Iiob

 2 „Kas kõik need sõnad jäävad vastuseta,

kas suure jutuga saab keegi õigeks*?

 3 Kas su tühi vada paneb mehed vaikima?

Kas keegi ei hurjuta sind su pilkesõnade pärast?+

 4 Sa ütled: „Minu õpetus on puhas,+

ma olen su silmis rikkumata.”+

 5 Kui ometi Jumal ise räägiks sinuga,

avaks oma huuled!+

 6 Ta paljastaks sulle tarkuse saladusi,

sest praktilisel tarkusel on palju tahke.

Siis sa mõistaksid, et Jumal unustab nii mõnedki su eksimused.

 7 Kas suudad sa jõuda Jumala sügavusteni

või avastada Kõikvõimsa piire*?

 8 Tarkus on taevast kõrgem. Mida suudad sina korda saata?

See on surmavallast sügavam. Mida sina üldse tead?

 9 See on suurem kui maa,

avaram kui meri.

10 Kui ta mööduks ja kellegi kinni peaks ning kutsuks kokku kohtu,

siis kes suudaks talle vastu seista?

11 Tema tunneb ära valelikud mehed.

Kui ta näeb kurja, kas ei tee ta seda märkama?

12 Kui metseeslist sünniks inimene,

leiaks kõlupeagi arusaamise.

13 Kui sa vaid seaksid oma südame korda,

sirutaksid käed tema poole!

14 Kui su käed teevad kurja, siis saada see kaugele,

ära lase ülekohtul jääda oma telkidesse!

15 Sest siis tõstad sa oma silmad häbita,

seisad kindlalt ega karda.

16 Siis unustad sa kogu oma vaeva,

mõtled sellele kui äravoolanud veele.

17 Su elu muutub eredamaks kui keskpäev,

selle pimedusest saab justkui hommik.

18 Sa pole ebakindel, sest sul on lootus,

sa vaatad ringi ja heidad rahus magama.

19 Sa heidad pikali ja keegi ei kohuta sind.

Paljud püüavad sulle meele järele olla.

20 Aga jumalatute silmad tuhmuvad,

neil pole kuhugi peitu pugeda,

nende ainsaks lootuseks on surm.”+