+ 28 Saul mõistis, et Jehoova on Taavetiga+ ja et ta tütar Miikal armastab Taavetit.+ 29 Saul hakkas veel enam Taavetit kartma ning ta oli elu lõpuni Taaveti vaenlane.+

30 Vilistite peamehed tulid sõdima, ja alati kui nad tulid, oli Taavet edukam* kui kõik muud Sauli sulased+ ning tema nimi tõusis suurde ausse.+

19 Mõne aja pärast ütles Saul oma pojale Joonatanile ja kõigile oma sulastele, et Taavet tuleb surmata.+ 2 Kuna Sauli poeg Joonatan oli Taavetisse väga kiindunud,+ ütles ta Taavetile: „Mu isa Saul tahab sind tappa. Palun ole siis valvas, mine homme hommikul peitu ja varja end! 3 Mina aga lähen koos oma isaga väljale, kus sinagi oled. Ma räägin isaga sinust, ja kui ma midagi märkan, siis ma annan sellest sulle teada.”+

4 Joonatan rääkis oma isale Saulile Taavetist head+ ja ütles: „Ärgu tehku kuningas pattu oma sulase Taaveti vastu, sest tema ei ole sinu vastu patustanud, vaid on teinud sulle üksnes head. 5 Ta riskis oma eluga ja tappis vilisti,+ nii et Jehoova tõi kogu Iisraelile suure võidu. Sa nägid seda ja rõõmustasid. Miks peaksid siis patustama, valades süütu inimese verd, ja Taaveti põhjuseta surmama?”+ 6 Saul võttiski Joonatani kuulda ning vandus: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, Taavetit ei surmata!” 7 Pärast seda kutsus Joonatan Taaveti ja andis talle kõigest teada. Siis viis Joonatan Taaveti Sauli juurde ja Taavet oli Sauli teenistuses nagu varemgi.+

8 Varsti puhkes jälle sõda ja Taavet läks vilistite vastu sõdima. Vilistid said ta käest rängalt lüüa ja põgenesid tema eest.

9 Kord, kui Saul oma kojas istus, oda käes, ning Taavet lüürat mängis,+ tuli Sauli peale halb vaim Jehoovalt.+ 10 Saul tahtis Taavetit odaga seina külge naelutada, kuid Taavet põikas kõrvale ja oda tungis seina. Taavet aga põgenes ja pääses sel ööl. 11 Siis läkitas Saul mehed Taaveti maja juurde varitsema, käskides neil ta hommikul surmata.+ Kuid Taaveti naine Miikal ütles Taavetile: „Kui sa täna öösel ei põgene, siis oled sa homme surnud!” 12 Miikal aitas Taavetil sedamaid aknast alla laskuda ning Taavet pääses põgenema. 13 Siis võttis Miikal teeravikuju*, pani voodisse, asetas peatsisse kitsevillast võrgu ja laotas kõige peale riide.

14 Saul läkitas nüüd mehed Taaveti järele, kuid Miikal ütles: „Ta on haige.” 15 Siis saatis Saul mehed tagasi, et nad läheksid ise Taaveti juurde, ning ütles: „Tooge ta voodiga minu juurde, et saaksin ta surmata!”+ 16 Kohale jõudes nägid mehed, et voodis on teeravikuju ja peatsis kitsevillast võrk. 17 Saul ütles Miikalile: „Miks sa mind petsid ja lasid mu vaenlasel+ põgeneda?” Miikal vastas Saulile: „Ta ütles mulle: „Aita mul põgeneda, muidu ma tapan su!””

18 Taavet pääseski põgenema ning läks Saamueli juurde Raamasse.+ Ta rääkis Saamuelile kõigest, mida Saul oli talle teinud. Seejärel läksid Taavet ja Saamuel Naajotisse+ ning jäid sinna. 19 Mõne aja pärast teatati Saulile, et Taavet on Raama Naajotis. 20 Kohe läkitas Saul mehed Taavetit kinni võtma. Aga kui need nägid eakaid prohveteid prohvetlikult rääkimas ja Saamueli nende eesotsas, siis tuli Sauli meeste peale Jumala vaim ja ka nemad hakkasid prohveti kombel käituma.

21 Kui sellest Saulile teada anti, läkitas ta viivitamata teised mehed, aga needki hakkasid prohveti kombel käituma. Seepeale saatis Saul kolmandad mehed ja ka nemad hakkasid prohveti kombel käituma. 22 Lõpuks läks ka ta ise Raamasse. Jõudnud Seku suure veemahuti juurde, küsis Saul: „Kus on Saamuel ja Taavet?” Talle vastati: „Nad on Raama Naajotis.”+ 23 Saul suundus Raama Naajoti poole ja Jumala vaim tuli ka tema peale ning ta läks edasi ja käitus nagu prohvet, kuni ta jõudis Raama Naajotisse. 24 Ka tema võttis riided seljast ja käitus Saamueli ees nagu prohvet. Saul lamas poolalasti kogu selle päeva ja kogu öö. Seepärast öeldaksegi: „Kas ka Saul on prohvet?”+

20 Taavet põgenes Raama Naajotist, läks Joonatani juurde ja küsis: „Mida ma olen teinud?+ Mis on mu süü ja patt su isa ees, et ta püüab mu hinge?” 2 Joonatan vastas talle: „Seda ei juhtu!+ Sa ei sure! Mu isa ei tee midagi, ei väikest ega suurt, ilma et ta sellest mulle teada annaks. Miks peaks mu isa siis seda minu eest varjama? Nii ei juhtu!” 3 Taavet aga kinnitas: „Su isa teab, et ma olen sinu silmis armu leidnud,+ ja ta mõtleb: „Ärgu Joonatan sellest kuulgu, et ta ei kurvastaks.” Kuid nii tõesti, kui Jehoova elab, ja nii tõesti, kui sina elad, on minu ja surma vahel kõigest üks samm!”+

4 Joonatan ütles Taavetile: „Ma teen sinu heaks kõik, mis sa ütled!” 5 Taavet vastas Joonatanile: „Homme on noorkuu+ ning mind oodatakse kuninga lauda sööma. Kuid sina lase mul minna ja ma varjan end väljal kuni ülehomme õhtuni. 6 Kui su isa teeb märkama, et mind pole, siis ütle talle: „Taavet palus minult luba minna kiiresti oma kodulinna Petlemma,+ sest neil on seal iga-aastane suguvõsa ohvritoomine.”+ 7 Kui ta ütleb: „Hästi!”, siis tähendab see sinu sulasele rahu. Aga kui ta saab vihaseks, siis on kindel, et ta plaanib mu vastu kurja. 8 Osuta siis oma sulasele truud armastust,+ sest sa oled oma sulasega Jehoova ees lepingu sõlminud.+ Kui ma aga olen süüdi,+ siis tapa mind ise. Miks peaksid mind oma isa kätte andma?”

