NUTULAULUD
א [alef]*
1 Millises üksilduses istub küll linn, mis kihas inimestest!+
Temast on saanud kui lesk, temast, kes oli rahvaste seas elanikest tulvil.+
Maakondade valitsejanna on sunnitud orjama.+
ב [bet]
2 Ta nutab öösel kibedasti,+ tema põskedel voolavad pisarad.
Ükski tema armsam ei lohuta teda.+
Kõik ta sõbrad on ta reetnud,+ neist on saanud ta vaenlased.
ג [gimel]
3 Juuda on läinud pagendusse,+ sattunud viletsusse ja ränka orjusse.+
Ta peab elama rahvaste keskel,+ ta ei leia hingamispaika.
Hädaajal langes ta kõigi oma tagakiusajate kätte.
ד [dalet]
4 Siionisse viivad teed leinavad, sest keegi ei tule püha pidama.+
Kõik tema väravad on lõhutud,+ ta preestrid ohkavad.
Tema neitsid kurvastavad, ta ise on kibedas ahastuses.
ה [he]
5 Ta vastastest on saanud ta isandad, ta vaenlased on muretud.+
Sest Jehoova on saatnud ta õnnetusse tema paljude üleastumiste pärast.+
Ta lapsed on läinud vangi oma vastase ees.+
ו [vav]
6 Siioni tütar on kaotanud kogu oma hiilguse.+
Tema peamehed on kui hirved, kes ei leia rohumaad,
nad sammuvad kurnatult tagaajaja ees.
ז [zajin]
7 Oma kitsikuse ja kodutuse päevil meenub Jeruusalemmale
kogu tema kunagine vara.+
Kui ta rahvas langes vastase kätte ja tal polnud aitajat,+
nägid vastased teda ja naersid tema langemist.+
ח [het]
8 Jeruusalemm on rängalt patustanud,+
seepärast on ta saanud jäleduseks.
Kõik, kes teda austasid, kohtlevad teda põlgusega, sest nad on näinud tema alastust.+
Ka ta ise ägab,+ keerab häbis selja.
ט [tet]
9 Ebapuhtus on tema hõlmadel.
Ta ei mõelnud oma tulevikule.+
Tema langemine oli jahmatav, keegi ei lohuta teda.
Oh, Jehoova, vaata mu häda, sest vaenlane suurustab!+
י [jod]
10 Kogu tema varanduse peale on vastane pannud oma käe.+
Ta on näinud rahvaid sisenemas ta pühamusse,+
neid, keda sa pole lubanud oma kogudusse.
כ [kaf]
11 Kogu ta rahvas ohkab, otsib leiba,+
on andnud oma kalli vara toidu eest, et elus püsida.
Näe, Jehoova, minust* on saanud justkui kõlvatu naine!
ל [lamed]
12 Kas kõigile teile, kes mööda lähete, on see ükskõik?
Vaadake ja nähke!
Kas on sellist valu nagu see, millega mind karistati,
millega Jehoova pani mind kannatama oma tulise viha päeval?+
מ [mem]
13 Kõrgustest saatis ta tule mu luudesse,+ ta alistab need kõik.
Ta laotas võrgu mu jalgele, pani mind taganema.
Ta tegi minust hüljatud naise.
Ma põen kogu päeva.
נ [nun]
14 Mu üleastumised on kui ike, köidetud kokku ta enda käega.
Need on pandud mu turjale, mu jõud on raugenud.
Jehoova on andnud mind nende kätte, kelle vastu ma ei saa.+
ס [samekh]
15 Jehoova heitis mu keskelt välja kõik mu vägimehed.+
Ta kutsus mu vastu rahvakogu, et purustada mu noored mehed.+
Jehoova sõtkus Juuda neitsilikku tütart surutõrres.+
ע [ajin]
16 Ma nutan selle kõige pärast,+ mu silmist voolavad pisarad.
Must kaugel on need, kes võiksid mind lohutada ja mu hinge kosutada.
Mu pojad on alistatud, vaenlane võidutseb.
