7 „Kui ilusad on su jalad sandaalides,
sa õilis neiu!
Su puusakumerused on kui kaunistused,
meistrimehe kätetöö.
2 Su naba on ümar kausike,
ärgu puudugu sealt maitsestatud vein!
Su kõht on nisukuhi
liiliate keskel.
3 Su rinnad on kui kaks hirvevasikat,
kui gaselli kaksikud.+
4 Su kael+ on kui elevandiluust torn.+
Su silmad+ on selged kui Hesboni+ tiigid
Bat-Rabbimi värava juures.
Su nina on nagu Liibanoni torn,
mis vaatab Damaskuse poole.
5 Su pea on nagu Karmel,+
su kiharad+ kui purpurne lõng,+
kuningas on neist lummatud.
6 Kui ilus sa oled, kui võluv,
mu armas neid, joovastavaim nauding!
7 Sa oled sihvakas nagu palmipuu,
su rinnad on kui datlikobarad.+
8 Ma mõtlesin: „Ronin üles palmipuu otsa,
haaran kinni viljakobaraist.”
Olgu su rinnad kui viinamarjakobarad,
su hingeõhk nagu õunte lõhn,
9 sinu suu kui parim vein.”
„Voolaku see õrnalt mu kallima suhu,
valgugu tasa üle uinuja huulte.
10 Mina kuulun oma kallimale+
ja tema ihaldab mind.
11 Tule, mu kallim,
lähme aasadele,
ööbime hennapõõsaste juures!+
12 Ärkame vara ja lähme viinapuuaeda,
et näha, kas viinapuu on lehte läinud,
õienupud avanenud,+
kas granaatõunapuud õitsevad.+
Seal ma kingin sulle õrnusi.+
13 Alraunimarjad+ lõhnavad,
meie uste ees on kõiksugu parimaid vilju,+
äsja nopituid ja varem korjatuid,
mida olen hoidnud sinule, mu kallim.