9 Seepeale ütles Joonatan: „Ära isegi mõtle midagi sellist! Kui ma kuulen, et mu isa kavatseb sulle kurja teha, siis annan sulle kindlasti teada.”+ 10 Taavet küsis Joonatanilt: „Kes mulle teatab, kui su isa vastab sulle karmilt?” 11 Joonatan kostis Taavetile: „Tule, lähme väljale!” ja nad läksid koos väljale. 12 Joonatan ütles Taavetile: „Olgu Iisraeli Jumal Jehoova tunnistajaks, et ma räägin oma isaga homme või ülehomme. Kui ta on sinu vastu armuline, siis saadan ma sulle selle kohta sõna. 13 Kui aga mu isa tahab sulle kurja teha, siis tehku Jehoova minuga ükskõik mida, kui ma sulle sellest teada ei anna, et saaksid rahus ära minna. Jehoova olgu sinuga,+ just nagu ta oli mu isaga!+ 14 Saatku mind su truu armastus, selline, nagu on Jehooval, nii kaua kui ma elan ja isegi kui ma peaksin surema.+ 15 Ärgu raugegu eales su truu armastus mu pere vastu!+ Seda isegi siis, kui Jehoova pühib maa pealt ära kõik su vaenlased.” 16 Siis sõlmis Joonatan Taaveti sooga lepingu, öeldes: „Jehoova nõuab sinu vaenlastelt aru!” 17 Joonatan lasi siis Taavetil uuesti vanduda Taaveti armastuse nimel, sest Joonatan armastas teda nagu omaenese hinge.+

18 Joonatan jätkas: „Homme on noorkuu+ ja sinu puudumist märgatakse, sest su koht on tühi. 19 Ülehomme märgatakse seda päris kindlasti. Aga sina mine sinna, kus sa end varem* varjasid, ning jää selle kivi juurde. 20 Ma lasen selle lähedusse kolm noolt, nagu laseksin märki. 21 Kui ma saadan teenri nooli otsima ja ütlen talle: „Vaata, nooled on sinust siinpool, too need ära!”, siis võid välja tulla, sest nii tõesti, kui Jehoova elab, tähendab see sulle rahu ja seda, et sind ei varitse oht. 22 Aga kui ma ütlen poisile: „Vaata, nooled on sinust kaugemal!”, siis lahku, sest Jehoova saadab su ära. 23 Mis puudutab sinu ja minu vahelist tõotust,+ siis olgu Jehoova igavesti meie vahel tunnistajaks!”+

24 Taavet varjaski end väljal. Kui siis noorkuu kätte jõudis, istus kuningas sööma.+ 25 Kuningas istus nagu alati oma seinaäärsel kohal. Tema vastas oli Joonatan, Abner+ istus Sauli kõrval, kuid Taaveti koht oli tühi. 26 Sel päeval ei öelnud Saul midagi, sest ta mõtles: „Midagi on juhtunud ja ta ei ole puhas.+ Jah, ta on ilmselt ebapuhas.” 27 Kuid ka teisel päeval, päeval pärast noorkuud, oli Taaveti koht tühi. Siis küsis Saul oma pojalt Joonatanilt: „Miks Iisai+ poeg eile ega täna sööma ei tulnud?” 28 Joonatan vastas Saulile: „Taavet palus, et ma lubaksin tal minna Petlemma.+ 29 Ta ütles: „Palun luba mul minna, sest meie suguvõsa toob linnas ohvri ning mu vend kutsus mind. Kui ma nüüd sinu silmis armu leian, siis palun lase mul minna korraks oma vendi vaatama.” Seepärast ta polegi tulnud kuninga lauda.” 30 Siis sai Saul Joonatani peale maruvihaseks ja ütles talle: „Sa igavene mässaja! Ma tean hästi, et sa oled mestis Iisai pojaga, häbiks endale ja oma emale! 31 Niikaua kui Iisai poeg elab, pole su kuningavõim kindel.+ Lase ta nüüd minu juurde tuua, sest ta on surmalaps!”+

32 Joonatan aga vastas oma isale Saulile: „Miks ta peab surema?+ Mida ta on teinud?” 33 Seepeale heitis Saul tema suunas oda,+ et teda läbi torgata, ja Joonatan mõistis, et ta isa on otsustanud Taaveti ära tappa.+ 34 Joonatan tõusis tulivihasena lauast ega söönud sel noorkuupäevale järgneval päeval midagi, sest ta oli Taaveti pärast mures,+ oli ju ta isa teda teotanud.

35 Hommikul läks Joonatan koos oma noore teenriga väljale, et Taavetiga kokku saada.+ 36 Joonatan ütles teenrile: „Jookse palun ja otsi need nooled üles, mis ma lasen!” Teener jooksis ning Joonatan lasi noole kaugele tema ette. 37 Kui teener jõudis paigani, kuhu Joonatan oli noole lasknud, hüüdis Joonatan teenrile: „Kas pole mitte see nool sinust kaugemal?” 38 Joonatan hüüdis veel: „Kiirusta! Tee ruttu! Ära viivita!” Joonatani teener korjas nooled üles ning tuli oma isanda juurde tagasi. 39 Teener ei aimanud midagi, ainult Joonatan ja Taavet teadsid, mida see tähendab. 40 Siis andis Joonatan relvad oma teenrile ja ütles: „Mine vii need linna!”

41 Kui teener oli lahkunud, tuli Taavet lõuna poolt, sealt lähedalt peidupaigast välja, langes silmili maha ja kummardas kolm korda. Nad andsid teineteisele suud ja nutsid, Taavet veel eriti kibedasti. 42 Joonatan ütles Taavetile: „Mine rahuga, sest me mõlemad oleme Jehoova nime juures vandunud:+ „Jehoova olgu igavesti tunnistajaks sinu ja minu vahel ning sinu järglaste ja minu järglaste vahel!””+

Siis läks Taavet oma teed, aga Joonatan pöördus tagasi linna.

21 Taavet jõudis preester Ahimeleki juurde Noobi.+ Kui Ahimelek nägi Taavetit, küsis ta hirmunult: „Miks sa oled üksi ja kedagi pole sinuga?”+ 2 Taavet vastas preester Ahimelekile: „Kuningas andis mulle ühe ülesande, kuid ta ütles mulle: „Keegi ei tohi midagi teada sellest ülesandest, mille pärast ma sind läkitan, ja nendest juhenditest, mis ma sulle olen andnud!” Ma olen leppinud oma meestega kokku, et me kohtume ühes paigas. 3 Anna mulle nüüd viis leiba, kui sul on, või midagi muud, mis sul on.” 4 Kuid preester vastas Taavetile: „Mul pole tavalist leiba, on ainult pühitsetud leivad.+ Ma annan need vaid sel juhul, kui su mehed on naistest hoidunud.”+ 5 Taavet ütles preestrile: „Me oleme hoidunud naistest nagu varemgi, kui käisime sõjaretkedel.+ Kui meeste ihud olid pühad juba tavalistel retkedel, siis seda enam nüüd!” 6 Seepeale andis preester talle pühitsetud leivad,+ sest tal polnud muud kui ainult vaateleivad, mis olid Jehoova eest ära võetud päeval, mil pandi asemele värsked leivad.

7 Sel päeval oli seal kinnipeetuna Jehoova ees üks Sauli sulane, edomlane+ Doeg,+ Sauli karjaste ülem.

8 Taavet küsis Ahimelekilt: „Kas sul on siin mõnd oda või mõõka? Ma ei võtnud oma mõõka ega muid relvi kaasa, sest kuninga ülesanne oli kiireloomuline.” 9 Preester vastas: „Siin on selle vilisti Koljati mõõk,+ kelle sa Eela orus+ maha lõid. See on siin õlarüü+ taga, riidesse mässitud. Kui sa tahad, siis võta see endale, sest ühtegi teist siin ei ole.” Taavet ütles: „Teist sellesarnast pole! Anna see mulle!”