פ [pe]
17 Siion sirutab käed,+ kuid keegi ei lohuta teda.
Jehoova on käsutanud Jaakobi vastu kõik ta ümberkaudsed vastased.+
Jeruusalemm on saanud neile jäleduseks.+
צ [tsade]
18 Jehoova on õiglane,+ ma olen ju tõrkunud ta käskude vastu.+
Kuulge, kõik rahvad, vaadake mu valu!
Mu neitsid ja noored mehed on vangi viidud.+
ק [kof]
19 Ma kutsusin oma armsamaid, kuid nad reetsid mu.+
Mu preestrid ja linnavanemad hukkusid linnas,
kui otsisid toitu, et elus püsida.+
ר [reš]
20 Jehoova, ma olen suures hädas!
Mu sisemus käärib.
Mu süda ahastab, sest olen kõvasti tõrkunud.+
Väljas võttis mõõk mu lapsed,+ ka majas on surm.
ש [šin]
21 Rahvas kuuleb mu ohkeid, kuid keegi ei lohuta mind.
Kõik mu vaenlased on kuulnud mu õnnetusest.
Nad rõõmustavad, sest sina oled selle toonud.+
Kuid sa tood päeva, mida oled kuulutanud,+ mil nemad saavad selliseks kui mina.+
ת [tav]
22 Tulgu kogu nende kurjus sinu ette, kohtle neid karmilt,+
nagu sa kohtlesid karmilt mind kõigi mu üleastumiste pärast.
Sest mu ohkeid on palju ja mu süda on haige.
א [alef]
2 Kuis küll Jehoova on katnud oma vihapilvega Siioni tütre!
Ta on heitnud Iisraeli ilu taevast maa peale.+
Oma vihapäeval ei mõelnud ta oma jalajärile.+
ב [bet]
2 Jehoova on halastuseta neelanud kõik Jaakobi elupaigad.
Oma raevus on ta maha kiskunud Juuda tütre kindlused.+
Ta on paisanud kuningriigi ja selle peamehed häbistatult maha.+
ג [gimel]
3 Tulises vihas raius ta maha kõik Iisraeli sarved*,
tõmbas oma parema käe vaenlase lähenedes tagasi.+
Ta põles Jaakobis kui tuli, mis neelab kõik enda ümber.+
ד [dalet]
4 Ta on vinnastanud vibu kui vaenlane, ta parem käsi on valmis kui vastasel,+
ta tappis kõik, kes olid meile kallid.+
Siioni tütre telki valas ta oma raevu nagu tuld.+
ה [he]
5 Jehoovast on saanud otsekui vaenlane,+
ta on neelanud alla Iisraeli,
neelanud kõik tema tornid,
hävitanud kõik tema kindlused.
Juuda tütre on ta pannud leinama ja halama.
ו [vav]
6 Ta rüüstab oma lehtmaja+ nagu aiaonni.
Pühapidamisele on ta teinud lõpu.+
Jehoova on lasknud unustada Siionis pühad ja hingamispäevad,
täis tulist meelepaha, põlgab ta kuningat ja preestrit.+
ז [zajin]
7 Jehoova on tõuganud ära oma altari,
ta on hüljanud oma pühamu.+
Ta on andnud kindlustornide müürid vaenlaste kätte.+
Jehoova kojast kostab nende hääl+ nagu pühadehüüd.
ח [het]
8 Jehoova otsustas hävitada Siioni tütre müüri.+
Ta tõmbas laiali mõõdunööri.+
Ta ei hoidnud kätt tagasi hävingut toomast.
Kaitsevalli ja müüri on ta pannud leinama,
need on kaotanud oma vägevuse.
ט [tet]
9 Väravad on vajunud maasse.+
Riivid on ta hävitanud ja murdnud.
Kuningas ja peamehed on rahvaste seas.+
Seadust ei ole, prohvetidki ei saa Jehoovalt nägemusi.+
י [jod]
10 Siioni tütre vanemad istuvad vaikides maas.+
Nad raputavad mulda pähe ja kannavad kotiriiet.+
Jeruusalemma tütred on langetanud pea maani.
