Teenin kõigi aegade Suurimat Kunstnikku
SEITSMEAASTASE tüdrukuna hakkasin endalt küsima: „Miks ma pean surema? Kas on võimalik surma vältida?” Mulle oli räägitud, et Jumal võtab head inimesed ära, kuna ta tahab neid enda juurde taevasse. Mul on veel meeles, kuidas üks klassikaaslane hüüatas: „Parem olla halb inimene, sest head surevad kõigepealt!”
Armastasin joonistada, seetõttu hakkasin kunsti õppima. Koolis ei olnud mul üldsegi aega mõelda religioossetele asjadele ega nendest huvituda. Tegelikult oli mul kombeks sõpradele öelda, et vaid madala mõtlemisvõimega inimesed on usklikud. Kui lõpetasin kunstiõpingud, sain keskkooli kunstiõpetaja koha.
Armastasin oma tööd ja olin ka huvitunud itaalia- ja võõrkeelsest kirjandusest ning kammer- ja sümfooniamuusikast ning ooperist. Ainuke religioonivaldkond, mille vastu tol ajal huvi tundsin, oli eri aegade maalikunstnike ikoonimaalide ainestik. Siis hakkasin mõistma, mis tähendab olla tähelepanu keskpunktis, mida tunned, kui esined oma töödega näitusel, mida tähendab olla hinnatud, kiidetud ja imetletud kunstnik.
Tol ajal tähendas kunstimaailm mulle väga palju, sest ma pidasin kunsti oma olemasolu eesmärgi oluliseks osaks. Kuid mõtetes keerlesid üha need küsimused, mida olin seitsmeaastaselt endale esitanud. Otsisin visalt midagi sügavamat, midagi, mida ma veel ei osanud seletada. Olin innukas lugeja ja otsisin filosoofilisi selgitusi. Soovisin mistahes hinna eest oma kahtlustele kindlaid vastuseid.
Olin veel abielludeski segaste mõtetega. Peale tütre sündi hakkasin endisest intensiivsemalt otsima tõde. Püüdsin seda leida maalimise, luuletuste kirjutamise, muusika kuulamise ja raamatute lugemise läbi. Iga kord, kui läksin kontserdile ja kuulasin uvertüüri avatakte, mõtlesin automaatselt Jumalale, Kõigekõrgemale, keda ma ei tundnud, ja tänasin teda. Tol ajal kiitsin tihti Jumalat nende kaunite asjade eest, mida imetlesin: mu magava beebi või looduse värvide eest. Mul oli kombeks hüüatada: „On tõesti kurb, et kunsti, millel võiks olla nii palju kauneid teemasid, kasutatakse nii tihti elu kujutamise asemel surma kujutamiseks!” Mõned kõige säravamad poeemid ja teatriteosed on pigem hümnid pessimismile ja tragöödiatele; mõned kõige kaunimad maali meisterteosed ülistavad elu ja selle ilu asemel surma. Miks?
Need vastukäivad tunded tõid mulle sügava masenduse, olin vähehaaval vajumas apaatiasse. Just siis tulid Jehoova tunnistajad mu uksele. Kui ma neid kuulasin, tundus mulle, et nad räägivad minuga mingis uues keeles. Jumala tõotus teha maast paradiis kõlas mu kõrvus nagu kaunis muusika. Hakkasin Piiblit lugema. Sealt leidsin lõpuks vastused küsimustele, mida ma polnud lakanud endale esitamast seitsmendast eluaastast saadik. Jumal ei soovi, et inimene sureb, vaid ta tahab oma ustavaid teenijaid õnnistada, andes neile igavese elu maa peal!
Tookord oli aasta 1973. Järgmisel aastal pühendusin Jehoovale ja mind ristiti. Mul ei olnud kerge asendada oma impulsiivset ja sentimentaalset iseloomu tõelise vennaliku armastuse vaimuga, ja oma enesekesksust enesesalgamisega ja isikliku mugavust ohvrimeelsusega! Ma pidin ennast ära salgama. Jehoova tunnistajad on mind selles palju aidanud, samuti ka kuningriigisaalis peetud koosolekud.
Suur Kunstnik on mu kahtlused ja teadmatuse hajutanud. Kui tänulik ma talle olen! Seepärast olen alates 1984. aasta septembrist tegutsenud üldpioneerina, olles igal kuul 90 tundi Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamistööl.
Suure Kunstniku ja Looja, Jehoova teenimine kogu perega on tõesti rahuldustpakkuv. Me ootame innukalt aega, mil ta maalib kõigi aegade kauneima pildi, kui ta lõpuks hävitab vana, kurja süsteemi, mis määrib ja katab meie maakera. Surma ei ole enam ja kunst pühendatakse ainult elu jaoks. Siis kujutatakse vaid ilu, sest Jumala uue, õiglase süsteemi abil on kurbus ja valu igaveseks kaotatud. — Isiklik kaastöö.