12 Need sõnad tegid Taaveti südame rahutuks ja ta hakkas Gati kuningat Aakist väga kartma.+ 13 Ta käitus nende ees kui poolearuline+ ning mängis hullumeelset: tegi väravate peale märke ja lasi ilal habemesse voolata. 14 Siis ütles Aakis oma teenritele: „See mees on ju hull! Miks te tõite ta minu juurde? 15 Kas mul on veel vähe hullumeelseid, et tõite ka selle siia janditama? Kas sellist peaks minu kotta lastama?”

22 Taavet läks sealt edasi+ ja varjus Adullami koopasse.+ Kui ta vennad ja kogu ta isa pere sellest teada said, tulid nad tema juurde. 2 Sinna kogunesid kõik mehed, kes olid kitsikuses ja võlgades ja kelle hing oli kibestunud, ning Taavet sai nende pealikuks. Nii oli tema juures umbes 400 meest.

3 Hiljem läks Taavet Moabi Mispesse ja ütles Moabi+ kuningale: „Palun luba mu isal ja emal elada sinu juures, kuni ma saan teada, mis plaanid Jumalal minuga on.” 4 Taavet jättis nad Moabi kuninga juurde ja nad jäid sinna kogu selleks ajaks, kui ta elas kindluses.+

5 Mõne aja pärast ütles prohvet Gaad+ Taavetile: „Ära jää enam kindlusse, mine Juudamaale.”+ Siis Taavet lahkus sealt ja läks Haareti metsa.

6 Saul kuulis, et Taavet ja tema mehed on avastatud. Saul ise oli sel ajal Gibeas.+ Ta istus, oda käes, künkal tamariskipuu all ning kõik ta mehed olid tema ümber. 7 Saul ütles oma meestele: „Kuulake, benjaminlased! Kas ka Iisai poeg+ annab teile kõigile põlde ja viinamägesid? Kas tema määrab teid kõiki tuhandepealikeks ja sajapealikeks?+ 8 Te kõik sepitsete minu vastu vandenõu! Keegi pole mulle teatanud, et mu oma poeg on teinud lepingu Iisai pojaga!+ Keegi teist ei muretse minu pärast ega ole mulle rääkinud, et mu oma poeg on ässitanud mu sulase minu vastu vandenõu sepitsema!”

9 Sauli sulaste ülem edomlane Doeg+ vastas:+ „Ma nägin, kuidas Iisai poeg tuli Ahituubi+ poja Ahimeleki juurde Noobi. 10 Ahimelek küsis talle Jehoovalt juhatust ning andis talle toidumoona. Ta andis temale isegi vilist Koljati mõõga.”+ 11 Otsekohe lasi kuningas kutsuda Ahituubi poja preester Ahimeleki ja kõik tema isa suguvõsa preestrid, kes elasid Noobis, ning nad kõik tulid kuninga juurde.

12 Saul ütles: „Kuula nüüd, sa Ahituubi poeg!” ja tema vastas: „Jah, mu isand!” 13 Saul jätkas: „Miks sa oled koos Iisai pojaga minu vastu vandenõu sepitsenud? Sa andsid talle leiba ja ka mõõga ning küsisid tema heaks Jumalalt juhatust. Ta on minu vastu ja sepitseb vandenõu, nagu see praegu ongi.” 14 Ahimelek vastas kuningale: „Kes veel sinu sulastest on nii usaldusväärne nagu Taavet?+ Ta on kuninga väimees+ ja sinu ihukaitsepealik, väga austatud su kojas!+ 15 See polnud ju esimene kord, kui ma talle Jumalalt juhatust otsisin!+ On mõeldamatu, et ma sinu vastu salanõu peaksin! Ärgu pangu kuningas sellist asja süüks oma sulasele ega kogu mu isa suguvõsale, sest su sulane ei teadnud kõigest sellest vähimatki!”+

16 Aga kuningas ütles: „Sa pead surema,+ Ahimelek, nii sina kui ka kogu su isa suguvõsa!”+ 17 Siis ütles kuningas oma ihukaitsjatele: „Minge ja surmake Jehoova preestrid, sest ka nemad on asunud Taaveti poolele! Nad teadsid, et ta on jooksik, kuid nad ei andnud mulle temast teada!” Aga kuninga sulased ei tahtnud tõsta kätt Jehoova preestrite vastu. 18 Siis ütles kuningas Doegile:+ „Mine sina ja tapa need preestrid!” Otsekohe tungis edomlane+ Doeg preestritele kallale. Ta tappis sel päeval 85 linase õlarüü kandjat.+ 19 Ka preestrite linnas Noobis+ lõi ta mõõgaga maha kõik mehed ja naised, lapsed ja imikud, samuti pullid, eeslid ja lambad; ta lõi need kõik mõõgaga maha.

20 Kuid üks Ahituubi poja Ahimeleki poegadest, kelle nimi oli Ebjatar,+ pääses ning põgenes Taaveti juurde. 21 Ebjatar ütles Taavetile: „Saul tappis Jehoova preestrid!” 22 Taavet vastas Ebjatarile: „Ma teadsin juba siis,+ et edomlane Doeg kannab Saulile kõik ette, sest ta oli tol päeval seal. Mina olen süüdi kogu su isa suguvõsa surmas. 23 Jää minu juurde. Ära karda! Kes püüab tappa mind, püüab tappa ka sind, kuid minu juures oled sa kaitstud!”+

23 Mõne aja pärast teatati Taavetile: „Vilistid sõdivad Keila+ vastu ja rüüstavad viljapeksuplatse!” 2 Siis küsis Taavet Jehoovalt:+ „Kas peaksin minema ja need vilistid maha lööma?” Jehoova vastas Taavetile: „Mine, löö vilistid maha ja päästa Keila!” 3 Aga Taaveti mehed ütlesid talle: „Meil on juba siin Juudas+ hirm, kui palju enam siis, kui läheksime Keilasse vilistite sõjaväe vastu!”+ 4 Taavet otsis veel kord Jehoovalt juhatust+ ning Jehoova vastas talle: „Mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!”+ 5 Taavet läkski oma meestega Keilasse ja sõdis vilistite vastu. Ta viis ära nende kariloomad ning nad kandsid suuri kaotusi. Nii päästis Taavet Keila elanikud.+

6 Kui Ahimeleki poeg Ebjatar+ põgenes Taaveti juurde Keilasse, oli tal kaasas õlarüü. 7 Saulile teatati, et Taavet on Keilas. Saul ütles: „Jumal on andnud ta minu kätte,+ sest ta on sulgenud end väravate ja riividega linna!” 8 Siis kutsus Saul kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse Taavetit ja ta mehi ümber piirama. 9 Kui Taavet sai teada, et Saul sepitseb tema vastu kurja, ütles ta preester Ebjatarile: „Too õlarüü siia!”+ 10 Taavet ütles: „Jehoova, Iisraeli Jumal, su teenija on kuulnud, et Saul tahab tulla Keilasse ja selle linna minu pärast hävitada.+ 11 Kas Keila juhid* annavad mind tema kätte? Kas Saul tuleb siia, nagu su teenijale on räägitud? Jehoova, Iisraeli Jumal, ütle palun oma teenijale!” Jehoova vastas: „Ta tuleb.” 12 Taavet küsis: „Kas Keila juhid annavad minu ja mu mehed Sauli kätte?” Jehoova vastas: „Jah, annavad.”