כ [kaf]
11 Mu silmad on pisaraist kurnatud,+
mu sisemus käärib.
Mu maks on valatud maa peale mu rahva tütre* langemise pärast,+
sest linnaväljakutel nõrkevad lapsed ja imikud.+
ל [lamed]
12 Nad küsivad oma emalt: „Kus on vili ja vein?”,+
kui kukuvad linnaväljakuil kokku nagu haavatud,
heidavad hinge ema käte vahel.
מ [mem]
13 Mida saaksin tuua tunnistuseks?
Millega võiksin sind võrrelda, Jeruusalemma tütar?
Millega sind kõrvutada sinu lohutuseks, Siioni neitsilik tütar?
נ [nun]
14 Su prohvetid on jutustanud sulle valesid ja kasutuid nägemusi,+
su süüd nad ei paljastanud, kuigi see oleks päästnud sind vangipõlvest,+
vaid nad jutustasid sulle valesid ja eksitavaid nägemusi.+
ס [samekh]
15 Kõik teekäijad, kes sinust mööduvad, löövad põlgusega käsi kokku.+
Nad vilistavad hämmastunult+ ja vangutavad pead Jeruusalemma tütre pärast, sõnades:
„Kas see on linn, mille kohta öeldi: „See on täiuslikult ilus, kogu maa rõõm”?”+
פ [pe]
16 Kõik su vaenlased ajavad suu ammuli, et sind pilgata.
Nad vilistavad ja kiristavad hambaid, öeldes: „Me oleme ta alla neelanud.+
See on päev, mida ootasime!+ See on käes, me oleme selle ära näinud!”+
ע [ajin]
17 Jehoova on teinud, mida oli kavatsenud,+ ta on viinud täide oma sõnad,+
mida oli rääkinud juba ammu.+
Ta on halastuseta hävitanud,+
lasknud vaenlasel su üle võidurõõmutseda, tõstnud kõrgele su vastaste sarve.
צ [tsade]
18 Rahva süda kisendab Jehoova poole, oh, Siioni tütre müür!
Voolaku pisarad jõena päeval ja ööl!
Ära luba endale puhkust, su silmad ärgu leidku rahu!
ק [kof]
19 Tõuse, halise öösiti, kui algab vahikord.
Vala oma süda veena Jehoova palge ette.
Tõsta tema poole käed oma laste elu pärast,
sest nad nõrkevad näljast igal tänavanurgal.+
ר [reš]
20 Jehoova, vaata teda, keda sa oled nii karmilt kohelnud.
Kas peavad naised sööma oma ihuvilja, tervena sündinud lapsi?+
Kas tohib Jehoova pühamus tappa preestrit ja prohvetit?+
ש [šin]
21 Poiss ja vana mees lamavad surnult keset tänavat.+
Mu neiud ja noormehed on langenud mõõga läbi.+
Sa oled tapnud oma vihapäeval, surmanud halastuseta.+
ת [tav]
22 Sa kutsusid nagu pühade ajaks+ igast suunast kokku koledused.
Jehoova vihapäeval polnud pääsenut ega ellujäänut.+
Selle, kelle ma olin ilmale toonud ja üles kasvatanud, hävitas mu vaenlane.+
א [alef]
3 Ma olen mees, kes on näinud viletsust ta raevu kepi all.
2 Ta on ajanud mind välja ja sunnib käima pimeduses, mitte valguses.+
3 Tõesti, ta käsi on minu vastu kogu päeva.+
ב [bet]
4 Ta kurnas mu ihu ja kulutas naha,
murdis mu luud.
