Iiob

 2 „Sinust on küll palju abi jõuetule,

sa oled tõesti päästnud rammetu käsivarre!+

 3 Kui head nõu oled sa küll andnud rumalale,+

kui heldelt oma tarkust jaganud!

 4 Kellele sa neid sõnu ometi lausud?

Kes pani sind neid mõtteid rääkima?

 5 Kes lamavad jõuetuna hauas, värisevad,

nad on allpool vett ja selle asukaid.

 6 Surmavald on Jumala ees alasti,+

hävingupaik lebab paljana.

 7 Ta laotab põhjataeva tühjuse üle,+

riputab maa eimillegi kohale.

 8 Ta mähib veed oma pilvedesse,+

aga pilved ei rebene nende raskuse all.

 9 Ta varjab oma trooni,

laotab pilve selle üle.+

10 Ta tõmbab silmapiiri* vete peale,+

teeb piiri valguse ja pimeduse vahele.

11 Taeva sambad rappuvad,

need jahmuvad ta hukkamõistust.

12 Oma jõuga paneb ta mere voogama,+

oma taibuga murrab ta mereeluka* tükkideks.+

13 Oma hingusega* lööb ta taeva selgeks,

tema käsi torkab läbi vingerdava mao.

14 Kuid need on üksnes tema teede ääred,+

vaid sosin, mis temast on kuulda.

Kes siis veel mõistaks tema võimsat kõuekõminat?”+