Apostlite teod

20 Kui nüüd lärm oli vaibunud, lasi Paulus kutsuda jüngrid, ja kui ta oli neid julgustanud ning nendega hüvasti jätnud, asus ta teele Makedooniasse. 2 Olles läinud läbi nendest paikadest ja julgustanud paljude sõnadega sealolijaid, tuli ta Kreekasse. 3 Ja kui ta oli viibinud seal kolm kuud ning mõtles purjetada Süüria poole, otsustas ta rännata tagasi hoopis Makedoonia kaudu, kuna juudid haudusid tema vastu salanõu. 4 Koos temaga olid Pürrose poeg Soopatros Beroiast, tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus ning Gaius Derbest ja Timoteos ning Aasia provintsist Tühhikos ja Trofimos. 5 Need läksid ees ära ja ootasid meid Troases, 6 aga meie läksime pärast hapnemata leibade päevi Filippist merele ja jõudsime viie päevaga nende juurde Troasesse ning olime seal seitse päeva.

7 Nädala esimesel päeval, kui olime tulnud kokku sööma, hakkas Paulus neile kõnet pidama, kuna ta kavatses järgmisel päeval lahkuda; ja ta jätkas oma kõnet keskööni. 8 Seetõttu oli ülemises toas, kuhu me olime kokku tulnud, üsna palju lampe. 9 Akna peal istus üks noor mees nimega Eutühhos, kes jäi sügavalt magama, samal ajal kui Paulus aina edasi rääkis. Vajunud unne, kukkus ta kolmandalt korruselt alla ning kui ta üles tõsteti, oli ta surnud. 10 Aga Paulus läks trepist alla, kummardus tema üle ja embas teda ning ütles: ”Ärge tehke enam kära, sest tal on hing* sees.” 11 Nüüd läks ta trepist üles ja asus esimesena toitu võtma ja sõi, ning olles vestelnud veel mõnda aega, kuni päeva hakuni, lahkus ta viimaks. 12 Nii viisid nad poisi ära elusana ja olid ülimal määral lohutatud.

13 Me läksime siis ees laevale ja purjetasime Assosesse, kus kavatsesime Pauluse pardale võtta, sest pärast seda, kui ta oli selle kohta juhised andnud, kavatses ta ise jalgsi minna. 14 Kui ta nüüd meile Assosesse järele jõudis, võtsime ta pardale ja läksime Mitüleenesse; 15 ja sealt järgmisel päeval edasi purjetades jõudsime Kiosega kohakuti, aga päev hiljem peatusime korraks Samosel ja sellest järgmisel päeval jõudsime Mileetosesse. 16 Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et ta ei peaks viitma aega Aasia provintsis; ta ju kiirustas, et kui võimalik, nädalatepühaks Jeruusalemma jõuda.

17 Ent Mileetosest saatis ta sõna Efesosse ja kutsus kokku koguduse vanemad. 18 Kui nad tema juurde jõudsid, ütles ta neile: ”Te teate hästi, kuidas ma esimesest päevast peale, mil ma Aasia provintsi tulin, olin kogu aeg koos teiega, 19 orjates Issandat suurima alandlikkusega ja pisaratega ja katsumustega, mis tabasid mind juutide salasepitsuste tõttu; 20 samal ajal ei hoidnud ma end tagasi rääkimast teile kõike kasulikku ega jätnud teid õpetamata avalikult ja majast majja. 21 Ent ma andsin põhjalikult* tunnistust nii juutidele kui ka kreeklastele, et neil tuleb Jumala ees oma patte kahetseda ja uskuda meie Issandasse Jeesusesse. 22 Ja nüüd, vaata, rändan ma vaimu sunnil Jeruusalemma, ehkki ma ei tea, mis minuga seal juhtub, 23 tean vaid seda, et linnast linna tunnistab püha vaim mulle aina ja ütleb, et mind ootavad ahelad ja raskused. 24 Siiski ma ei pea oma hinge sugugi tähtsaks, nagu oleks see mulle kallis, kui ma ainult võiksin lõpetada oma teekonna ja teenistuse, mille ma sain Issand Jeesuselt: anda põhjalikult* tunnistust Jumala ärateenimata helduse heast sõnumist.

25 Ja nüüd, vaata, ma tean, et mitte keegi teist, kelle seas ma kuningriiki kuulutasin, ei saa enam minu nägu näha. 26 Seepärast kutsun ma tänasel päeval teid tunnistajaks, et ma olen puhas kõikide verest, 27 sest ma pole hoidnud end tagasi rääkimast teile kõigest, mis on Jumalal nõuks. 28 Pöörake tähelepanu iseendale ja kogu karjale, kelle keskele püha vaim on määranud teid ülevaatajateks, karjastena hoidma Jumala kogudust, kelle ta ostis omaenda Poja verega. 29 Ma tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka rõhujad hundid, kes ei kohtle karja hellalt, 30 ja teie endi seast tõusevad mehed, kes räägivad pööraseid asju, et vedada jüngreid enda järele.

31 Seetõttu püsige ärkvel ja pidage meeles, et kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole ma lakanud pisarsilmil manitsemast igaüht teie hulgast. 32 Ja nüüd usaldan ma teid Jumala hoolde ja tema ärateenimata helduse sõna hoolde, mis võib teid üles ehitada ja anda teile pärandi kõigi pühitsetute seas. 33 Ma ei ole himustanud kellegi hõbedat ega kulda ega riideid. 34 Te teate ise, et nendesamade kätega olen ma hoolitsenud enda ja nende vajaduste eest, kes on olnud koos minuga. 35 Ma olen teile kõigiti näidanud, et nõnda vaeva nähes tuleb teil aidata nõrku ja pidada meeles Issand Jeesuse sõnu, mis ta ise ütles: ’Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine’.”

36 Ja kui ta seda oli öelnud, laskus ta koos kõigi nendega põlvili ja palvetas. 37 Siis puhkesid nad kõik kõvasti nutma ning langesid Paulusele kaela ja andsid talle hellalt suud, 38 sest eriti tegid neile haiget sõnad, mis ta oli öelnud, et nad ei saa enam tema nägu näha. Nii saatsid nad ta laeva.