5 Ta piiras mu ümber, ümbritses mind kibeda mürgi+ ja vaevaga.
6 Ta sundis mind istuma pimeduses kui ammu surnud meest.
ג [gimel]
7 Ta piiras mu ümber kivimüüriga, et ma ei pääseks.
Ta pani mind raskeisse vaskahelaisse.+
8 Kui karjun meeleheitlikult appi, põlgab ta ära mu palve.+
9 Ta on tõkestanud mu teed tahutud kividega,
on teinud mu rajad käänuliseks.+
ד [dalet]
10 Ta varitseb mind kui karu, ootab nagu rünnakuvalmis lõvi.+
12 Ta vinnastas vibu ja seadis mind noolele märklauaks.
ה [he]
13 Ta lasi mu neerudesse nooled oma tupest.
14 Ma olen kogu rahva naerualune, minust lauldakse kogu päeva.
15 Ta on täitnud mind kibeduse ja koirohuga.+
ו [vav]
16 Ta murrab mu hambad kivipuruga,
paneb mind lömitama tuhas.+
17 Sa röövid mult rahu, ma olen unustanud, mis on hea.
18 Ma ütlen: „Kadunud on mu hiilgus ja mu lootus Jehoova peale.”
ז [zajin]
19 Ära unusta mu viletsust ja kodutust,+ koirohtu ja kibedat mürki!+
20 Sa pead seda meeles ja kummardud mu kohale.+
21 Ma hoian seda südames, seepärast ootan kannatlikult.+
ח [het]
23 See on uus igal hommikul.+ Sinu ustavus on suur.+
24 Ma ütlen: „Jehoova on mu pärandiosa,+ seepärast ootan ma teda kannatlikult.”+
ט [tet]
25 Hea on Jehoova sellele, kes loodab tema peale,+ sellele, kes teda otsib.+
26 Hea on vaikselt* oodata+ Jehoova päästet.+
27 Hea on mehel kanda iket oma nooruses.+
י [jod]
28 Ta istugu üksi ja vaikselt, kui Jumal selle ta peale paneb.+
29 Ta langegu näoli põrmu,+ ehk on veel lootust.+
30 Ta keeraku põsk lööja ette, talugu solvanguid viimse piirini.
כ [kaf]
31 Sest Jehoova ei tõuka meid ära igaveseks.+
32 Kuigi ta on saatnud kurbuse, ta ka halastab oma truu armastuse külluses.+
33 Oma südames ei soovi ta inimlapsi vaevata ega kurvastada.+
ל [lamed]
34 Kui kõik maa vangid jalge alla tallatakse,+
35 kui mees Kõigekõrgema palge ees õigusest ilma jäetakse,+
36 kui meest kohtus petetakse,
siis seda Jehoova ei salli.
מ [mem]
37 Kes võib midagi öelda ja lasta sel sündida, ilma et Jehoova oleks käskinud?
38 Kõigekõrgema suust
ei tule halba ja head üheskoos.
39 Miks peaks inimlaps kaeblema oma patu tagajärgede pärast?+
נ [nun]
40 Uurigem ja vaagigem oma teid+ ning pöördugem tagasi Jehoova juurde!+
41 Pöördugem kogu südamest Jumala poole taevas ja tõstkem palves oma käed, öeldes:+
42 „Me oleme pattu teinud ja mässanud,+ sina pole andestanud.+
ס [samekh]
44 Sa oled pilvega tõkestanud tee enda juurde, et meie palve ei pääseks läbi.+
45 Sa oled teinud meid saastaks ja kõntsaks rahvaste seas.”
פ [pe]
46 Kõik meie vaenlased ajavad suu ammuli, et meid pilgata.+
47 Meie osaks on hirm ja püünised,+ laastamine ja häving.+
48 Mu silmist voolavad veeojad mu rahva tütre langemise pärast.+
ע [ajin]
49 Mu silmad nutavad lakkamata, pisarad ei lõppe,+
50 enne kui Jehoova vaatab taevast alla ja märkab.+
51 Mu silmad on toonud mulle valu kõigi mu linna tütarde pärast.+
צ [tsade]
