10 Hanna palvetas suures hingevalus Jehoova poole+ ja nuttis lohutamatult. 11 Ta andis tõotuse: „Vägede Jehoova, kui sa näed oma teenija vaeva ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad mulle poja,+ siis annan ma ta Jehoovale kõigiks ta elupäeviks ning habemenuga ei puuduta ta pead.”+

11 Siis ütles Taavet Abisaile ja kõigile oma sulastele: „Mu oma poeg, kes mulle on sündinud, püüab mu hinge,+ seda enam siis see benjaminlane.+ Jätke ta rahule, et ta võiks mind needa, sest Jehoova on käskinud tal seda teha. 12 Ehk Jehoova näeb mu viletsust+ ja vahest teeb Jehoova mulle tänase needmise asemel head.”+

9 Juuda kuninga Hiskija laul, mille ta tegi, kui oli haigusest paranenud.