„Ainult üks neist paljudest, kelle elu sa oled mõjutanud”
JAANUARIS 1996 vaevas Carolit ajukasvaja. Ta oli kuuekümnendais eluaastais ning oli kogu eluaja olnud rõõmus, energiline naine, kellel on igaühele mõni julgustav sõna varuks. Nüüd aga püüdsid arstid surmavast kasvajast jagu saada. Keset seda võitlust sai Carol järgmise kirja:
„Kallis Carol!
Olen sinu halveneva tervise pärast väga kurb. Õnneks on meil tõeline lootus, mida me tänu Piiblile teame ja armastame. See on lootus, et Jehoova Kuningriik hakkab maa üle valitsema, nii et me saame elada paradiislikes tingimustes. Me kõik ootame igatsusega seda aega.
Ma tahan, et sa teaksid, et sinu kuulutustöö on päästnud paljusid inimesi igavesest surmast. Üks nendest inimestest olen mina. Ma ei usu, et sa meie esimest kohtumist mäletad. Olin siis 20-aastane. Mul olid pikad juuksed, müüsin narkootikume ja hulkusin ringi koos kamba huligaanidega. Me kõik kandsime relva ega armastanud tõeliselt kedagi peale iseenda.
Te koputasite koos teise tunnistajaga mu uksele ning pakkusite ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Ma üritasin anda teile dollarit ja ütlesin, et ma ei taha neid ajakirju. Sa laususid, et te ei ole lihtsalt annetusi kogumas. Sa ütlesid, et teie töö eesmärk on aidata inimestel Piiblit mõista. Ma ei mäleta, kas ma võtsin need ajakirjad vastu või kas ma neid lugesin. Siiski sa külvasid mu ellu tõeseemne.
Mõni aasta hiljem tuli minu ema majja Gary-nimeline tunnistaja, kui minagi seal olin. Rääkisin talle sinu külastusest, mille sa mõne aasta eest olid teinud. Gary uuris kaua minuga Piiblit, enne kui mind 1984. aastal viimaks ristiti. Nüüd õpetan oma lastelegi tõde Jumala Kuningriigi kohta.
Kindlasti olen ma ainult üks neist paljudest, kelle elu sa oled mõjutanud oma aastatepikkuse ustava teenistuse jooksul. Kuid tänu sinu heldusele olen koos perega õppinud tundma Suurt Jumalat Jehoovat ja tema Poega Kristust Jeesust. Ootan igatsusega meie kohtumispäeva uues asjadesüsteemis, kus Jehoova pühib ära kõik pisarad meie silmist ja surma ei ole enam (Ilmutuse 21:4).
Minu pere on rõõmus, et meil on olnud võimalus sinuga tuttavaks saada ja et oleme sinu kaudu kuulnud head sõnumit. Aitäh sulle.
Vennaliku armastusega,
Peter.”
Märtsis 1996, pärast kuuekuist põdemist, Carol suri, olles külvanud oma 35 aasta pikkuse innuka evangeeliumikuulutustöö jooksul palju tõeseemneid. Ta tõdes, et iial, ka mitte aastaid hiljem, ei või teada, millal mõni seeme hakkab vilja kandma (Matteuse 13:23).