52 Vaenlased on mind põhjuseta jahtinud ja püüdnud mu kinni kui linnu.
53 Nad tahtsid kustutada mu elu augus, nad pildusid mind kividega.
54 Veed tõusid üle mu pea ja ma ütlesin: „Ma olen kadunud!”
ק [kof]
55 Augu põhjast hüüdsin ma su nime, Jehoova.+
56 Kuula mu häält, ära sulge oma kõrva mu appihüüu eest, kui palun kergendust!
57 Päeval, kui sind hüüdsin, tulid sa mu ligi. Sa ütlesid: „Ära karda!”
ר [reš]
58 Sa kaitsesid mind mu kohtuasjas, Jehoova, sa päästsid mu elu.+
59 Sa nägid kurja, mis mulle tehti, Jehoova. Palun mõista mulle õigust!+
60 Sa nägid nende kättemaksu, kõiki nende sepitsusi minu vastu.
ש [sin] või [šin]
61 Sa kuulsid nende mõnitusi, Jehoova, kõiki nende sepitsusi minu vastu,+
62 mu vastaste huulte sõnu ja sosinaid kogu päeva.
63 Vaata neid ometi! Kas nad siis istuvad või seisavad, pilkavad nad mind oma lauludes.
ת [tav]
64 Sina, Jehoova, tasud neile nende tegusid mööda.
65 Sa kalgistad nende südame, see on su needus nende peal.
66 Sa jälitad neid oma vihas, Jehoova, hävitad nad oma taeva alt.
א [alef]
4 Kuis küll on tuhmunud hiilgav kuld, puhas kuld!+
Kuis küll on pühad kivid+ laiali pillutatult tänavanurkadel!+
ב [bet]
2 Kuis küll Siioni kallid pojad, kes olid sama hinnalised kui puhas kuld,
on saanud pottsepa kätetöö,
savianumate sarnaseks!
ג [gimel]
3 Šaakalidki ulatavad oma poegadele nisa, et neid imetada,
kuid mu rahva tütar on muutunud julmaks+ kui jaanalind kõrbes.+
ד [dalet]
ה [he]
5 Kes sõid hõrgutisi, lamavad näljastena tänavail.+
Kes kasvasid üles purpurrüüs,+ embavad tuhahunnikuid.
ו [vav]
6 Mu rahva tütre karistus on rängem karistusest, mille sai oma patu eest Soodom.*+
See linn paisati hetkega ümber, ilma et ükski käsi oleks aidanud.+
ז [zajin]
7 Siioni nasiirid+ olid lumest puhtamad, piimast valgemad,
nad olid korallidest punasemad, läikisid nagu safiirid.
ח [het]
8 Nüüd on nad mustemad kui nõgi,
neid ei tunta ära tänavail.
Nende nahk luudel on kortsunud,+ see on nagu kuivanud puu.
ט [tet]
9 Neil, kes tapeti mõõgaga, läks paremini kui neil, keda võttis nälg,+
kes hääbusid toidu puudusel, otsekui oleks nad läbi torgatud.
י [jod]
10 Kaastundlike naiste käed keetsid omaenda lapsi,+
neist sai leinaleib mu rahva tütre langemise ajal.+
כ [kaf]
11 Jehoova on päästnud valla oma raevu,
valanud välja oma tulise viha.+
Ta süütab Siionis tule, mis sööb selle alusmüürid.+
ל [lamed]
12 Ükski maa kuningas ega elanik ei uskunud,
et vastane ja vaenlane sisenevad Jeruusalemma väravast.+
מ [mem]
13 See juhtus ta prohvetite pattude, preestrite süü pärast,+
nende pärast, kes valasid tema keskel õigete verd.+
נ [nun]
14 Nad uitavad tänavail nagu pimedad,+
nad on rüvetunud verega,+
keegi ei või puudutada nende riideid.
ס [samekh]
15 „Eest ära! Ebapuhas!” hüütakse neile. „Eest ära! Eest ära! Ärge puudutage meid!”
Nad on peavarjuta ja uitavad ringi.
Rahvaste keskel räägitakse: „Nad ei või meie juurde jääda.+
פ [pe]
16 Jehoova ise pillutas nad laiali.+
Ta ei vaata nende poole enam lahkelt.
