Ruanda tragöödia — kes on selles süüdi?
„Hetk enne seda, kui hoobid purustasid 23-aastase mehaaniku pealuu,” teatas U.S.News & World Report, „ütles üks ründajatest Hitiyisele: ’Sa pead surema, sest oled tutsi.’ ”
KUI tihti küll kordus seesama stseen aprilli- ja maikuus väikeses Kesk-Aafrika riigis Ruandas! Sel ajal oli Kigalis, Ruanda pealinnas, ja selle lähistel 15 Jehoova tunnistajate kogudust. Linna ülevaataja Ntabana Eugène oli tutsi. Tema, tema naine, poeg ja üheksa-aastane tütar Shami olid esimeste tapetute hulgas, kui hakkas raevutsema vägivallatorm.
Iga päev mõrvati tuhandeid ruandalasi — ja nii nädalast nädalasse. Ülaltsiteeritud uudisteajakiri teatas mai keskel: „Viimase kuue nädala jooksul on 1970-ndate keskel Kambodžas toimunud punakhmeeride veresaunaga võrreldava genotsiidi- ja kättemaksukampaania käigus saanud surma juba 250000 inimest.”
Ajakirjas Time teatati: „Vaatepilt tuletas meelde natslikku Saksamaad: 500 last on ühte rühma kokku kogutud vaid seepärast, et nad näevad välja nagu tutsid. . . . Lõunaosas asuva Butare linna linnapea, kelle naine on tutsi, seadsid hutu maamehed [piinava] valiku ette: ta päästab oma naise ja lapsed, kui ta annab hukkamiseks välja oma naise perekonna — nii vanemad kui ka õe. Ta võttis pakkumise vastu.”
Jehoova Tunnistajate Kigali Tõlkebüroos töötas kuus inimest, neli hutut ja kaks tutsit. Tutsid olid Ananie Mbanda ja Mukagisagara Denise. Kui kaitseväelased koos rüüstajatega majja sisenesid, sattusid nad raevu, nähes, et hutud ja tutsid elavad üheskoos. Nad tahtsid Mbandat ja Denise’i tappa.
„Nad olid valmis oma granaatidest splinte välja tõmbama,” rääkis Emmanuel Ngirente, vend, kes on hutu, „ähvardades meid tappa, kuna meie keskel on nende vaenlasi. . . . Nad tahtsid suurt summat raha. Andsime neile kõik raha, mis meil oli, kuid nad ei jäänud rahule. Nad otsustasid meilt võtta kompensatsiooniks kõik, mida heaks arvasid, kaasa arvatud meie tõlketöös kasutatava sülearvuti, valguskoopiamasina, meie raadiod, meie kingad ja nii edasi. Ootamatult läksid nad minema, jättes meid tapmata, kuid nad lubasid hiljem tagasi tulla.”
Järgnevatel päevadel tulid rüüstajad korduvalt tagasi, ja iga kord anusid hutu tunnistajad, et nad jätaksid nende tutsi sõbrad ellu. Lõpuks, kui Mbanda ja Denise’i sinnajäämine muutus juba liiga ohtlikuks, korraldati asi nii, et nad said minna koos teiste tutsi põgenikega lähedalasuvasse koolimajja. Kui koolimaja rünnati, õnnestus Mbandal ja Denise’il põgeneda. Nad said mitmest teetõkkest läbi, kuid lõpuks ikkagi peeti ühe juures kõik tutsid kinni ning Mbanda ja Denise tapeti.
Kui sõdurid tulid tõlkebüroosse tagasi ja avastasid, et tutsi tunnistajad on läinud, hakkasid nad hutu vendi kohutavalt peksma. Kuid siis lõhkes läheduses pomm ning vendadel õnnestus põgeneda ja ellu jääda.
Kogu maal jätkusid tapatalgud ja surnute arv ulatus ligikaudu poole miljonini. Kokku lahkus oma kodunt kaks kuni kolm miljonit või isegi rohkem Ruanda kaheksast miljonist elanikust. Paljud neist otsisid varjupaika naaberriikidest Sairist ja Tansaaniast. Mitusada Jehoova tunnistajat oli tapetud ja paljud olid põgenenud väljaspool maa piire asuvatesse laagritesse.
