Jesaja
26 Sel päeval lauldakse Juudamaal+ seda laulu:+
„Meil on tugev linn.+
Pääste meie Jumalalt on selle müür ja kaitsevall.+
2 Avage väravad,+ et võiks siseneda õige rahvas,
ustav rahvas.
3 Sa kaitsed neid, kes toetuvad täielikult sinule*.
Sa annad neile püsiva rahu,+
sest nad loodavad sinu peale.+
5 Tema alandab need, kes elavad kõrgel, alandab kõrge linna.
Ta alandab selle,
alandab selle maani.
Ta paiskab selle põrmu.
6 Jalg tallab sellel —
vaevatute jalad, viletsate sammud.”
8 Jehoova, me loodame sinu peale,
käies su õiguse teel.
Meie hing igatseb, et sind ja su nime meeles hoitaks.
9 Mu hing igatseb su järele öösel,
mu vaim otsib sind,+
sest kui sa maa üle kohut mõistad,
õpivad maa elanikud õigust.+
10 Isegi kui jumalatule armu anda,
ei õpi ta õigust.+
Õigusemaalgi teeb ta kurja+
ega näe Jehoova ülevust.+
11 Jehoova, sinu käsi on tõstetud üles, kuid nad ei märka seda.+
Kui nad näevad su innukust oma rahva pärast, jäävad nad häbisse.
Jah, tuli neelab su vaenlased.
13 Jehoova, meie Jumal, meie üle on valitsenud teised isandad,+
kuid meie ülistame üksnes sinu nime.+
14 Nad on surnud ega ärka ellu.
Kes lamavad jõuetuna hauas, ei tõuse üles.+
Sa pöördusid nende vastu,
et nad hävitada ja mälestuski neist kaotada.
15 Sa oled lisanud rahvast, Jehoova,
sa oled lisanud rahvast,
oled austanud end,+
oled tublisti laiendanud kõiki maa piire.+
16 Jehoova, hädas pöördusid nad sinu poole,
palvetasid sosinal su ees, kui sa neid karistasid.+
17 Jehoova, sa oled teinud meist
otsekui lapseootel naise,
kes sünnituse lähenedes tuhudes oigab.
18 Me jäime rasedaks, vaevlesime tuhudes,
aga oleksime justkui sünnitanud tuult.
Me ei toonud maale päästet
ega sünnitanud sellele maale ühtegi uut elanikku.
19 „Sinu surnud ärkavad ellu.
Minu laibad tõusevad üles.+
Ärgake ja hõisake rõõmust,
te põrmus lamajad!+
Sest sinu kaste on kui hommikune kaste*,
ja maa toob ellu need, kes lamavad jõuetuna hauas.
20 Mine, mu rahvas, oma kambritesse
ja sulge uks enda järel.+
Peida end üürikeseks ajaks,
kuni viha möödub.+
21 Sest Jehoova tuleb oma asupaigast
nõudma maa elanikelt aru nende pattude kohta
ja maa paljastab oma veresüü
ega peida enam oma tapetuid.”