Nemad nimetasid seda meelelahutuseks
AMFITEATER oli täis ootusärevust. Kümned tuhanded inimesed olid kogunenud muistse Rooma ühele kõige meelierutavamale vaatemängule. Lipud, roosid ja värvikirevad vaibad kaunistasid kenasti areeni. Purskkaevudes pladises lõhnastatud vesi, mis küllastas õhku meeldivate aroomidega. Rikastel olid seljas nende kõige hiilgavamad rõivad. Rahvahulga kõnekõmina vahele kostus naerupahvakuid, nii et kogu see kergemeelne lustakus ei lasknud kuidagi aimata üsna varsti aset leidvat õudust.
Peagi käsutas tuubade pahaendeline hüüd ühe gladiaatoripaari võitlusse. Rahvas muutus pööraseks, kui vastased hakkasid halastamatu julmusega teineteisele hoope jagama. Pealtvaatajate kõrvulukustavate hurraahüüete kaikudes võis mõõgakõlksatusi vaevu kuulda. Äkitselt paiskas üks võitlejatest osava võttega kärmelt oma vastase pikali. Nüüd oli mahakukkunud gladiaatori saatus pealtvaatajate kätes. Kui nad lehvitasid oma taskurätikuid, jäi ta ellu. Üheainsa pöidlaliigutusega andsid kokkutulnud — naised ja tütarlapsed kaasa arvatud — käsu anda surmahoop. Mõne hetkega tiriti elutu keha areenilt minema, verest läbiimbunud pinnas pöörati labidatega ümber ja selle peale raputati värsket liiva, rahvas aga valmistus uueks verevalamiseks.
Paljud muistses Roomas elanud inimesed pidasid seda meelelahutuseks. „Ka kõige rangemad moralistid ei tõstatanud sellise verevalamise nautimise suhtes ainsatki vastuväidet,” öeldakse raamatus „Rooma: esimesed tuhat aastat” („Rome: The First Thousand Years”). Ja gladiaatorite mängud olid kõigest üks moraalselt laostunud meelelahutuse vorme, mida Roomas pakuti. Verejanuliste pealtvaatajate lõbustamiseks lavastati ka päris merelahinguid. Viidi läbi koguni avalikke hukkamisi, kus surmamõistetud kurjategija seoti posti külge ja lasti näljastel kiskjatel lõhki kiskuda.
Neile, kelle maitse nõnda verine polnud, pakkus Rooma mitmesuguseid lavalisi etendusi. Miimides — argielustseene kujutavates lühinäidendites — „olid põhilisteks teemadeks abielurikkumine ja armuintriigid”, kirjutas Ludwig Friedländer Rooma varast elu käsitlevas raamatus „Roman Life and Manners Under the Early Empire”. „Keel kubises vulgaarsetest sõnaseadetest, huumor aga oli ropp, seda saatsid rikkalikud grimassid, rõvedad žestid ning eelkõige grotesksed tantsud flöödi saatel.” Nagu teatab „The New Encyclopædia Britannica”, „on olemas tõendeid, et Rooma keisririigi ajal etendati miimiteatris abielurikkumise akti ka tegelikult”. Täiesti põhjendatult nimetas Friedländer miimi „kõige ilmselgemaks ebamoraalsuse ja siivutuse metsikuks farsiks” ning lisas: „Nilbeimad stseenid said kõige tulisema aplausi osaliseks.”a
Kuidas on lugu tänapäeval? Kas on inimese maitse meelelahutuse vallas muutunud? Mõelgem tõenditele, mida vaadeldakse järgnevas artiklis.
[Allmärkus]
a Et draamaetendusse realismi tuua, viidi mõnikord hukkamine laval täide. Raamatus „The Civilization of Rome” märgitakse: „Oli üsnagi tavaline, et hukkamismomendil asus surmamõistetud kurjategija näitleja kohale.”
[Pildi allikaviide lk 3]
The Complete Encyclopedia of Illustration/J. G. Heck