Jumal peab oma Poega meeles

JEESUS nuttis, kui tema sõber Laatsarus suri. Mis sa arvad, kas ka Jehoova oli kurb, kui Jeesus kannatas ja suri? — Piibel ütleb, et Jumal võib tunda kurbust ja tal võib koguni ”süda valutada” (1. Moosese 6:6; Laul 78:40; Johannese 11:35).

Kas suudad endale ette kujutada valu, mida Jehoova võis tunda, kui ta vaatas pealt oma armsa Poja surma? — Jeesus oli veendunud, et Jumal teda ei unusta. Seepärast olid tema viimased sõnad enne surma: ”Isa, ma annan oma elu sinu kätte!” (Luuka 23:46).

Jeesus oli kindel, et ta äratatakse üles ja et teda ei jäeta surmavalda ehk hauda. Kui Jeesus oli surnuist üles äratatud, tsiteeris apostel Peetrus Piibli sõnu, mis käisid Jeesuse kohta: ”Tema hinge ei jäeta surmavalda ja tema liha ei näe kõdunemist” (Apostlite teod 2:31; Laul 16:10). Jeesuse surnukeha ei jõudnud hakata hauas kõdunema ehk lagunema ja halvasti lõhnama.

Juba siis, kui Jeesus oli maa peal, rääkis ta oma jüngritele, et ta ei jää pikaks ajaks surnuks. Ta selgitas neile, et ta ”tapetakse ja äratatakse kolmandal päeval üles” (Luuka 9:22). Seega ei oleks Jeesuse ülesäratamine pidanud jüngreid üllatama. Kuidas aga tegelikult läks? — Vaatame.

Kell on umbes kolm reede pärastlõunal, kui Suur Õpetaja piinapostil sureb. Rikas ülemkohtu liige Joosep on olnud salaja Jeesuse jünger. Kui ta teada saab, et Jeesus on surnud, läheb ta Rooma maavalitseja Pilaatuse juurde. Ta küsib luba Jeesuse surnukeha postilt maha võtta ja hauda panna. Siis viib Joosep Jeesuse surnukeha aeda, kus asub hauakoobas — see on paik, kuhu surnud pannakse.

Kui Jeesuse keha on hauas, veeretatakse koopa ette suur kivi, millega haud suletakse. Saabub kolmas päev, pühapäev. Päike pole veel tõusnud ja väljas on pime. Mehed valvavad hauda. Ülempreestrid on neile sellise käsu andnud. Kas sa tead, miks? —

Ka preestrid on kuulnud Jeesuse lubadust, et ta tõuseb üles. Et jüngrid tema surnukeha ära ei varastaks ega väidaks siis, et Jeesus ongi üles tõusnud, on preestrid pannud valvurid vahti pidama. Ühtäkki hakkab maa värisema ja pimedusest sähvatab valgus. See on Jehoova ingel! Sõdurid on nii ehmunud, et ei suuda liigutadagi. Ingel läheb haua juurde ja lükkab kivi eest. Haud on tühi!

Oli juhtunud just see, millest apostel Peetrus hiljem rääkis: ”Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud” (Apostlite teod 2:32). Jumal äratas Jeesuse üles sellise kehaga, mis tal oli enne maa peale tulekut. Jeesus sai vaimse keha, samasuguse nagu inglitel (1. Peetruse 3:18). Et aga inimesed võiksid Jeesust näha, oli tal vaja võtta endale lihalik keha. Kas ta ka tegi seda? — Vaatame.

Koidab hommik. Sõdurid on lahkunud. Maarja Magdaleena ja teised Jeesuse naisjüngrid on teel haua juurde. Nad arutavad omavahel: ”Kes veeretab meile ära kivi haua ukselt?” (Markuse 16:3). Kui nad haua juurde jõuavad, on aga kivi juba sissekäigu eest lükatud. Haud on tühi! Jeesuse surnukeha on kadunud! Otsekohe jookseb Maarja Magdaleena Jeesuse apostleid otsima.

