Jesaja
40 „Lohutage, lohutage mu rahvast,” ütleb teie Jumal.+
2 „Rääkige Jeruusalemmale, puudutage tema südant,*
kuulutage talle, et ta sunnitöö on lõppenud,
tema süü on hüvitatud.+
Jehoova on talle täielikult* tasunud kõigi tema pattude eest.”+
4 Kõik orud täidetagu
ning kõik mäed ja künkad tehtagu madalaks.
Künklik pinnas saagu tasaseks
ja murdmaastik orutasandikuks.+
5 Jehoova auhiilgus saab ilmsiks+
ja kõik inimesed näevad seda üheskoos,+
sest Jehoova suu on rääkinud.”
6 Kuula, keegi ütleb: „Hüüa!”
Teine küsib: „Mida ma pean hüüdma?”
„Kõik inimesed on kui rohi,
kogu nende truu armastus kui lilleke väljal.+
7 Rohi kuivab ära,
õieke närbub,+
sest Jehoova hingus* puhub selle peale.+
Inimesed on tõesti vaid rohi.
9 Tõuse kõrgele mäele,
naine, kes tood häid sõnumeid Siionile.+
Hõika valjult,
naine, kes tood häid sõnumeid Jeruusalemmale.
Hõika, ära karda!
Teata Juuda linnadele: „Siin on teie Jumal!”+
10 Kõrgeim valitseja Jehoova tuleb, võimas jõult,
tema käsivars valitseb.+
Tal on kaasas tasu,
ja tema ees on palk, mida ta maksab.+
11 Ta hoiab oma karja kui karjane.+
Oma käsivarrega kogub ta tallekesed kokku
ja kannab neid põues,
hellalt juhib ta imetavaid lambaid.+
12 Kes on mõõtnud pihuga merevee+
ja sõrmedega* taeva?
Kes on kogunud mõõdunõusse maa tolmu+
või vaaginud kaaludega mägesid,
kaalukaussidega künkaid?
14 Kellega on ta nõu pidanud, et saada arusaamist,
või kes õpetab teda õiguse teel,
jagab talle teadmisi
ja avab talle ülima tarkuse tee?+
15 Rahvad on kui tilk ämbris
ja nagu tolm kaalukaussidel.+
Ta tõstab saared üles justkui tolmukübemed.
16 Isegi Liibanoni puudest ei piisa, et hoida tuld alal,
ja selle metsloomadest ei piisa, et tuua põletusohvrit.
20 Mees valib ohvrianniks puu,+
kõdunematu puu.
Ta otsib osava käsitöölise,
et see valmistaks nikerdatud kuju, mis ümber ei kuku.+
21 Kas te ei tea?
Kas te pole kuulnud?
Kas teile pole algusest peale räägitud?
Kas te pole mõistnud seda, mis on ilmne maa rajamisest saadik?+
22 See on tema, kes elab maakera* kohal,+
mille elanikud on kui rohutirtsud.
Ta laotab taeva laiali nagu loori,
tõmbab selle laiali nagu telgi, milles elada.+
24 Vaevalt on nad istutatud,
vaevalt on nad külvatud,
vaevalt on nad mullas juurdunud,
kui nende peale puhutakse ja nad kuivavad
ning tuul viib nad minema kui kõrred.+
25 „Kellega te mind võrdlete, kellega mind võrdseks peate?” küsib tema, kes on püha.
26 „Tõstke oma silmad taeva poole ja vaadake.
Kes on loonud need kõik?+
See on tema, kes viib täies koosseisus välja nende väed,
kes nimetab neid kõiki nimepidi.+
Tänu tema tohutule energiale ja aukartustäratavale jõule+
ei puudu neist ainuski.
27 Mispärast sa, Jaakob, ütled ja miks sa, Iisrael, väidad:
„Minu tee on Jehoova eest varjatud,
Jumal ei mõista mulle õigust”?+