Apostlite teod
26 Agrippa ütles Paulusele: ”Sul on luba enda eest rääkida.” Siis Paulus sirutas oma käe ja hakkas enda kaitseks kõnelema:
2 ”Ma olen õnnelik, kuningas Agrippa, et saan täna siin, sinu ees, võtta enda kaitseks sõna kõigis neis asjus, milles juudid mind süüdistavad, 3 eriti kuna sa oled kõigi juudi kommete ja vaidlusküsimuste asjatundja. Seepärast palun ma sind, et sa mu kannatlikult ära kuulaksid.
4 Mis nüüd puutub minu eluviisi noorusest alates, nagu ma elasin algusest peale oma rahva hulgas ja Jeruusalemmas, siis kõik juudid, 5 kes on mind pikka aega tundnud, teavad, kui nad vaid soovivad seda tunnistada, et ma elasin variseri elu, järgides meie religiooni kõige rangema sekti õpetusi. 6 Ja ometi seisan ma nüüd kohtu ees, kuna ma loodan näha selle tõotuse täitumist, mille Jumal andis meie esiisadele; 7 kusjuures ka meie kaksteist suguharu loodavad, et see tõotus täitub, osaledes ööd ja päevad hoolsalt tema pühas teenistuses. Juudid süüdistavad mind selle lootuse pärast, oo kuningas.
8 Miks peetakse teie hulgas uskumatuks seda, et Jumal surnuid üles äratab? 9 Tõsi, minagi arvasin endamisi, et ma pean igal viisil naatsaretlase Jeesuse nimele vastupanu osutama; 10 mida ma ka tegin Jeruusalemmas, ja ma panin palju pühi inimesi vanglatesse, kuna olin saanud peapreestritelt selleks voli; ja kui neid taheti hukata, andsin ma oma hääle nende vastu. 11 Ja karistades neid palju kordi kõigis sünagoogides, üritasin ma sundida neid usust lahti ütlema; ja kuna ma olin nende vastu päris pöörane, läksin ma koguni nii kaugele, et kiusasin neid taga teisteski linnades.
12 Kui ma olin kõige sellega ametis ja läksin peapreestritelt saadud voli ja korraldusega parasjagu Damaskusesse, 13 nägin ma keskpäeval tee peal, oo kuningas, päikesest eredamat valgust säramas taevast minu ümber ja mu teekaaslaste ümber. 14 Ja kui me kõik olime maha kukkunud, kuulsin ma, kuidas üks hääl mulle heebrea keeles ütles: ’Saulus, Saulus,* miks sa mind taga kiusad? Sul läheb raskeks, kui sa astla* vastu pidevalt takka üles lööd.’ 15 Aga ma ütlesin: ’Kes sa oled, Isand?’ Ja Issand vastas: ’Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. 16 Kuid tõuse ja seisa oma jalgadel. Sest ma olen teinud end sulle nähtavaks sellepärast, et valida sind teenijaks ja tunnistajaks, et sa kuulutaksid nii seda, mida sa oled näinud, kui ka seda, mida ma sulle endaga seoses veel näitan; 17 seejuures päästan ma sind selle rahva käest ja teiste rahvaste käest, kelle juurde ma sind saadan 18 avama nende silmi, pöörama neid pimedusest valguse poole ja Saatana võimu alt Jumala poole, et nad saaksid patud andeks ja pärandi nende seas, kes on pühitsetud oma usu läbi minusse.’
19 Seepärast, kuningas Agrippa, ei olnud ma sõnakuulmatu taevase nägemuse suhtes, 20 vaid andsin kõigepealt nii neile, kes on Damaskuses, kui ka neile, kes on Jeruusalemmas, ja üle kogu Judeamaa ja rahvastele edasi sõnumi, et nad peaksid oma patte kahetsema ja pöörduma Jumala poole, tehes tegusid, mis kahetsusega* kokku sobivad. 21 Nende asjade pärast võtsid juudid mu templis kinni ja üritasid mind tappa. 22 Ent kuna ma olen saanud abi Jumalalt, annan ma tänase päevani tunnistust nii väikestele kui ka suurtele ega ütle midagi muud kui seda, mis Prohvetite ja Moosese järgi pidi toimuma, 23 et Kristusel tuli kannatada ja ta pidi esimese surmast ülesäratatuna kuulutama valgust nii sellele rahvale kui ka teistele rahvastele.”
24 Kui ta nüüd seda enda kaitseks rääkis, ütles Festus valju häälega: ”Sa hakkad hulluks minema, Paulus! Suur õpetatus ajab sind hulluks!” 25 Aga Paulus ütles: ”Ma ei hakka sugugi hulluks minema, ekstsellents Festus, vaid räägin tõe ja terve mõistuse sõnu. 26 Tegelikult on need asjad kuningale hästi teada, ja nii võin ma temale neist vabalt rääkida; sest ma olen veendunud, et midagi sellest ei jää talle märkamata, ei ole see ju kuskil nurgas toimunud. 27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud.” 28 Kuid Agrippa ütles Paulusele: ”Natuke aega veel, ja sa veenad mind saama kristlaseks.” 29 Seepeale ütles Paulus: ”Ma sooviksin Jumalalt, kulugu selleks natuke või palju aega, et mitte ainult sina, vaid ka kõik need, kes mind täna kuulavad, saaksid niisuguseks, nagu minagi olen, ainult ilma nende ahelateta.”
30 Siis tõusis kuningas püsti ning koos temaga tõusid maavalitseja, Berenike ja need, kes nendega istusid. 31 Ja läinud eemale, hakkasid nad omavahel rääkima: ”See inimene ei tee midagi, mis oleks surma või ahelaid väärt.” 32 Lisaks ütles Agrippa Festusele: ”Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta poleks soovinud, et keiser tema üle kohut mõistab.”