Mis andis algtõuke sellisele enneolematule tapatalgule ja väljarändele? Kas seda oleks saadud ära hoida? Milline oli olukord enne vägivallalaine puhkemist?
Hutud ja tutsid
Nii Ruanda kui ka naabermaa Burundi rahvastiku moodustavad hutud, kes on üldiselt lühikesekasvulised ja jässakad bantud, ja tutsid, kes on tavaliselt pikemakasvulised, heledanahalisemad inimesed, keda kutsutakse ka vatutsideks. Mõlemal maal moodustavad hutud 85 ja tutsid 14 protsenti rahvastikust. Nende kahe etnilise rühma vahelistest kokkupõrgetest on ülestähendusi juba 15. sajandist. Kuid enamasti on nad rahumeelselt koos elanud.
„Oleme alati rahus koos elanud,” ütles üks 29-aastane naine mõne kilomeetri kaugusel Sairist idas asuvast Ruganda külast, kus elab 3000 hutut ja tutsit. Kuid aprillikuus hävitasid hutu jõukude ründeretked peaaegu kõik tutsidest külaelanikud. The New York Times selgitas:
„Selle küla lugu on ka kogu Ruanda lugu: hutud ja tutsid elasid koos, abiellusid omavahel ega vaadanud sellele ega isegi teadnud seda, kes on hutu või kes tutsi.
Siis aga juhtus midagi ootamatut. Aprillikuus hakkasid hutu jõugud kogu maal märatsema, tappes tutsisid kõikjal, kus aga kätte said. Kui algasid tapatalgud, otsisid tutsid kirikutest kaitset. Rahvajõugud järgnesid neile ja tegid pühamutest surnuaiad, mis jäävadki verega määrituks.”
Mis vallandas need tapatalgud? Põhjuseks oli Ruanda ja Burundi presidendi, kes mõlemad olid hutud, hukkumine 6. aprillil Kigali lennuõnnetuses. Mingil moel vallandas see sündmus mitte ainult tutside, vaid ka kõigi nende hutude tapmise, kes olid neile poolehoidu avaldanud.
Samal ajal hoogustus lahingutegevus mässuliste vägede — valdavalt tutsidest koosneva Ruanda Patriootliku Rinde — ja valdavalt hutudest koosnevate valitsusvägede vahel. Juulikuuks olid Patriootliku Rinde väed valitsusvägesid löönud ning võtnud oma kontrolli alla Kigali ja suurema osa Ruandast. Juuli algul põgenesid sajad tuhanded hutud repressioonide kartusel maalt.
Kes on süüdi?
Kui ühel tutsi talumehel paluti selgitada, miks puhkes aprillis ootamatult vägivald, vastas see: „Põhjuseks on halvad juhid.”
Tõepoolest, sajandeid on poliitilised juhid levitanud valesid oma vaenlaste kohta. „Selle maailma valitseja” Kurat-Saatana juhtimisel on maailma poliitikud õhutanud oma rahvast võitlema teisest rassist, suguharust või rahvusest inimeste vastu ja neid tapma. (Johannese 12:31, NW; 2. Korintlastele 4:4; 1. Johannese 5:19) Samasugune olukord on valitsenud Ruandas. The New York Times kirjutas: „Poliitikud on alatasa püüdnud kasvatada etnilist lojaalsust ja etnilist hirmu — hutude puhul, et need toetaksid valitsusvägesid; tutside puhul, et need avaldaksid igati toetust mässuliste rindele.”
Kuna Ruanda elanikud on paljuski ühesugused, ei oskaks iial arvata, et nad üksteist vihkaksid ja tapaksid. „Hutud ja tutsid räägivat üht keelt ja üldiselt on neil ka ühesugused kombed,” kirjutas reporter Raymond Bonner. „Kuna nad on põlvkondade vältel omavahel abiellunud, on füüsilised erinevused — tutsid pikad ja saledad, hutud lühemad ja jässakamad — kadunud sel määral, et tihti ei oska ruandalasedki vahet teha, kes on hutu ja kes on tutsi.”
