Apostlite teod

27 Kui nüüd oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse, andsid nad Pauluse ja mõned muud vangid üle Juliuse-nimelisele ohvitserile Augustuse väeüksusest. 2 Olles läinud Adramüttionist tulnud laevale, mis pidi purjetama Aasia provintsi rannikul asuvatesse paikadesse, heiskasime purjed. Koos meiega oli makedoonlane Aristarhos Tessaloonikast. 3 Ja järgmisel päeval me maabusime Siidonis, ning Julius kohtles Paulust lahkelt ja inimlikult ning lubas tal sõprade juurde minna, et need tema eest hoolitseksid.

4 Ja kui me olime sealt merele läinud, purjetasime Küprose varjus, sest tuuled olid vastu; 5 ja me sõitsime üle avamere Kiliikiast ja Pamfüüliast mööda ning jõudsime Lüükias asuvasse Mürra sadamasse. 6 Aga seal leidis ohvitser Aleksandriast tulnud laeva, mis suundus Itaaliasse, ja ta pani meid selle pardale. 7 Seejärel, olles üsna palju päevi aeglaselt edasi purjetanud ja läbi raskuste Knidoseni jõudnud, sest tuul ei lasknud meid edasi, purjetasime Kreeta varjus Salmoone lähedal, 8 ja sõitnud raskustega piki rannikut, jõudsime ühte paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks, mille lähedal on Lasaia linn.

9 Et möödunud oli märkimisväärselt palju aega ja laevasõit oli nüüdseks ohtlikuks muutunud, sest isegi lepituspäeva paast* oli juba möödas, andis Paulus soovituse, 10 öeldes neile: ”Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua kaasa kahju ja suuri kaotusi mitte üksnes lastile ja laevale, vaid ka meie hingedele.”* 11 Ohvitser aga võttis kuulda pigem kaptenit ja laevaomanikku kui seda, mida Paulus ütles. 12 Kuna sadam oli ületalve jäämiseks ebamugav, soovitas enamik sealt edasi purjetada, et püüda kuidagi jõuda talveks Foiniksisse, Kreeta sadamasse, mis on lahti kirde ja kagu poole.

13 Pealegi, kui hakkas puhuma õrn lõunatuul, arvasid nad, et nende eesmärk on sama hästi kui saavutatud, ning nad hiivasid ankru ja hakkasid piki Kreeta rannikut edasi sõitma. 14 Ent ei läinud kaua, kui tõusis tormituul, mida nimetatakse Kirdemaruks. 15 Kuna see kiskus laeva kõvasti kaasa ja laevanina polnud võimalik vastu tuult hoida, andsime järele ja lasime end tuulel kanda. 16 Siis me sõitsime ühe väikse saare varjus, mida nimetatakse Kaudaks, ja siiski suutsime ahtri taga oleva paadi hädavaevu kätte saada. 17 Ent kui nad olid selle pardale vinnanud, hakkasid nad laeva ümbert kinni siduma, et seda tugevdada, ja kuna nad kartsid Sürtis* madalikule joosta, lasid nad purje hoidva varustuse alla ja jätsid end tuule ajada. 18 Aga kuna maru meid kõvasti vintsutas, hakkasid nad järgmisel päeval laeva kergendama; 19 ja kolmandal päeval viskasid nad oma käega ära laeva taglase köied.

20 Kui nüüd päevade kaupa polnud näha päikest ega tähti, ja meie ümber möllas tugev maru, hakkas lõpuks kustuma igasugune lootus, et võiksime pääseda. 21 Ja kui nad olid pikka aega söömata olnud, tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: ”Mehed, te oleksite pidanud mu nõuannet igal juhul kuulda võtma ja Kreetalt mitte merele minema, siis oleks see kahju ja kaotus olemata olnud. 22 Ometi kutsun ma teid nüüd üles olema julged, sest mitte ükski hing teie seast ei hukku, ainult laev puruneb. 23 Sest täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kellele ma kuulun ja kelle pühas teenistuses ma osalen, 24 ning ütles: ’Ära karda, Paulus. Sa pead seisma keisri ees, ja vaata, Jumal on kinkinud sulle kõik need, kes on koos sinuga laevas.’ 25 Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb täpselt nii, nagu mulle on öeldud. 26 Ent meid paisatakse kaldale mingi saare juures.”

27 Kui nüüd saabus neljateistkümnes öö ja meid pillutati Aadria merel* siia-sinna, hakkas meremeestele südaööl tunduma, et nad lähenevad mingile maale. 28 Ja nad mõõtsid sügavust ning leidsid selle olevat kakskümmend sülda;* liikunud seejärel veidi maad edasi, loodisid nad uuesti ning leidsid selle olevat viisteist sülda. 29 Ja kuna kartsime, et võime kuskil karidele paiskuda, heitsid nad ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama, et päev juba tuleks. 30 Ent kui meremehed üritasid hakata laevalt põgenema ja paadi merre lasid, teeseldes, otsekui kavatseksid nad vöörist ankruid alla lasta, 31 ütles Paulus ohvitserile ja sõduritele: ”Kui need mehed ei jää laeva, ei või te pääseda.” 32 Siis raiusid sõdurid paadi köied läbi ja lasid sel minna.

33 Enne päeva koitu ergutas Paulus kõiki toitu võtma, öeldes: ”Täna on juba neljateistkümnes päev, mil te ootate ja olete ilma söömata ega ole võtnud endale midagi. 34 Seepärast ma ergutan teid toitu võtma, kuna see on teie endi huvides; sest mitte kellegi teie peast ei lähe kaotsi üht juuksekarvagi.” 35 Seda öelnud, võttiski ta leiva, tänas Jumalat nende kõigi ees ning murdis ja hakkas sööma. 36 Nüüd muutusid kõik rõõmsaks ja hakkasid samuti toitu võtma. 37 Ühtekokku oli meid aga laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge. 38 Kui nad olid küllalt söönud, asusid nad laeva kergendama, heites nisu üle parda merre.

39 Kui lõpuks päev saabus, ei tundnud nad ära, mis maa see on, aga nad nägid üht liivarannaga lahte, kuhu nad otsustasid kui vähegi võimalik laeva ajada. 40 Niisiis raiusid nad ankrud ära ja lasksid need merre vajuda, samal ajal sidusid nad lahti tüürimõlade kinnitused, ja seadnud eespurje tuulde, suundusid nad ranna poole. 41 Kui nad sattusid leetseljakule, mida meri igast küljest uhtus, jooksis laev madalikule ja jäi vööri pidi kinni ning püsis liikumatult paigal, ahter aga hakkas lainete käes purunema. 42 Siis võtsid sõdurid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ujudes põgenema ei pääseks. 43 Kuid ohvitser, kes tahtis Paulust päästa, takistas neid seda kavatsust ellu viimast. Ja ta käskis neil, kes oskavad ujuda, hüpata merre ja esimestena kaldale minna 44 ning ülejäänutel neile järgneda kas plankude või muude laevatükkide abil. Ja nii juhtus, et kõik pääsesid tervelt maale.