13 Sedamaid lahkus Taavet koos oma 600 mehega+ Keilast ning nad rändasid ühest paigast teise. Kui Saulile teatati, et Taavet on Keilast põgenenud, loobus ta oma retkest. 14 Taavet peatus raskesti ligipääsetavates paikades Siifi+ kõrbe mägedes. Saul otsis teda kogu aeg taga,+ kuid Jehoova ei andnud Taavetit tema kätte. 15 Taavet teadis, et Saul otsib võimalust teda tappa.* Sel ajal oli Taavet Siifi kõrbes Horeses.

16 Sauli poeg Joonatan läks Taaveti juurde Horesesse ja aitas tal Jehoovalt jõudu ammutada.+ 17 Ta ütles Taavetile: „Ära karda, sest mu isa Saul ei leia sind. Sina saad Iisraeli kuningaks+ ning mina olen tähtsuselt sinust järgmine. Ka mu isa Saul teab seda.”+ 18 Siis sõlmisid nad Jehoova ees lepingu+ ja Taavet jäi Horesesse, kuid Joonatan läks tagasi koju.

19 Mõne aja pärast läksid Siifi mehed üles Sauli juurde Gibeasse+ ja ütlesid: „Taavet varjab end meie lähedal,+ raskesti ligipääsetavates paikades Horeses+ Hakila künkal,+ mis jääb Jesimonist* lõunasse.+ 20 Seepärast, kuningas, kui sa tahad alla tulla, siis tule, ja me anname ta sinu kätte!”+ 21 Saul ütles: „Jehoova õnnistagu teid, et te minust hoolite! 22 Nüüd aga minge ja uurige täpselt järele, kus ta on, ja küsitlege kõiki, kes on teda näinud, sest mulle on räägitud, et ta on väga kaval. 23 Tehke kindlaks kõik tema peiduurkad ning tulge koos tõenditega minu juurde tagasi. Siis ma tulen koos teiega, ja kui ta on sel maal, otsin ma ta üles ka kõigi Juuda tuhandete seast.”

24 Nad läksidki Sauli eel Siifi.+ Taavet oli sel ajal oma meestega Maoni+ kõrbes Arabas,+ Jesimonist lõuna pool. 25 Siis tuli Saul teda oma meestega otsima.+ Kui Taavetile sellest teada anti, laskus ta kohe kaljurünkale+ ning jäi Maoni kõrbesse. Saul kuulis sellest ja asus Taavetit Maoni kõrbes jälitama. 26 Kui Saul mäe juurde jõudis, oli Taavet koos oma meestega teisel pool mäge. Taavet kiirustas, et Sauli eest minema saada,+ kuid Saul oma meestega oli hakanud Taavetit ja ta mehi juba ümber piirama, et nad kinni võtta.+ 27 Siis aga tuli Sauli juurde käskjalg, kes ütles: „Tule ruttu, sest vilistid on maale tunginud!” 28 Seepeale lõpetas Saul Taaveti tagaajamise+ ning läks sõdima vilistitega. Seepärast kutsutaksegi seda paika Lahutuskaljuks.

29 Taavet läks sealt ära ja varjus raskesti ligipääsetavatesse paikadesse Een-Gedis.+

24 Kui Saul oli vilistite tagaajamise lõpetanud, teatati talle: „Taavet on Een-Gedi kõrbes.”+

2 Siis võttis Saul kogu Iisraelist 3000 parimat meest ning läks Taavetit ja ta mehi otsima kaljukitsede kaljudelt. 3 Saul jõudis kivist lambataradeni tee ääres, kus oli ka üks koobas. Ta läks sinna asjale, aga koopa tagumises osas istus Taavet oma meestega.+ 4 Taaveti mehed õhutasid teda: „See on päev, mille kohta Jehoova on sulle öelnud: „Ma annan su vaenlase sinu kätte!+ Talita temaga, nagu sa heaks arvad!”” Siis Taavet tõusis ja lõikas vargsi ära tüki Sauli kuuehõlmast. 5 Aga pärast tundis Taavet süümepiinu,+ et ta oli Sauli kuuehõlmast tüki ära lõiganud. 6 Ta ütles oma meestele: „Jehoova pärast on mõeldamatu, et teeksin midagi sellist Jehoova võitule ja tõstaksin käe oma isanda vastu! Ta on ju Jehoova võitu!”+ 7 Nende sõnadega hoidis Taavet oma mehi tagasi* ega lubanud neil Sauli rünnata. Ja Saul läks koopast välja oma teed.

8 Seejärel läks ka Taavet koopast välja ja hüüdis Saulile järele: „Mu isand kuningas!”+ Saul vaatas tagasi ning Taavet kummardas ja heitis silmili maha. 9 Taavet ütles Saulile: „Miks sa kuulad inimesi, kes räägivad, et Taavet tahab sulle kurja teha?+ 10 Täna on su silmad näinud, kuidas Jehoova andis su koopas minu kätte. Mind õhutati sind tapma,+ kuid ma halastasin su peale ja ütlesin: „Ma ei tõsta kätt oma isanda vastu, sest ta on Jehoova võitu!”+ 11 Vaata, mu isa, minu käes on tükk su kuuehõlmast. Ma lõikasin selle su kuue küljest, kuid ma ei tapnud sind. Näed nüüd, ma ei soovi sulle kurja ega mässa su vastu. Ma pole su vastu patustanud,+ kuigi sa püüad mu hinge.+ 12 Jehoova mõistku sinu ja minu vahel kohut!+ Maksku Jehoova sulle minu eest kätte,+ kuid minu käsi ei tõuse su vastu!+ 13 Vanasõna ütleb: „Kurja teevad kurjad”, kuid minu käsi sind ei puutu! 14 Keda on Iisraeli kuningas tulnud taga ajama? Keda sa küll jälitad? Surnud koera! Üht kirpu!+ 15 Jehoova olgu kohtumõistja, tema mõistku kohut sinu ja minu vahel! Tema näeb ja lahendab mu kohtuasja,+ ta mõistab mind õigeks ja päästab mind sinu käest.”

16 Kui Taavet oli rääkimise lõpetanud, küsis Saul: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?”+ ja puhkes valjult nutma. 17 Saul ütles Taavetile: „Sina oled minust õigem, sest sina oled teinud mulle head, aga mina olen tasunud sulle halvaga.+ 18 Täna sa rääkisid, kuidas sa mulle head tegid: Jehoova andis mind sinu kätte, aga sa ei tapnud mind.+ 19 Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta siis saadab selle rahuga ära? Jehoova tasub sulle heaga+ selle eest, mis sa täna mulle tegid. 20 Ma tean, et sina saad tõesti kuningaks+ ja et Iisraeli kuningriik püsib kindlalt sinu käes. 21 Vannu nüüd mulle Jehoova nimel,+ et sa ei hävita mu järeltulijaid ega kustuta mu nime mu isakojast.”+ 22 Taavet vanduski Saulile ja pärast seda läks Saul tagasi koju.+ Aga Taavet ja ta mehed läksid üles kindlusse.+

25 Mõne aja pärast Saamuel+ suri ning kogu Iisrael tuli teda leinama ja nad matsid ta tema kodu lähedale Raamasse.+ Aga Taavet läks alla Paarani kõrbesse.