Kuid hiljutisel propagandatulval on olnud uskumatud tulemused. Seda illustreerides ütles rühmituse Aafrika Õigused juht Alex de Waal: „On kuulda, et nende piirkondade talupojad, kust Patriootlik Rinne on läbi läinud, on imestanud, et tutsi sõduritel polegi sarvi, saba ja pimeduses hiilgavaid silmi — just nõnda kirjeldatakse neid raadiosaadetes, mida talupojad kuulavad.”
Inimeste mõtteviisi ei kujunda mitte ainult poliitilised juhid, vaid ka religioon. Millised on tähtsamad religioonid Ruandas? Kas ka nemad on süüdi selles tragöödias?
Religiooni osa
The World Book Encyclopedia (1994) ütleb Ruanda kohta: „Enamik inimesi on roomakatoliiklased. . . . Valdav osa põhi- ja keskkoole on rooma-katoliku ja teiste kristlike kirikute valduses.” Tegelikult nimetab ajaleht National Catholic Reporter Ruandat „70% katoliiklikuks riigiks”.
Suurbritannia ajaleht The Observer selgitab Ruanda religioosse olukorra tausta: „1930-ndatel aastatel, kui kirikud võitlesid kontrolli saavutamise eest haridussüsteemi üle, soosisid katoliiklased tutsi aristokraatiat, samal ajal kui protestandid liitusid rõhutud hutu enamusega. Aastal 1959 haarasid hutud võimu ning said kiiresti katoliiklaste ja protestantide toetuse osaliseks. Protestantide toetus hutu enamusele on ikka veel väga tugev.”
Kas on näiteks protestandi kiriku juhid tapatalgud hukka mõistnud? The Observer vastab: „Kahe vaimuliku [anglikaani] käest küsiti, kas nad on avaldanud hukkamõistu mõrtsukatele, kes on täitnud Ruanda kirikute vahekäigud laste surnukehadega, kel on pea otsast löödud.
Nad keeldusid vastamast. Nad põiklesid vastustest kõrvale, ärritusid, tõstsid häält, ning päevavalgele tulid Ruanda kriisi sügavad juured: enamik anglikaani kiriku juhte tegutseb oma poliitiliste isandate käskjalgadena, kes jutlustavad mõrvamist ja täidavad jõed verega.”
Tõepoolest, ristiusumaailma kirikud Ruandas ei erine millegi poolest kirikutest mujal maailmas. Näiteks ütles Briti brigaadikindral Frank P. Crozier toetuse kohta, mida need kirikud avaldasid poliitilistele juhtidele Esimeses maailmasõjas: „Ristiusukirikud on parimad verehimu äratajad, mis meie käsutuses on, ja me oleme seda ka hästi ära kasutanud.”
Jah, ka religioossed juhid on toimunus suuresti süüdi! Ajaleht National Catholic Reporter teatas 1994. aasta 3. juuni numbris: „Selle Aafrika riigi sõjategevus kujutab endast paavsti sõnul ’tegelikku ja tõelist genotsiidi, milles, kahju küll, on ka katoliiklased süüdi’.”
On selge, et kirikud ei ole õpetanud tõelisi kristlikke põhimõtteid, mis põhinevad näiteks kirjakohtadel Jesaja 2:4 ja Matteuse 26:52. Prantsuse ajalehe Le Monde teatel kurtis üks preester: „Nad muudkui tapavad üksteist, unustades sealjuures hoopiski, et nad on vennad.” Üks teine Ruanda preester tunnistas: „Sada aastat on jutlustatud armastusest ja andeksannist, ja nüüd on kristlased tapnud kristlasi. Mitte midagi pole kasu olnud.” Le Monde küsis: „Kuidas saakski mitte mõelda sellele, et nüüd Burundis ja Ruandas sõjajalal olevaid tutsisid ja hutusid on õpetanud ühed ja samad kristlikud misjonärid ning nad on käinud ühtedes ja samades kirikutes?”