Teised naised jäävad veel haua juurde. Nad imestavad: ”Kus võiks Jeesuse surnukeha olla?” Järsku ilmub nende juurde kaks helendavates riietes meest. Need on inglid! Nad ütlevad naistele: ”Miks te Jeesust siit otsite? Ta on üles äratatud. Minge ruttu ja öelge seda tema jüngritele.” Sa võid ette kujutada, kui kiiresti need naised jooksevad! Teel tuleb neile vastu üks mees. Kas sa tead, kes see on? —

See mees on Jeesus, kes on võtnud endale lihaliku keha! Ka tema ütleb naistele: ”Minge ja teatage mu jüngritele.” Naised on ääretult rõõmsad. Nad leiavad jüngrid ja teatavad neile: ”Jeesus on elus! Me nägime teda!” Maarja on juba jõudnud Peetrusele ja Johannesele tühjast hauast rääkida. Ja nad on läinud seda vaatama, nagu sa sellelt pildilt näha võid. Nad uurivad linaseid riideid, millesse Jeesus oli mähitud, kuid ei tea, mida sellest kõigest arvata. Nad tahaksid uskuda, et Jeesus on elus, kuid see tundub liiga hea, et olla tõsi.

Hiljem samal pühapäeval ilmub Jeesus oma kahele jüngrile, kes lähevad mööda teed Emmause küla poole. Jeesus kõnnib nendega kaasa ja vestleb nendega, kuid nad ei tunne teda ära, sest tal ei ole enam seesama lihalik keha, mis varem. Alles siis, kui Jeesus ühes nendega einestab ja palve esitab, tunnevad nad tema ära. Jüngritel on nii hea meel, et nad ruttavad mitmeid kilomeetreid tagasi Jeruusalemma! See võib toimuda vahetult pärast seda, kui Jeesus on Peetrusele ilmunud ja näidanud, et ta on elus.

Pühapäeva õhtul on jüngrid kogunenud ühte tuppa. Uksed on lukus, kuid järsku on koos nendega toas ka Jeesus! Nüüd nad mõistavad, et Suur Õpetaja on tõesti jälle elus. Mõtle, kui rõõmsad nad kõik on! (Matteuse 28:1—15; Luuka 24:1—49; Johannese 19:38—20:21.)

Neljakümne päeva jooksul ilmub Jeesus jüngritele erinevates kehades ja näitab, et ta on elus. Seejärel lahkub ta maa pealt ning läheb tagasi taevasse oma Isa juurde (Apostlite teod 1:9—11). Peagi hakkavad jüngrid rääkima kõigile, et Jumal on Jeesuse surnuist üles äratanud. Nad jätkavad kuulutamist isegi siis, kui preestrid neid selle pärast peksavad ja mõne neist isegi tapavad. Nad teavad, et kui nad ka surevad, peab Jumal neid meeles, nii nagu ta pidas meeles oma Poega.

Kui väga ikka Jeesuse esimesed järelkäijad tänapäeva inimestest erinesid! Praegusel ajal mõtlevad inimesed sel ajal aastas, kui Jeesus üles äratati, ainult lihavõttejäneste ja värvitud munade peale! Piibel aga ei räägi midagi lihavõttejänestest ega munadest. See räägib hoopis Jumala teenimisest.

Meiegi võime olla Jeesuse jüngrite sarnased ja rääkida teistele inimestele, kui palju head tegi Jumal sellega, et ta äratas üles oma Poja. Meil pole vaja kunagi karta, isegi kui inimesed ähvardavad meid tappa. Kui meil ka tuleks surra, peab Jehoova meid meeles ja äratab üles, nii nagu ta äratas Jeesuse.

Kas pole tore teada, et Jumal peab meeles neid, kes teda teenivad, ja võib nad isegi surnuist üles äratada? — See teadmine peaks ajendama meid uurima, kuidas meie saaksime rõõmustada Jumalat. Kas sa teadsid, et meil on võimalik teda rõõmustada? — Räägime sellest järgmises peatükis.