1. Moosese
8 Jumal mõtles Noale ning kõigile mets- ja koduloomadele, kes olid laevas,+ ja lasi tuulel puhuda üle maa, nii et vesi hakkas alanema. 2 Vetesügaviku allikad ja taevaluugid pandi kinni ning vihmasadu lakkas.+ 3 Vesi taandus maa pealt vähehaaval ja 150 päeva pärast oli see oluliselt alanenud. 4 Seitsmenda kuu* seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägedel. 5 Vesi vähenes veelgi kuni kümnenda kuuni ning selle kuu esimesel päeval ilmusid nähtavale mägede tipud.+
6 40 päeva pärast tegi Noa lahti aknaava,+ mille ta laevale oli teinud, 7 ja saatis välja ronga. See lendas ringi ja tuli tagasi ning nõnda mitu korda, kuni vesi oli maa pealt kuivanud.
8 Hiljem lasi Noa välja tuvi, et näha, kas vesi on maapinnalt taandunud. 9 Kuna tuvi ei leidnud paika, kuhu puhkama laskuda, tuli ta Noa juurde laeva tagasi, sest vesi kattis ikka veel kogu maad.+ Noa sirutas käe ning võttis ta laeva. 10 Ta ootas veel seitse päeva ja lasi tuvi taas laevast välja. 11 Kui tuvi õhtu hakul naasis, oli tal noka vahel värske õlipuuleht. Siis sai Noa aru, et vesi on maa pealt taandunud.+ 12 Ta ootas veel seitse päeva ja lasi tuvi jälle välja, aga see ei tulnudki enam tema juurde tagasi.
13 Esimese kuu esimeseks päevaks — aastal, kui Noa sai 601-aastaseks+ — oli vesi sedavõrd alanenud, et ei katnud enam maad. Noa vaatas katuseavast välja ja nägi, et maapind on tahenemas. 14 Teise kuu kahekümne seitsmendaks päevaks oli maa täiesti kuiv.
15 Nüüd ütles Jumal Noale: 16 „Mine oma naise, poegade ja pojanaistega laevast välja.+ 17 Vii endaga välja ka kõik teised elusolendid:+ tiivulised, loomad ja maadligi liikuvad loomad, et nad paljuneksid, oleksid viljakad ja täidaksid maa.”+
18 Noa läkski välja oma poegade,+ naise ja pojanaistega. 19 Kõik elusolendid, maadligi liikuvad loomad ja tiivulised, kõik, kes maa peal liiguvad, läksid laevast rühmadena välja.+ 20 Siis ehitas Noa Jehoovale altari+ ning tõi mõned puhtad loomad ja puhtad linnud+ altaril põletusohvriks.+ 21 Jehoova tundis meeldivat* lõhna ja Jehoova mõtles oma südames: „Ma ei nea enam kunagi inimese pärast maapinda,+ sest inimese süda kaldub halva poole lapsepõlvest peale.+ Ka ei hävita ma enam kõiki elusolendeid, nagu ma seekord tegin.+ 22 Enam ei lõppe maa peal külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.”+