Lugejate küsimusi
Kas Matteuse 28:17 tähendab, et mõned apostlid jätkasid kahtlemist kaua aega pärast seda, kui ülesäratatud Jeesus oli neile ilmunud?
Ei, sellisele järeldusele pole meil Matteuse 28:16, 17 teksti põhjal tarvis jõuda. Seal öeldakse: „Üksteist jüngrit läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda. Aga mõned olid kahevahel.”
Jeesus püüdis juba varakult aidata oma jüngritel mõista, „et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja et ta tapetakse ja kolmandal päeval äratatakse üles”. (Matteuse 16:21) Sellest hoolimata tekitasid tema arreteerimine ja hukkamine jüngrite seas pettumust ning segadust. Tema ülesäratamine tundus tulevat üllatusena. Ja kui ta ilmutas end inimkujul, siis esmalt mõned „rõõmu pärast veel ei uskunud”. (Luuka 24:36—41) Tema ülesäratamisjärgsed ilmumised aitasid tema lähedastel jüngritel ülesäratamise fakti siiski omaks võtta; isegi apostel Toomas oli veendunud, et Jeesus oli üles äratatud. — Johannese 20:24—29.
Seejärel 11 ustavat apostlit „läksid Galileasse”. (Matteuse 28:16; Johannese 21:1) Nende seal olles „ilmus [Jeesus] ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale”. (1. Korintlastele 15:6) Selle tagapõhjaga seoses ütlebki Matteuse 28:17, et „mõned olid kahevahel”. Niisiis võisid need, kes olid kahevahel, olla lihtsalt nende 500 järelkäija hulgast.
Pane tähele, kui huvitavalt C. T. Russell, Vahitorni Ühingu esimene president, seda kommenteeris:
„Meil pole põhjust arvata, et kasvõi üks nendest, kes olid kahevahel, oli üheteistkümne apostli hulgast, sest nemad olid täielikult rahuldatud, läbinisti veendunud, ning nad olid seda eelnevalt väljendanud. Me arvame, et need, kes kahtlesid, pidid olema ’viiesaja venna’ hulgast, kes sellel määratud kohtumisel viibisid ja kes polnud temaga pärast ülesäratamist suhelnud, ja mõned neist, nagu meil on põhjust eeldada, olid usus palju nõrgemad kui apostlid ning need lähedased sõbrad, kes olid temaga juba suhelnud. Väljendus, et ’mõned olid kahevahel’, on tõend evangeeliumikirjutaja aruande siirusest. See näitab meile ka seda, et Issanda järelkäijad ei olnud liiga kergeusklikud, vaid pigem kalduvad selekteerima ja kaaluma esitatud tõendeid, ning uskujate innukus, energia ja ennastohverdav vaim, mis sellele järgnesid, annavad meile küllusliku tõendi nende siirusest veendumuses meie Issanda ülesäratamise suhtes, mida nad, nagu meiegi, pidasid temasse uskumise tõeliseks nurgakiviks. Kui Kristus ei ole üles tõusnud, on meie usk tühine ja me oleme ikka veel oma patus. — 1. Kor. 15:17.” — Zion’s Watch Tower and Herald of Christ’s Presence, 1. mai 1901, lehekülg 152.
Me võime näha, et viis, kuidas Matteus seda mainib, annab meile tõendi Piibli usaldatavusest ja aususest. Kui keegi oleks selle aruande välja mõelnud, oleks ta kaldunud lisama üksikasju, mis teeksid tema väljamõeldud loo usutavamaks; ilmselt oleks ta arvanud, et puuduvad üksikasjad või näivad lüngad tekitavad tema väljamõeldises kahtlust. Aga kuidas oli lugu Matteusega?
Ta ei tundnud kohustust pakkuda üksikasjalist selgitust märkusele, et „mõned olid kahevahel”. Markuse, Luuka ja Johannese aruanded ei ütle sellest midagi, ja nii võib Matteuse märkus üksi võetuna tunduda käivat 11 apostli kohta, kellest tema oli üks. Sellele vaatamata tegi Matteus lühikese kommentaari, andmata mingit selgitust. Umbes 14 aastat hiljem kirjutas apostel Paulus Esimese kirja korintlastele. Selle üksikasja valgusel, mille ta tõi ära 1. Korintlastele 15:6, võime jõuda tõenäolisele järeldusele, et need, kes olid kahevahel, polnud apostlid, vaid Galilea jüngrid, kellele Jeesus polnud veel ilmunud. Seega kõlab Matteuse kommentaar, et „mõned olid kahevahel”, tõeselt; sellest kuuldub tõesti hääl, mis on ausa kirjutaja oma, kes andis edasi tõepärase aruande, püüdmata selgitada igat viimsetki üksikasja.