2 Maonis+ elas üks mees, kelle karjad olid Karmelis*.+ See mees oli väga varakas, tal oli 3000 lammast ja 1000 kitse. Kord tuli ta Karmelisse lambaid pügama. 3 Mehe nimi oli Naabal+ ja tema naise nimi Abigail.+ Naine oli väga arukas ja ilus, kuid tema mees, kaaleblane,+ oli karm ja kuri.+ 4 Kõrbes olles kuulis Taavet, et Naabal pügab oma lambaid. 5 Siis läkitas Taavet tema juurde kümme noort meest, öeldes neile: „Minge üles Karmelisse Naabali juurde ja küsige minu nimel, kuidas tal läheb. 6 Öelge mu vennale nii: „Pikka iga ja rahu sulle, su perele ja kõigile, kes sul on! 7 Ma kuulsin, et sul käib lambaniitmine. Kui su karjased olid meie juures, ei teinud me neile liiga+ ja neilt ei läinud midagi kaduma kogu see aeg, mis nad olid Karmelis. 8 Küsi oma meestelt ja nad räägivad sulle. Leidku siis mu mehed armu su silmis, sest me oleme tulnud ju rõõmupäeval! Anna palun oma sulastele ja oma pojale Taavetile, mida sul on võimalik anda!””+

9 Taaveti mehed läksidki Naabali juurde ja andsid talle Taaveti nimel kõik need sõnad edasi. 10 Naabal vastas Taaveti sulastele: „Kes see Taavet selline on? Ja kes on Iisai poeg? Nüüdsel ajal on ju palju nihukesi sulaseid, kes on oma isanda juurest ära karanud.+ 11 Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ning liha, mis on mõeldud mu lambapügajatele, ja andma meestele, kes on tulnud ei tea kust?”

12 Siis läksid Taaveti mehed tagasi ja andsid Taavetile teada kõik need sõnad. 13 Otsekohe käskis Taavet oma mehi: „Igaüks võtku oma mõõk!”+ Kõik võtsidki mõõga ja ka Taavet võttis oma mõõga. Taavetiga läks kaasa umbes 400 meest, aga 200 meest jäi varustuse juurde.

14 Samal ajal teatas üks sulastest Abigailile, Naabali naisele: „Taavet saatis kõrbest käskjalad meie isandat tervitama, kuid tema karjus neile solvanguid.+ 15 Need mehed olid meie vastu väga head. Nad ei teinud meile kunagi liiga ja meilt ei läinud midagi kaduma kogu see aeg, mis me koos nendega väljal olime.+ 16 Nad olid nii ööl kui ka päeval kaitsva müürina meie ümber kogu see aeg, kui me nende juures karja hoidsime. 17 Otsusta nüüd, mida sa teed, sest meie isandat ja kogu tema peret ähvardab õnnetus!+ Ta ise on ju täiesti võimatu inimene,+ temaga ei saa rääkida!”

18 Siis võttis Abigail+ kähku 200 leiba, 2 suurt veinianumat, 5 nülitud lammast, 5 seaad* röstitud viljateri, 100 rosinapätsikest ja 200 viigimarjapätsikest ning pani selle kõik eeslite selga.+ 19 Seejärel ütles ta sulastele: „Minge minu ees ja mina tulen teie järel.” Kuid oma mehele Naabalile ei öelnud ta midagi.

20 Kui ta eesli seljas sõitis ja mäe varjus alla läks, tuli Taavet oma meestega talle vastu. 21 Aga Taavet oli öelnud: „Asjata ma kaitsesin kõrbes kõike, mis kuulub sellele mehele. Temale kuuluvast ei läinud midagi kaotsi,+ ja tema tasub mulle hea eest halvaga!+ 22 Jumal tehku Taaveti vaenlastega* ükskõik mida, kui ma jätan talle hommikuks alles kasvõi ühegi mehe*!”

23 Kui Abigail Taavetit nägi, tuli ta kiiresti eesli seljast maha, langes Taaveti ette ja kummardas maani. 24 Tema jalge ette langenuna ütles ta: „Mu isand, tulgu see süü minu peale! Luba palun oma teenijal kõnelda ja võta kuulda oma teenija sõnu. 25 Palun ärgu tehku mu isand välja sellest vääritust mehest Naabalist,+ sest nagu on ta nimi, nõnda on ta ise — Naabal* on ta nimi ja rumal ta on! Aga mina, su teenija, ei näinud oma isanda läkitatud mehi. 26 Nüüd, mu isand — nii tõesti, kui Jehoova elab ja sa ise elad —, Jehoova on takistanud sind+ veresüüsse sattumast+ ja oma käega kätte maksmast! Saagu Naabali sarnaseks sinu vaenlased ja need, kes soovivad mu isandale kurja! 27 Antagu nüüd see kingitus,+ mille su teenija on oma isandale toonud, tema meestele, kes käivad mu isanda järel.+ 28 Anna palun andeks oma teenija üleastumine, sest Jehoova annab mu isandale püsiva koja,+ kuna mu isand võitleb Jehoova võitlemisi.+ Kogu su eluaja pole leitud sinust mingisugust kurjust.+ 29 Kui keegi tõuseb sind taga ajama ja soovib võtta su hinge, siis kaitseb su Jumal Jehoova sinu hinge oma elukukrus, aga su vaenlaste hinged lennutab ta minema nagu lingukivid. 30 Kui Jehoova teeb mu isandale kõike seda head, mida ta on lubanud, ja määrab sind Iisraeli juhiks,+ 31 siis ei pea mu isand tundma südames kahetsust selle pärast, et on põhjuseta verd valanud ja püüdnud iseenese käega õigust mõista.+ Kui siis Jehoova teeb mu isandale head, ära unusta ka oma teenijat!”

32 Seepeale ütles Taavet Abigailile: „Kiidetud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal, kes on sind täna minu juurde saatnud! 33 Ole õnnistatud oma arukuse pärast! Ole sa õnnistatud, et takistasid mind täna veresüüsse sattumast+ ja omaenese käega kätte tasumast! 34 Nii tõesti, kui elab Iisraeli Jumal Jehoova, kes on hoidnud mind sulle kurja tegemast,+ kui sa poleks mulle vastu rutanud,+ poleks Naabalile hommikuks ühtegi meest alles jäänud!”+ 35 Taavet võttis naise käest vastu, mis see temale oli toonud, ja ütles: „Mine rahuga koju! Ma võtan sind kuulda ja täidan su palve.”

36 Kui Abigail tagasi jõudis, käis Naabali majas pidu, lausa kuninglik sööming, ning Naabal oli heas tujus ja purupurjus. Seepärast ei rääkinud naine talle enne koitu midagi. 37 Hommikul, kui Naabal oli kaineks saanud, rääkis naine talle kõigest. Siis Naabali süda otsekui suri ja ta jäi liikumatult lebama nagu kivi. 38 Umbes kümne päeva pärast lõi Jehoova Naabalit ja too suri.

39 Kui Taavet kuulis, et Naabal on surnud, ütles ta: „Kiidetud olgu Jehoova, kes on mõistnud kohut+ Naabali üle minu teotamise pärast+ ja on takistanud oma teenijat kurja tegemast!+ Jehoova on toonud Naabali kurjuse ta enda pea peale!” Siis saatis Taavet Abigailile sõna, et soovib teda endale naiseks võtta. 40 Taaveti sulased tulid Abigaili juurde Karmelisse ja ütlesid: „Taavet läkitas meid sinu järele, et sind endale naiseks võtta.” 41 Abigail tõusis kohe, kummardas maani ja ütles: „Sinu orjatar on valmis sind teenima ja pesema oma isanda sulaste jalgu!”+ 42 Abigail+ asus kiiresti eesli seljas teele ja tema järel kõndisid ta viis teenijannat. Ta läks Taaveti käskjalgadega kaasa ja sai tema naiseks.

