Kuningriigi kuulutajad teatavad

„Jumal ei ole erapoolik”

APOSTEL Peetrus kirjutas 1900 aastat tagasi inspiratsiooni all: „Jumal ei ole erapoolik, vaid Talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes Teda kardab ja teeb õigust.” (Apostlite teod 10:34, 35, UT) Jehoova tunnistajate hulgast võib leida kõigist rassidest ja igasuguse religioosse taustaga inimesi. Nad ihkavad õiglust ja kardavad Jumalat. Jehoova võtab nad kõik hea meelega vastu uue maailma ühiskonda, nagu ta tegi seda ühe naisega Tšaadis.

See naine ei olnud rahul oma religiooniga. Aastaid tagasi oli ta saanud Jehoova tunnistajate poolt välja antud raamatu Your Youth—Getting the Best Out Of It (Saa parim oma noorusest) ja ta hindas selle raamatu häid nõuandeid väga. Temaga alustati piibliuurimist ja ta oli alati kohal. Kuigi teda julgustati kuningriigisaali koosolekutele tulema, ta ei tulnud. Miks? Tema mehel ei olnud midagi selle vastu, et ta uurib, kuid ta keelas naisel kuningriigisaali koosolekutele minna.

Kui see naine tahtis minna ringkonnakokkutulekule, siis tunnistaja, kes seda uurimist läbi viis, näitas tema mehele kokkutuleku kava ja tõstis esile seal pakutavaid häid nõuandeid. Mees lubas naisel minna „ainult sel korral”. Naisele meeldis kokkutuleku programm väga. Kui ta pärast oma mehele selgitas, mida ta oli teada saanud, ei keelanud mees tal enam ka teistele koosolekutele minna. Naisele avaldas muljet see, et koguduses oli mitmest etnilisest rühmitusest inimesi, kes üksteise vastu hoolitsust üles näitasid. Hiljem käis ta ka piirkonnakonvendil ja oli väga liigutatud, nähes oma lapsi istumas teistest maadest tulnud tunnistajate süles. Tunnistajad andsid ka tema lastele toitu ja kohtlesid neid nagu perekonnaliikmeid. See oli tema jaoks pöördepunkt.

Kuid sellele järgnes vastuseis. Vaatamata oma arglikule loomule, hakkas ta koosolekutel kommentaare tegema ja talus julgelt sugulaste ja naabrite negatiivseid märkusi. Kuigi ta oli elanud aastaid oma mehega koos, olid nad vaid kombekohases vabaabielus. Kuidas saaks naine küll teha juttu nende abielu seaduslikust registreerimisest? Pärast seda kui ta oli südamest Jehoovat palunud, rääkis ta sellest oma mehega, kes ütles, et ta mõtleb selle üle. Lõpuks ta tegigi seda, ja see paar abiellus seaduslikult.

Palju probleeme põhjustas nendega koos elav meheõde, kuid mees võttis seisukoha oma naise poolel. Siis tuli neid külastama mehe isa. Ta käskis pojal ennast naisest lahutada, kuna viimane oli oma usku vahetanud. Isa ütles oma pojale, et ta võib maksta kinni mõrsjaluna „palju parema naise” eest. Poeg vastas: „Ei, ma ei tee seda. Ta on hea naine. Kui ta ise tahab minna, siis see on teine asi, aga mina teda ära ei aja.” Naine oli oma äia vastu väga viisakas ja selle tõttu tundis viimane oma käitumise pärast häbi. Aga kui äi läks tagasi oma külasse, kirjutas ta oma pojale ja esitas lõpliku nõudmise. Ta ütles, et kui poeg keeldub naist ära saatmast, siis ei pea ta teda enam oma pojaks. Jällegi oli poeg oma naise poolt. Kujutle, kui rõõmus oli naine, kui ta nägi, et tema abikaasa võtab nii kindla seisukoha.

Nende kaks väikest poega käivad meeleldi koos emaga kuningriigisaalis. Nad küsisid isa käest isegi lipse, kuna nad nägid, et kõik kõnesid pidavad vennad kannavad neid. Praegu on see naine ristitud õde.

Ta on üks Tšaadi 345-st õnnelikust tunnistajast, kes kuulutavad head sõnumit Jehoova Kuningriigist ja mõistavad, et „Jumal ei ole erapoolik”.