Markuse

4 Ja ta hakkas jälle mere ääres õpetama. Tema juurde kogunes väga suur rahvahulk, mistõttu ta läks ja istus paati mere peal, kogu rahvas oli aga mere kaldal. 2 Nii hakkas ta neile õpetama paljusid asju piltlike näidete abil ja ütles neid õpetades: 3 ”Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama. 4 Ja kui ta külvas, kukkus osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja sõid selle ära. 5 Osa seemet kukkus kaljupealsele, kus sel polnud muidugi palju mulda, ja see tärkas otsekohe, sest sel polnud sügavat maad. 6 Aga kui päike tõusis, see kõrbes, ja kuna sel polnud juurt, kuivas see ära. 7 Ja muist seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad tõusid ja lämmatasid selle ja see ei kandnud vilja. 8 Muist kukkus aga hea maa peale, need tulid üles ja kasvasid ning hakkasid vilja kandma ja nad kandsid kolmekümne-, kuuekümne- ja sajakordselt.” 9 Siis ta lisas: ”Kellel on kõrvad, et kuulata, see kuulaku!”

10 Kui ta nüüd üksi jäi, hakkasid need, kes olid koos nende kaheteistkümnega tema ümber, talle nende piltlike näidete kohta küsimusi esitama. 11 Ja ta ütles neile: ”Teile on antud aru saada Jumala kuningriigi pühast saladusest, aga neile, kes on väljaspool, on need lihtsalt piltlikud näited, 12 et nad vaadates küll vaataksid, aga ei näeks, ja kuuldes küll kuuleksid, aga ei taipaks ega pöörduks kunagi tagasi ja neile ei antaks andeks.” 13 Seejärel ütles ta neile: ”Kui te seda piltlikku näidet ei mõista, kuidas te siis võiksite aru saada kõigist teistest piltlikest näidetest?

14 Külvaja külvab sõna. 15 Need on siis need, kes on tee ääres, kuhu sõna on külvatud, aga niipea kui nad on seda kuulnud, tuleb Saatan ja võtab ära sõna, mis neisse on külvatud. 16 Ja sama lugu on nendega, kes on külvatud kaljupealsele: niipea kui nad on sõna kuulnud, võtavad nad selle rõõmuga vastu. 17 Ometi pole neil juurt enestes, vaid nad püsivad ajutiselt; niipea kui tulevad raskused või tagakiusamine sõna tõttu, nad komistavad. 18 On veel teisi, kes külvatakse ohakate sekka; need on sellised, kes on sõna kuulnud, 19 aga selle ajastu* mured ja rikkuse petlik veetlus ja himud muude asjade järele tungivad nende südamesse ning lämmatavad sõna ära ja see muutub viljatuks. 20 Viimaks, kes külvati heale maale, on need, kes sõna kuulevad ja võtavad selle meeleldi vastu ning kannavad vilja kolmekümne-, kuuekümne- ja sajakordselt.”

21 Ja edasi ütles ta neile: ”Kas lamp tuuakse selleks, et panna see vaka või voodi alla? Eks tooda see ju selleks, et panna ta lambijalale? 22 Sest midagi pole peidetud muul eesmärgil kui vaid selleks, et see saaks lõpuks avalikuks; miski pole hoolega varjatud muul eesmärgil kui vaid selleks, et see tuleks ilmsiks. 23 Kellel on kõrvad, et kuulata, see kuulaku!”

24 Veel ütles ta neile: ”Pöörake tähelepanu sellele, mida te kuulete. Selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile, jah, teile lisatakse veel juurde. 25 Sest kellel on, sellele antakse juurde, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.”

26 Ta jätkas sõnadega: ”Nii sarnaneb Jumala kuningriik sellega, kui inimene viskab seemne maa peale; 27 ta magab öösel ja tõuseb päeval üles, ning seeme tärkab ja sirgub, ilma et ta teaks, kuidas. 28 Maa kannab vilja iseenesest ja see toimub järk-järgult: esmalt on oras, siis pea, lõpuks valmis terad viljapeas. 29 Aga niipea kui vili on valminud, pistab ta sirbi sisse, sest lõikusaeg on käes.”

30 Ta rääkis edasi: ”Millega meil tuleks Jumala kuningriiki võrrelda või milline piltlik näide meil tuleks selle kohta tuua? 31 Otsekui sinepiseeme, mis mahakülvamise ajal on küll pisim kõigist seemnetest maa peal ... 32 Aga kui see on külvatud, tuleb ta üles ja kasvab suuremaks kui kõik teised aiataimed ja ajab suured oksad, nii et taeva linnud saavad selle varjus elupaiga leida.”

33 Sõna rääkides tõi ta neile palju sedalaadi piltlikke näiteid, sel määral kui nad suutsid mõista. 34 Õigupoolest ei rääkinud ta ilma piltliku näiteta neile midagi, kuid jüngritega omavahel olles seletas ta neile kõik ära.

35 Samal päeval õhtu saabudes ütles ta neile: ”Lähme teisele kaldale.” 36 Kui nad siis olid lasknud rahva ära minna, võtsid nad ta paadiga kaasa, nii nagu ta oli; ja seal oli veel teisigi paate. 37 Siis tõusis vali tormituul ning lained paiskusid paati, nii et paat sai peaaegu vett täis. 38 Aga tema oli ahtris ja magas, pea padjal. Nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: ”Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” 39 Seepeale tõusis ta üles ning hurjutas tuult ja ütles merele: ”Rahune! Jää vaikseks!” Ja tuul rauges ning saabus täielik vaikus. 40 Seejärel küsis ta neilt: ”Miks te kartma lõite? Kas teil ikka veel ei ole usku?” 41 Aga neid valdas tavatu hirm ja nad ütlesid üksteisele: ”Kes see küll on, et isegi tuul ja meri talle kuuletuvad?”