43 Taavet oli võtnud endale naiseks ka Ahinoami+ Jisreelist.+ Nõnda said need mõlemad tema naisteks.+

44 Aga Saul oli andnud oma tütre Miikali,+ Taaveti naise, Laisi pojale Paltile,+ kes oli pärit Gallimist.

26 Mõne aja pärast tulid Siifi+ mehed Gibeasse+ Sauli juurde ja ütlesid: „Taavet varjab end Hakila künkal, mis on Jesimoni*+ vastas.” 2 Siis läks Saul koos Iisraeli 3000 parima mehega alla Siifi kõrbesse Taavetit otsima.+ 3 Saul lõi laagri üles tee äärde Hakila künkale, mis on Jesimoni vastas. Taavet aga oli sel ajal kõrbes. Kui ta kuulis, et Saul on tulnud teda kõrbesse otsima, 4 saatis ta luurajad uurima, kas Saul on tõesti tulnud. 5 Pärast läks Taavet ise Sauli laagripaiga juurde ning nägi seda kohta, kus magasid Saul ja tema väepealik Abner,+ Neeri poeg. Saul magas vankritega ümbritsetud laagri keskel ning tema väesalgad paiknesid tema ümber. 6 Siis küsis Taavet hett+ Ahimelekilt ja Seruja+ pojalt Abisailt,+ Joabi vennalt: „Kes tuleb koos minuga alla Sauli laagrisse?” Abisai vastas: „Mina tulen!” 7 Taavet ja Abisai hiilisid öösel Sauli väesalkade juurde. Laagri keskel nägid nad magamas Sauli, oda peatsis maasse löödud. Abner ja väesalgad magasid tema ümber.

8 Abisai ütles Taavetile: „Täna on Jumal andnud su vaenlase sinu kätte!+ Luba ma löön ta odaga maasse, ühest löögist piisab!” 9 Kuid Taavet kostis Abisaile: „Ära puutu teda! Sest kes võiks tõsta käe Jehoova võitu+ vastu ja jääda karistamata?”+ 10 Taavet jätkas: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, tapab Jehoova ta ise+ või saabub päev,+ mil ta sureb, või hukkub ta lahingus.+ 11 Jehoova pärast on mõeldamatu, et tõstaksin käe oma isanda, Jehoova võitu vastu!+ Võta tema peatsist oda ja veekann ning lähme!” 12 Taavet võttis oda ja veekannu, mis olid Sauli peatsis, ja nad lahkusid. Mitte keegi ei näinud+ neid, ei pannud neid tähele ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Jehoova oli lasknud tulla nende peale sügava une. 13 Taavet läks teisele poole kõrbe ja jäi seisma eemaloleva mäe otsa, nii et neid lahutas suur vahemaa.

14 Siis hüüdis Taavet väesalkadele ja Neeri pojale Abnerile:+ „Vasta, Abner!” ning Abner küsis vastu: „Kes see on, kes kuningat hüüab?” 15 Taavet ütles Abnerile: „Sa oled ometi sõjamees! Sinu sarnast Iisraelis pole! Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Üks sõdur tuli ju laagrisse, et su isand kuningas tappa.+ 16 Sa ei täitnud oma ülesannet. Nii tõesti, kui Jehoova elab, te väärite surma, sest te ei valvanud oma isandat, Jehoova võitut.+ Nüüd aga otsige, kus on kuninga oda ja veekann,+ mis olid tema peatsis.”

17 Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: „Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?”+ Taavet vastas: „See on minu hääl, mu isand kuningas!” 18 ning jätkas: „Miks mu isand ajab taga oma sulast?+ Mida ma olen teinud? Mis on mu süü?+ 19 Mu isand kuningas, kuula palun oma sulase sõnu. Kui sind on minu vastu kihutanud Jehoova, siis võtku ta vastu mu roaohver. Aga kui seda on teinud inimesed,+ siis olgu nad Jehoova ees neetud. Mul on tunne, nagu oleksid nad mind Jehoova pärandmaalt ära ajanud+ ja mulle öelnud: „Teeni teisi jumalaid!” 20 Ära lase nüüd Jehoova palge eest eemal mu verd valada, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima vaid üht kirpu,+ ta nagu ajaks mägedes taga kõrbekana.”

21 Saul ütles: „Ma olen pattu teinud!+ Tule tagasi, mu poeg Taavet! Ma ei puutu sind enam, sest mu hing oli täna sulle kallis.+ Ma olen toiminud rumalasti ja teinud kohutava vea.” 22 Taavet vastas: „Siin on kuninga oda. Tulgu keegi meestest sellele järele. 23 Jehoova tasub igaühele ta õigluse+ ja ustavuse eest. Täna andis Jehoova sind minu kätte, kuid ma ei tahtnud tõsta oma kätt Jehoova võitu+ vastu. 24 Just nagu sinu hing oli täna kallis mulle, olgu ka minu hing kallis Jehoovale ja ta vabastagu mind kõigist mu vaevadest!”+ 25 Saul ütles Taavetile: „Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Sa teed veel suuri tegusid ja väljud võitjana!”+ Siis läks Taavet oma teed ja Saul pöördus tagasi koju.+

27 Taavet aga mõtles oma südames: „Ükskord saan ma Sauli käe läbi ikkagi hukka. Kõige parem oleks mul põgeneda+ vilistite maale. Küll siis Saul loobub mind Iisraeli aladelt otsimast+ ja ma pääsen tema käest.” 2 Siis läksid Taavet ja tema 600 meest+ Gati kuninga Aakise,+ Maoki poja juurde. 3 Taavet jäi Aakise juurde Gatti, tema ja ta mehed, igaüks koos oma perega. Taavet asus sinna koos oma kahe naisega: jisreellanna Ahinoami+ ja karmellanna Abigaili,+ Naabali lesega. 4 Kui Saulile teatati, et Taavet on põgenenud Gatti, lõpetas Saul tema otsimise.+

5 Taavet ütles Aakisele: „Kui ma nüüd olen sinu silmis armu leidnud, siis anna mulle üks paik elamiseks ühes oma väikelinnas. Sest miks peaks su sulane elama koos sinuga kuningalinnas?” 6 Aakis andiski talle samal päeval Siklagi.+ Seepärast kuulub Siklag tänapäevani Juuda kuningatele.

7 Taavet elas vilistite maal aasta ja neli kuud.+ 8 Ta tegi oma meestega rüüsteretki gesurlaste,+ girslaste ja amalekkide+ juurde, kes elasid maa-alal Telamist kuni Suurini+ ja alla Egiptusemaani. 9 Taavet tungis nende maale ning ei jätnud ellu ei meest ega naist.+ Kuid lambad, kitsed, veised, eeslid ja kaamelid ning ka riided võttis ta endale ja pöördus tagasi Aakise juurde. 10 Kui siis Aakis küsis: „Kus te täna rüüsteretkel käisite?”, vastas Taavet: „Juuda+ lõunaosas”* või „Jerahmeellaste+ maa lõunaosas” või „Keenlaste+ maa lõunaosas.” 11 Taavet ei jätnud ellu ühtegi meest ega naist, et tuua nad Gatti, sest ta mõtles: „Muidu nad annavad meid välja, öeldes: „Näe, mida Taavet tegi!”” Nõnda toimis Taavet kogu see aeg, mil ta elas vilistite maal. 12 Aakis jäigi Taavetit uskuma ja mõtles endamisi: „Ta on oma rahvale Iisraelile vastikuks muutunud ja jääb alatiseks minu teenistusse.”

