Pulmad, mis toovad au Jehoovale

See artikkel kristlikest pulmadest koostati algselt Etioopias, et anda kasulikku juhatust paljudele sellel maal elavatele amhari keelt kõnelevatele inimestele, kes on hiljuti Jehoova tunnistajateks saanud. See käsitleb mõningaid kohalikke kombeid ja tavasid, mis võivad erineda sinu kodupaiga omadest. Tõenäoliselt leiad, et need erinevused on üsna huvitavad. Samal ajal antakse selles artiklis ka Piiblil põhinevaid tasakaalukaid nõuandeid, mida saab rakendada isegi sel juhul, kui sinu kodukohas on pulmakombed teistsugused.

„KRISTLIKUD pulmad, mis toovad rõõmu” — sellist pealkirja kannab üks 1984. aasta 15. aprilli „Vahitornis” (inglise keeles) ilmunud tore uurimisartikkel. Järgmine artikkel selles numbris on „Tasakaalukus pulmapeol toob rõõmu”. (Kui keegi mõtleb abiellumisele, võib ta tarku nõuandeid leida ka raamatutest „Tee oma perekonnaelu õnnelikuks” [„Making Your Family Life Happy”] peatükist 2 ja „Saa parim oma noorusest” [„Your Youth—Getting the Best Out Of It”] peatükkidest 19, 20.)a Kuna paljud on saanud Jehoova tunnistajaks pärast nende artiklite ilmumist, tahame korrata mõningaid punkte, mis on eriti kohased meie piirkonnas, samuti tuua teisi sobilikke mõtteid, mis aitavad tuua pulmapeoga au Jehoovale, abielu Alusepanijale.

Kõigepealt võiks arutada seda, millal peaksid pulmad toimuma. Kas kuupäeva valikul tuleks juhinduda kohalikust traditsioonilisest pulmaperioodist? Kohaliku arvamuse järgi pole muul ajal aastas sõlmitud abielu õnnelik. Selline uskumus on alusetu, sest paljud abielupaarid, kes teenivad Jehoovat õnnelikult ja ühtselt, ei abiellunud sugugi traditsioonilisel pulmaperioodil. Me ei ole ebausklikud (Jesaja 65:11; Koloslastele 2:8). Me ei aitaks uskmatutel sugulastel näha tõe ja vale vahet, kui me võtaksime pulmapäeva määramisel aluseks nende uskumused. Fakt on see, et kristlased võivad abielluda ükskõik mis kuus.

Kui pärast ametlikku registreerimistalitust peetakse pulmakõne, oleks hea, et nende kahe sündmuse vahele ei jääks mitmepäevast vahet. Kui pruutpaar tahab, et pulmakõne peetaks kuningriigisaalis, peaks kogudusevanematele saali kasutamise soovist juba varakult teatama. Kohalikud kogudusevanemad peavad olema kindlad, et pulmatalituseks tehtavad korraldused jätavad neile puhta südametunnistuse. Pulmakõne peaks toimuma sellisel ajal, mil see ei sega mingilgi määral koguduse tegevust. Vend, kes on valitud kõnet pidama, peab varemalt kohtuma tulevase peigmehe ja pruudiga, et anda neile kasulikke nõuandeid, ja tegema kindlaks, kas abielu sõlmimiseks ei ole mingeid moraalseid ega juriidilisi takistusi ning et ta võib kiita heaks sellele järgneva seltskondliku koosviibimise. Pulmakõne peaks kestma umbes pool tundi ja esitatama väärikal viisil, mis tõstaks esile pulmade vaimset külge. Pulmakõne on kindlasti tähtsam kui ükskõik missugune koosviibimine, mis sellele järgneda võib.

Kristlikud pulmad on hea võimalus näidata, et me „ei ole maailmast” (Johannese 17:14; Jakoobuse 1:27). Me peame hea käitumisega silma paistma. See tähendab seda, et tuleme kohale õigel ajal, selle asemel et laseme inimestel oodata ja ehk isegi koguduse tegevust häirida. Seda peaks eriti silmas pidama pruut, kuna ilmalikud sugulased võivad tal soovitada hiljaks jääda, arvates, et see tõstab tema väärtust. Kuid täpsusega näitab küps kristlik õde, et talle on tähtsad sellised vaimsed omadused nagu alandlikkus ja teistega arvestamine. Ka fotograafil, kes on kutsutud sündmust jäädvustama, peab olema korralik välimus. On kohane nõuda, et fotograaf tuleks kohale ülikonna, lipsu ja viigipükstega ning et ta pildistamisega pulmakõnet ei segaks. Palve ajal ei tohiks pildistada. Meie korralik käitumine ja välimus toovad Jehoovale au ning annavad head tunnistust. Pole vaja püüda järgida seltskondlikke formaalsusi, mis varjutaks selle sündmuse tõelise tähenduse.

