Kust võib leida õnne?
JEESUS ütles: „Õnnelikud on need, kes tunnetavad oma vaimset vajadust.” (Matteuse 5:3, NW) Lähis-Idas oli keegi noor tütarlaps teadlik oma vaimsest vajadusest ja püüdis Jumalale meeldida. Lõpuks ta leidis õnne, aga kust? Laskem tal jutustada.
„Mind kasvatati üles väga religioosses katoliku maroniitide perekonnas. Meid, lapsi, õpetati igal õhtul kujude ees palvetama. Mul oli lapsepõlvest peale soov teenida Jumalat.
Kui olin 17-aastane, läksin kloostrisse, et saada nunnaks, sest arvasin, et nii võin täita oma ihalduse. Nägin aga nunnade juures paljusid asju, mis mind häirisid. Nad klatšisid üksteist taga. Õpilastele ei antud piisavalt süüa, samal ajal kui nunnad paremaid palu nautisid. Nunnad ja preester elasid ebamoraalselt. Kibedalt pettunud, lahkusin üheksa kuu pärast kloostrist ja läksin tagasi koju.
Mul oli ikka veel lahtisi küsimusi. Kuna ma ei suutnud leida nendele rahuldavaid vastuseid, lõppes mu huvi religiooni vastu. Siis, aastal 1982, kui olin 22-aastane, uurisid mu lihane vend ja õde koos Jehoova tunnistajatega Piiblit. Vanemad ja mina seisime sellele vastu. Vend kannatas oma uue usu tõttu tugevat vaenu, peksmisi ja vangipõlve. Tema elus toimunud suured muutused avaldasid mulle siiski mõju. Lisaks andis ta juba pikemat aega minu poolt esitatud küsimustele põhjendatud piiblilisi vastuseid. Hakkasin ise salaja öösel Piiblit lugema.
Ühel päeval läksin Jehoova tunnistajate kokkutulekut vaatama. Seal osutatud armastus avaldas mulle sügavat mõju. Rikaste ja vaeste vahel ei tehtud vahet. Tunnistajad elavad kooskõlas oma õpetustega. Olin veendunud, et neil on tõde.
Kohe peale kokkutulekut palusin ühel neist minuga Piiblit uurida. Ütlesin talle, et soovin ainult uurida, mitte käia koosolekutel või minna kuulutama. Kuid tajusin peagi, et õppisin tõde. Palvetasin ja otsustasin Jehoovat teenida. Kahekümne kaheksandal oktoobril 1983 ristiti mu vend, õde ja mind. Olin nüüd leidnud tee, rahuldamaks oma ihaldust, mis mul oli lapsepõlvest saadik.
Kaks kuud peale ristimist alustasin abipioneerteenistust ja kaheksa kuud hiljem sai minust üldpioneer. Poolteist aastat hiljem kutsuti mind teenima Jehoova tunnistajate harubüroosse, mida kutsutakse Beeteliks. Töötasin seal ajutiselt kaks aastat. Kõikide alandlikkus avaldas mulle tugevat muljet. Vastutavad vennad võtsid järjekorras osa isegi nõudepesemisest peale õhtusööki.
Ma sain 14. märtsil 1988 Beeteli pere täisõiguslikuks liikmeks. Küll see oli rõõmus sündmus! Olin tõesti leidnud õnne. Kustkohast? Jehoovale pühendunud tunnistajate keskelt! Tunnen nüüd nagu laulik, kes ütles: ’Üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat.’ ” — Laul 84:11.