28 Neil päevil kogusid vilistid oma sõjaväed kokku, et sõdida Iisraeli vastu.+ Aakis ütles siis Taavetile: „Sa ju tead, et sinul ja su meestel tuleb koos minuga sõdima tulla.”+ 2 Taavet vastas Aakisele: „Küll sina tead, mida su sulasel tuleb teha,” ja Aakis ütles Taavetile: „Seepärast määrangi ma sind alatiseks oma ihukaitsjaks.”+

3 Saamuel oli surnud ning kogu Iisrael oli teda leinanud ja matnud tema ta kodulinna Raamasse.+ Saul aga oli maalt kõrvaldanud vaimude väljakutsujad ja ennustajad.+

4 Vilistid tulid ja lõid laagri üles Suunemisse.+ Saul aga kutsus kokku terve Iisraeli ja nemad lõid laagri üles Gilboale.+ 5 Vilistite laagrit nähes hakkas Saul väga kartma ja ta süda värises.+ 6 Ehkki Saul otsis Jehoovalt juhatust,+ ei vastanud Jehoova talle ei unenägude, uurimi+ ega prohvetite kaudu. 7 Viimaks ütles Saul oma teenritele: „Otsige mulle üks naine, kes on vaimude väljakutsuja!+ Siis ma lähen temalt nõu küsima.” Sauli teenrid vastasid: „Een-Dooris+ on üks naine, kes on vaimude väljakutsuja.”

8 Saul tegi end äratundmatuks, pani selga teised riided ja läks koos kahe mehega öö varjus selle naise juurde. Ta ütles: „Palun ennusta mulle ja kutsu mulle välja selle vaim,+ keda ma sulle nimetan.” 9 Kuid naine vastas talle: „Sa ju tead, et Saul on kõrvaldanud maalt vaimude väljakutsujad ja ennustajad.+ Miks sa siis tahad mind lõksu püüda ja surma saata?”+ 10 Siis vandus Saul talle Jehoova nimel: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, sina ei jää selles asjas süüdi!” 11 Seepeale naine küsis: „Kelle ma sulle välja kutsun?” Saul vastas: „Kutsu mulle välja Saamuel.” 12 Kui siis naine nägi „Saamueli”*,+ karjatas ta valjult ja ütles Saulile: „Miks sa mind petsid? Sina ju oledki Saul!” 13 Kuningas vastas talle: „Ära karda! Ütle, mida sa näed!” Naine ütles Saulile: „Ma näen nagu mingit jumalat maa seest välja ilmumas.” 14 Saul küsis kohe: „Kuidas ta välja näeb?” ja naine vastas: „Ma näen ilmumas üht vana meest, kel on kuub seljas.”+ Siis arvas Saul, et see ongi Saamuel, ning langes põlvili ja kummardas maani.

15 „Saamuel” ütles Saulile: „Miks sa mind tülitad ja lasid mind kutsuda?” Saul vastas: „Ma olen suures hädas! Vilistid sõdivad mu vastu, aga Jumal on mu maha jätnud ega vasta mulle enam ei prohvetite ega unenägude kaudu.+ Seepärast ma kutsusin sind, et sa ütleksid mulle, mida ma pean tegema.”+

16 „Saamuel” jätkas: „Miks sa minu käest küsid, kui Jehoova on su maha jätnud+ ja on saanud su vastaseks? 17 Jehoova teeb nii, nagu ta minu kaudu ütles. Jehoova rebib kuningavõimu sinu käest ja annab selle su ligimesele Taavetile.+ 18 Kuna sa ei võtnud Jehoovat kuulda ega valanud välja tema tulist viha amalekkide peale,+ siis teeb Jehoova täna sinuga just nii. 19 Jehoova annab Iisraeli koos sinuga vilistite kätte+ ja homme oled sa+ oma poegadega+ minu juures. Jehoova annab ka Iisraeli sõjaväe vilistite kätte.”+

20 Saul kohkus „Saamueli” sõnade peale nii väga, et langes täies pikkuses maha. Ta jõud oli täiesti kadunud, sest ta polnud kogu päeva ja öö midagi söönud. 21 Naine astus Sauli juurde ja ütles tema kohkumust nähes: „Su teenija võttis sind kuulda. Ma riskisin oma eluga+ ja tegin su sõnade kohaselt. 22 Palun võta nüüd sinagi kuulda oma teenijat. Luba mul panna su ette paluke leiba, et sa sööksid ja saaksid teeleminekuks jõudu.” 23 Saul aga keeldus, öeldes: „Ma ei söö!”, kuid ta teenrid ja see naine käisid talle peale. Viimaks võttis ta neid kuulda, tõusis maast üles ja istus voodile. 24 Naisel oli kodus nuumvasikas ja ta tappis* selle kiiresti. Ta võttis ka jahu, sõtkus tainast ja küpsetas hapnemata leibu. 25 Ta tõi selle kõik Sauli ja ta teenrite ette ning nad sõid. Seejärel nad tõusid ja lahkusid samal ööl.+

6 Siis kutsus Aakis+ Taaveti ja ütles talle: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, sa oled aus mees ja mul oleks hea meel, kui sa tuleksid koos minu sõjaväega sellele sõjaretkele.+ Ma ei ole leidnud sinus midagi halba alates päevast, mil sa minu juurde tulid, kuni tänaseni.+ Aga peamehed ei usalda sind.+ 7 Pöördu seepärast rahus tagasi, et sa ei teeks midagi sellist, mis on vilistite peameeste silmis halb.” 8 Kuid Taavet küsis Aakiselt: „Mida ma olen teinud? Mida halba sa oled leidnud oma sulases alates päevast, mil ma sinu juurde tulin, kuni tänaseni? Miks ma ei tohi tulla koos sinuga ja sõdida oma isanda kuninga vaenlaste vastu?” 9 Aakis vastas: „Minu silmis oled sa hea nagu Jumala ingel.+ Aga vilistite peamehed ei luba sind koos meiega lahingusse. 10 Ärgake siis varavalges, sina ja su isanda sulased, kes tulid koos sinuga. Kui koitma hakkab, siis lahkuge!”