ע [ajin]
17 Meie silmad kustuvad, ootavad asjatult abi.+
Me ootasime lootusrikkalt abi rahvalt, kes meid ei päästnud.+
צ [tsade]
18 Vaenlane on jahtinud meid igal sammul,+ me ei saa käia oma väljakuil.
Meie lõpp on ligi jõudnud, meie päevad täis saanud, meie ots on käes.
ק [kof]
19 Meie jälitajad olid kiiremad kotkaist taeva all.+
Mägedel ajasid nad meid taga, varitsesid kõrbes.
ר [reš]
20 Meie eluõhk, Jehoova võitu,+ on püütud kinni nende suurde auku,+
tema, kelle kohta me ütlesime: „Tema varjus me elame keset rahvaid.”
ש [sin]
21 Juubelda rõõmust, Edomi tütar,+ kes elad Uutsimaal!
Ka sinuni jõuab see karikas,+ sa jääd purju ja näitad oma alastust.+
ת [tav]
22 Karistus sinu süü eest, Siioni tütar, on jõudnud lõpule.
Ta ei vii sind enam pagendusse.+
Aga sinu süüle, Edomi tütar, pöörab ta oma pilgu,
ta paljastab su patud.+
5 Oo, Jehoova, mõtle sellele, mis meiega on juhtunud!
Vaata ja näe meie häbi!+
2 Meie pärandmaa on läinud võõrastele, meie majad võõramaalastele.+
3 Me oleme jäänud isata orbudeks, meie emad on kui lesed.+
4 Omaenda vee eest peame maksma,+ omaenda puid tuleb meil osta.
5 Jälitajad on meil kannul,
me oleme väsinud, kuid meile ei anta puhkust.+
6 Me sirutasime käe Egiptuse+ ja Assüüria+ poole, et saada toiduks leiba.
7 Meie esiisasid, kes pattu tegid, pole enam, meie aga peame kandma nende süüd.
8 Meie üle valitsevad sulased, pole kedagi, kes nende käest päästaks.
9 Me toome endale leiba oma hinge hinnaga,+ sest kõrbes ähvardab mõõk.
10 Meie nahk on näljast kuum kui ahi.+
11 Siionis häbistati* naisi, Juuda linnades neitseid.+
12 Peamehed pandi kättpidi rippuma,+ eakaid mehi ei austatud.+
13 Noorukid kannavad käsikivi, poisid komistavad puukoorma all.
14 Vanemad on kadunud linnaväravaist,+ noored mehed ei mängi pilli.+
15 Rõõm on haihtunud me südamest, meie tants on muutunud leinaks.+
16 Kroon on langenud me peast. Häda meile, sest oleme pattu teinud!
18 Siioni mäe pärast, mis on laastatud,+ kus nüüd luusivad rebased.
19 Aga sina, Jehoova, istud oma troonil igavesti.
Su troon jääb püsima põlvest põlve.+
20 Miks sa unustad meid igaveseks, hülgad nii kauaks?+
21 Too meid tagasi enda juurde, Jehoova, me tuleme meelsasti su juurde tagasi!+
Olgu kõik jälle nii nagu endistel aegadel!+
22 Sina aga oled meid sootuks hüljanud,
oled meie peale tulivihane.+
Peatükid 1–4 on kaebelaulud, mis on üles ehitatud akrostihhonina, nii et nende salmide või salmirühmade esitähtedest moodustub heebrea tähestik.
Isikustatud Jeruusalemm, millest enne räägiti tema-vormis.
Sõna „sarv” kasutatakse Piiblis sageli jõu või võimu sümbolina.
Poeetiline isikustamine, millega väljendatakse ilmselt kaastunnet.
Teine võimalik tähendus: „jätnud sööti”.
Võib tõlkida ka „kannatlikult”.
Võib tõlkida ka „mu rahva tütre süü on rängem Soodoma patusüüst”.
Võib tõlkida ka „vägistati”.