Tõelised kristlased on teistsugused
Jeesuse Kristuse tõelised järelkäijad peavad kinni tema käsust ’üksteist armastada’. (Johannese 13:34) Kas sa suudaksid kujutleda, et Jeesus või mõni tema apostel võtaks matšeete ja raiuks sellega kellegi surnuks? Selline ohjeldamatu tapmine näitab selgelt, et need inimesed on „kuradi lapsed”. — 1. Johannese 3:10—12.
Jehoova tunnistajad on erapooletud mistahes sõja, revolutsiooni või muu konflikti puhul, mida õhutavad selle maailma poliitikud, keda juhib Kurat-Saatan. (Johannese 17:14, 16; 18:36; Ilmutuse 12:9) Selle asemel osutavad Jehoova tunnistajad üksteisele tõelist armastust. Seepärast olid hutu tunnistajad tapatalgute ajal valmis oma elu ohtu seadma, et kaitsta oma tutsi vendi.
Kuid sellised tragöödiad ei peaks meid üllatama. Jeesus ennustas oma prohvetiennustuses, mis käib „maailmaajastu lõpetuse” kohta: „Teid tapetakse.” (Matteuse 24:3, 9) Õnneks tõotas Jeesus, et surnute ülestõusmise ajal peetakse ustavaid inimesi meeles. — Johannese 5:28, 29.
Seni on Jehoova tunnistajad Ruandas ja ka kõikjal mujal täis otsustavust edaspidigi näidata, et nad on Kristuse jüngrid, sest nad armastavad üksteist. (Johannese 13:35) Nende armastus ilmneb selgelt ka kesk praegusi raskusi, nagu seda näitab juuresolev teade „Tunnistajad põgenikelaagrites”. Me kõik peame pidama meeles Jeesuse prohvetiennustuse sõnu: „Kes otsani vastu peab, see pääseb!” — Matteuse 24:13.
[Kast lk 29]
TUNNISTAJAD PÕGENIKELAAGRITES
Selle aasta juulikuus oli põgenikelaagrites umbes 4700 tunnistajat ja nende kaaslast. Sairis Gomas oli 2376, Bukavus 454 ja Uviras 1592. Lisaks oli Tansaanias Benacos 230 tunnistajat.
Põgenikekeskustesse jõudmine ei olnud kaugeltki kerge. Üks kogudus, kus on 60 tunnistajat, püüdis pääseda üle Rusumo silla, mis asub peamisel põgenemisteel Tansaania põgenikelaagritesse. Kuna neil ei lastud sillast üle minna, rändasid nad terve nädala piki jõekallast. Siis otsustasid nad püüda kanuudega jõge ületada. See neil õnnestuski, ja mõne päeva pärast jõudsid nad tervetena Tansaania laagrisse.
Teiste maade Jehoova tunnistajad tegid suuri organiseeritud jõupingutusi, et saata abi. Prantsusmaa tunnistajad kogusid üle saja tonni riideid ja üheksa tonni jalanõusid, ning see ja toiduabisaadetised ning ravimid toimetati hädapiirkondadesse. Kuid esimene asi, mida vennad põgenikelaagrites tihti küsisid, oli Piibel või ajakirjad Vahitorn ja Awake! (Ärgake!).
Paljudele pealtnägijatele on avaldanud tugevat muljet armastus, mida on osutanud Sairi ja Tansaania tunnistajad, kes oma pagulastest vendi külastavad ja aitavad. Põgenikud on öelnud: „Teie religiooni inimesed külastavad teid, aga meie juurde pole isegi meie preester tulnud.”
Tunnistajad said laagrites hästi tuntuks, seda peamiselt nende ühtsuse, korralikkuse ja armastuse poolest. (Johannese 13:35) On huvitav märkida, et Tansaanias Benacos kulus tunnistajatel vaid 15 minutit, et laagri 250000 põgeniku seast oma kaastunnistajad üles leida.