Selleks et pulmad õnnestuksid, ei ole tingimata vaja koosviibimist korraldada, kuid Pühakiri ei keela tähistada sellist rõõmsat sündmust. Ometi peab selline tõeliste kristlaste koosviibimine erinema ilmalikest koosviibimistest, mida iseloomustab pillamine, suured joomingud, liigsöömine, metsik muusika, sündsusetud tantsud ja isegi kaklused. Piibel liigitab „prassimised” liha tegude hulka (Galaatlastele 5:21, UT). Koosviibimist on kergem kontrolli all hoida siis, kui inimesi ei ole väga palju. Pole vaja panna üles telki, nagu nõuab levinud komme. Kui keegi otsustab kas ruumipuuduse või ilma pärast telki kasutada, on see tema isiklik asi.

Kogemused on näidanud, et külaliste arvu piiramiseks on hea spetsiaalseid kirjalikke pulmakutseid kasutada. Targem on kutsuda üksikisikuid, mitte terveid kogudusi, ja korda armastavate kristlastena tuleb meil taolisi piiranguid respekteerida. Kirjalikud kutsed aitavad ka vältida sellist piinlikku olukorda, et koosviibimisele ilmuks mõni eemaldatud isik, sest kui nii juhtuks, otsustaksid ehk paljud vennad ja õed lahkuda (1. Korintlastele 5:9—11). Kui pruutpaar kutsub uskmatuid sugulasi ja tuttavaid, peaks nende arv kahtlemata piiratud olema, sest me peame tähtsamaks oma „usukaaslasi” (Galaatlastele 6:10). Mõningad on otsustanud kutsuda ilmalikud tuttavad ja uskmatud sugulased pigem pulmakõnet kuulama kui koosviibimisele. Miks? Kuna on olnud juhtumeid, mil ilmalikud sugulased on pulmapeol nii piinlikke olukordi tekitanud, et paljud vennad ja õed on pidanud paremaks ära minna. Mõningad pruutpaarid on korraldanud väikese lõunasöögi vaid lähedaste perekonnaliikmete ja kristlike sõpradega.

Johannese 2:8, 9 järgi on mõistlik valida „pulmavanem” (UT). Peigmees valib selleks kindlasti usaldusväärse kristlase, kes kannab hoolt korra ja kõrgetest normidest kinnipidamise eest. Kui sõbrad toovad kingitusi, tuleks seda teha ilma ’uhkeldamiseta’ (1. Johannese 2:16, UM). Muusika võib olla lõbus, kuid see ei tohiks olla sobimatute sõnadega, liigselt lärmakas ja metsiku rütmiga. Paljud on arvanud heaks lasta kogudusevanemal mängitavat muusikat enne kuulata. Tantsimine võib seada püüniseid, sest paljud traditsionaalsed tantsud pärinevad viljakustantsudest ning on kohatult sensuaalsed. Tordi lõikamise ja šampuse avamise aeg tähendab ilmalikele inimestele vahel seda, et nüüd võib ohjad lõdvaks lasta. Seepärast on paljud kristlikud pruutpaarid otsustanud pulmapeol alkoholi mitte pakkuda, hoidmaks ära probleeme.

Kuna me tahame tuua au Jehoovale, hoidume uhkeldamisest, sest see tõmbaks meile liigset tähelepanu. Isegi ilmalikud väljaanded on laitnud levinud kalduvust liialdada. Kui rumal oleks pruutpaaril toretsevate pulmade pärast võlgadesse sattuda ning aastaid kahju kannatada, et maksta ühe päeva kulusid! Muidugi peaks igasugune riietus, mida sel sündmusel kantakse, olema kombekas ning korralik, sobilik inimesele, kes tunnistab end Jumalat austavat (1. Timoteosele 2:9, 10). Artiklis „Kristlikud pulmad peaksid peegeldama mõistlikkust” (1969. aasta 15. jaanuari „Vahitorn”, inglise keeles) esitati riietuse kohta järgmisi huvitavaid mõtteid:

„Kuna pulmad on eriline sündmus, tahetakse siis tavaliselt rõõmus ning kena välja näha. Kuid see ei tähenda, et sel puhul tuleks kanda mingit kindla stiiliga kleiti või ülikonda. Oleks hea võtta arvesse kohalikku moodi, kulutuste suurust ning isiklikku maitset. [— — —] Kas oleks mõistlik osta nii kallis kleit, et see põhjustaks majanduslikke raskusi kas siis endale või teistele? [— — —] Mõned pruudid on kasutanud oma lähedase sõbranna või sugulase kleiti. Teised on väga rahul ka enda valmistatud pulmakleidiga, mida on ehk võimalik ka tulevikus kanda .. Pruutpaaril on ka täiesti kohane abielluda oma parimas tavapärases rõivastuses. [—] Teised, kellel olekski ehk jõukohane korraldada suurejoonelisi pulmi, võivad isiklikult eelistada „tagasihoidlikke pulmi”, kuna aeg on kriitiline.”

Samuti ei pea ka pulmalisi (peigmehe ja pruudi sõpru) palju olema. Ka nemad ei taha endale riietuse ega käitumisega kohatut tähelepanu tõmmata. Kuigi eemaldatud inimesel on lubatud kuningriigisaali kõnet kuulama tulla, ütles 1984. aasta 15. aprilli „Vahitorn”: „Pulmapeole on sobimatu lubada eemaldatud inimesi ning neid, kelle skandaalne eluviis on täielikus vastuolus Piibli põhimõtetega.”

Kuigi Jeesus käis pulmas, ei suuda me kujutada, et ta kiidaks heaks üldlevinud kombe kärarikkas pulmarongis mööda linna sõita; politseinikud on isegi trahvinud pulmarongis tuututavaid autojuhte. (Vaata Matteuse 22:21.) Selle asemel et jäljendada sellist uhkeldamist või teistele rahvastele omaseid teguviise, peaksid kristlased ilmutama tarkust, mis on omane tagasihoidlikele inimestele (Õpetussõnad 11:2, UM).

Kas tuleks aga minna oma naabrite, ilmalike töökaaslaste või kaugete sugulaste ja tuttavate pulma? Iga kristlane peaks seda otsustama ise. On hea pidada meeles, et meie aeg on hinnaline, sest me vajame seda teenistuse, isikliku uurimise ning teiste pere ja kogudusega seotud tööde jaoks (Efeslastele 5:15, 16). Nädalavahetusel on meil koosolekud ning põlluteenistus, millest me ei taha ilma jääda (Heebrealastele 10:24, 25). Paljud pulmad toimuvad kokkutulekute ja Issanda õhtusöömaajaga seotud erilise kuulutustegevuse ajal. Me ei tohiks lasta end segada tegemast samasuguseid erilisi pingutusi, mida teevad meie vennad igal pool maailmas, et olla kohal Issanda õhtusöömaajal. Enne kui õppisime tundma tõde, veetsime palju aega ilmalike inimestega, tehes ehk midagi, mis teotas Jumalat (1. Peetruse 4:3, 4). Nüüd on meie esmatähtsad tegevused teistsugused. Alati on kohane soovida ilmalikule pruutpaarile õnne, saates neile õnnitluskaardi või astudes nende juurest mõnel teisel päeval läbi. Mõned on kasutanud seda võimalusena tunnistuse andmiseks, lugedes piiblitekste, mis sobivad äsja abiellunutele.

Pulmad, kus asetatakse ilmalike kommete asemel suuremat rõhku vaimsele küljele, toovad tõesti Jehoovale au. Kui pulmad pole seotud selle maailma ebausu ega liialdustega, kui need ei sega korrapärast teokraatlikku tegevust ja kui uhkeldamise asemel ilmutatakse tagasihoidlikkust, tunnevad kristlased sellest sündmusest rõõmu. Veelgi enam, nad võivad meenutada seda sündmust puhta südametunnistusega ning sellest jäävad head mälestused. Ilmutades tarkust ja mõistlikkust, andku kõik kristlikud pulmad ausa südamega kõrvalseisjatele head tunnistust.

[Allmärkus]

[Pilt lk 24, 25]

Kristlased ei järgi orjalikult igat kohalikku pulmakommet