11 Taavet ja ta mehed tõusidki hommikul vara, et lahkuda ja minna tagasi vilistite maale. Vilistid aga läksid üles Jisreeli.+

30 Taavet jõudis kolmandal päeval koos oma meestega Siklagi.+ Amalekid+ olid vahepeal lõunapoolsetel aladel* ja Siklagis röövretkel käinud ning Siklag oli vallutatud ja maha põletatud. 2 Amalekid olid naised+ ja kõik, kes seal olid, nii väiksed kui ka suured, vangi viinud. Nad polnud kedagi tapnud, vaid olid kõik endaga kaasa võtnud ja oma teed läinud. 3 Kui siis Taavet koos oma meestega linna jõudis, nägi ta, et see on maha põletatud, ning nende naised, pojad ja tütred on vangi viidud. 4 Siis hakkasid Taavet ja ta mehed valjult halama ning nad nutsid, kuni nad ei jõudnud enam nutta. 5 Vangi olid viidud ka Taaveti kaks naist, jisreellanna Ahinoam ja karmellase Naabali lesk Abigail.+ 6 Taavet oli suures hädas, sest mehed tahtsid teda kividega surnuks visata. Olid nad ju oma poegade ja tütarde kaotuse pärast hinges väga kibestunud. Taavet aga ammutas jõudu oma Jumalalt Jehoovalt.+

7 Siis ütles Taavet preester Ebjatarile,+ Ahimeleki pojale: „Too mulle palun õlarüü!”+ ja Ebjatar tõi Taavetile õlarüü. 8 Taavet küsis Jehoovalt:+ „Kas ma peaksin seda röövjõuku taga ajama? Kas ma saan selle kätte?” Ta sai vastuseks: „Aja seda taga, sest sa saad selle kätte ning päästad kõik!”+

9 Taavet ja tema 600 meest+ asusid viivitamata teele. Nad läksid kuni Besori vadini ja osa mehi jäi sinna. 10 Taavet jätkas tagaajamist 400 mehega, sest 200 meest olid Besori vadi ületamiseks liiga väsinud ning jäid maha.+

11 Nad leidsid väljalt ühe egiptlase ning viisid ta Taaveti juurde. Mehele anti leiba süüa ja vett juua. 12 Nad andsid talle ka viilu viigimarjapätsikesest ja kaks rosinapätsikest. Pärast söömist tuli mehel eluvaim tagasi; ta ei olnud kolm päeva ja kolm ööd leiba söönud ega vett joonud. 13 Taavet küsis temalt: „Kelle oma sa oled? Kust sa tuled?” Mees vastas: „Ma olen egiptlane, ühe amaleki teener. Kuid mu isand jättis mu maha, sest kolme päeva eest jäin ma haigeks. 14 Me käisime röövretkel kreetide+ maa lõunaosas*, Juudamaal ja Kaalebimaa+ lõunaosas* ning Siklagi me põletasime maha.” 15 Taavet küsis temalt: „Kas sa juhatad mind selle röövjõugu juurde?” Mees kostis: „Vannu mulle Jumala nimel, et sa ei tapa mind ega anna mind mu isanda kätte, siis ma juhatan sind selle röövjõugu juurde.”

16 Mees juhataski ta nende juurde. Nad olid üle kogu maa laiali ning sõid, jõid ja pidutsesid, sest nad olid vilistite maalt ja Juudamaalt riisunud suure sõjasaagi. 17 Taavet tappis neid hommikuhämarusest õhtuni. Neist pääses vaid 400 noort meest, kes põgenesid kaamelite seljas.+ 18 Taavet sai tagasi kõik, mis amalekid olid kaasa viinud.+ Ta päästis ka oma kaks naist. 19 Midagi ei jäänud vajaka, mitte vähimatki. Nad said tagasi kõik pojad ja tütred ja kogu röövsaagi.+ Kõik, mis oli ära võetud, sai Taavet tagasi. 20 Siis võttis Taavet kõik kitsed, lambad ja veised ning rahvas ajas neid oma karja ees, öeldes: „See on Taaveti sõjasaak!”

21 Taavet jõudis siis tagasi nende 200 mehe juurde, kes olid olnud liiga väsinud, et Taavetiga kaasa minna, ning olid jäänud maha Besori vadi juurde.+ Mehed tulid Taavetile ja rahvale vastu ning kui Taavet nendeni jõudis, küsis ta, kuidas neil on läinud. 22 Aga kõik nurjatud ja vääritud mehed Taavetiga kaasaskäinute hulgast ütlesid: „Nad ei tulnud koos meiega. Sellepärast ei anna me neile sõjasaagist, mille me tagasi saime, mitte midagi peale nende naiste ja laste. Võtku nad need ja mingu!” 23 Aga Taavet ütles: „Mu vennad, nii ei tohi teha sellega, mis Jehoova on meile andnud! Tema kaitses meid ja andis meie kätte selle röövjõugu, kes oli meid rünnanud.+ 24 Kas te arvate, et keegi teid selles asjas kuulda võtab? Selle osa, kes käis sõjas, olgu samasugune kui selle osa, kes jäi varustuse juurde!+ Kõik saagu oma osa!”+ 25 Sellest päevast alates sai see Iisraelis seaduseks ning nõnda on see tänini.

26 Kui Taavet jõudis tagasi Siklagi, saatis ta osa sõjasaagist Juuda vanematele, oma sõpradele, öeldes: „Siin on teile kingitus sõjasaagist, mis on võetud Jehoova vaenlastelt.” 27 Taavet saatis kingituse neile, kes olid Peetelis,+ Negevi Raamotis, Jattiris,+ 28 Aroeris, Sifmotis, Estemoas,+ 29 Raakalis, jerahmeellaste+ linnades, keenlaste+ linnades, 30 Hormas,+ Boor-Aasanis, Atakis, 31 Hebronis+ ja kõigis neis paigus, kus Taavet oma meestega oli käinud.

31 Vilistid sõdisid Iisraeli vastu+ ning Iisraeli mehed põgenesid vilistite eest ja paljud neist langesid Gilboa+ mäel. 2 Vilistid püsisid Sauli ja tema poegade kannul ning tapsid Sauli pojad Joonatani,+ Abinadabi ja Malkisuua.+ 3 Võitlus Sauli vastu järjest ägenes ning viimaks vibuküttide nooled tabasid teda, nii et ta sai raskelt haavata.+ 4 Saul ütles oma relvakandjale: „Tõmba oma mõõk ja torka mind läbi, et need ümberlõikamata mehed+ mind ise läbi ei torkaks ega teotaks mind.” Aga relvakandja ei tahtnud seda teha, sest ta kartis väga. Siis võttis Saul oma mõõga ja kukutas end selle otsa.+ 5 Kui relvakandja nägi, et Saul on surnud,+ siis kukutas ka tema end oma mõõga otsa ja suri koos temaga. 6 Nõnda surid Saul, tema kolm poega, ta relvakandja ning kõik ta mehed ühel ja samal päeval.+ 7 Kui sealses orus ja Jordani piirkonnas elavad iisraellased nägid, et Iisraeli väed on põgenenud ning et Saul ja ta pojad on surnud, jätsid nad oma linnad maha ja põgenesid samuti.+ Siis tulid vilistid ja asusid neisse elama.

8 Kui vilistid tulid järgmisel päeval tapetuid riisuma, leidsid nad Sauli ja ta kolm poega surnuna Gilboa+ mäelt. 9 Nad raiusid Saulil pea maha, võtsid ta sõjavarustuse ning saatsid sõna üle kogu vilistite maa,+ et sellest nende ebajumalatemplites+ ja rahva seas teada anda. 10 Nad panid ta relvad Astarte templisse ja tema surnukeha nad riputasid Beet-Saani+ müürile. 11 Kui Gileadi-Jaabese+ elanikud kuulsid, mida vilistid olid Sauliga teinud, 12 asusid kõik sõjamehed Beet-Saani poole teele ja käisid kogu öö. Nad võtsid Sauli ja ta poegade surnukehad müürilt maha, tulid tagasi Jaabesesse ja põletasid need seal. 13 Siis võtsid nad nende luud,+ matsid Jaabeses+ tamariskipuu alla ning paastusid seitse päeva.