1. Korintlastele

13 Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul poleks armastust, oleksin ma kumisev vask või kõlisev simbel.* 2 Ja kui mul oleks prohvetlikult rääkimise and ning ma tunneksin kõiki pühi saladusi ja teaksin kõike ning kui mul oleks kogu usk, nii et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, ei oleks ma mitte keegi. 3 Ja kui ma annaksin kogu oma vara teiste toitmiseks ja kui ma loovutaksin oma keha, et võiksin kiidelda, aga mul poleks armastust, ei tooks see mulle mingit tulu.

4 Armastus on kannatlik ja lahke. Armastus ei ole kade,* see ei hoople, ei lähe ennast täis, 5 ei käitu sündsusetult, ei taotle oma huve, ei ärritu. See ei pea arvet halva kohta. 6 See ei tunne rõõmu ülekohtust, kuid rõõmustab koos tõega. 7 See talub kõike, usub kõike, loodab kõike, peab vastu kõiges.

8 Armastus ei kao kunagi.* Aga olgu prohvetlikult rääkimise and, see jäetakse kõrvale; olgu keelte and, see lakkab; olgu teadmised, need jäetakse kõrvale. 9 Sest meie teadmised on poolikud ja meie prohvetlik rääkimine on poolik, 10 aga kui tuleb see, mis on täielik, siis jäetakse kõrvale see, mis on poolik. 11 Kui ma olin pisike laps, siis ma rääkisin nagu pisike laps, mõtlesin nagu pisike laps, arutlesin nagu pisike laps; aga nüüd, kus ma olen saanud meheks, olen ma jätnud kõrvale selle, mis on iseloomulik pisikesele lapsele. 12 Sest praegu me näeme metallpeeglis ähmast kujutist, kuid siis näeme selgelt.* Praegu on mu teadmised poolikud, aga siis on need sama täpsed, nagu on teadmised* minu kohta. 13 Ent nüüd jäävad usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus.