Lugejate küsimusi

Kui tõsiselt peaks kristlane suhtuma kihlusesse?

Kihlumine toob palju rõõmu, kuid teisest küljest on see ka tõsine asi. Ükski küps kristlane ei tohiks suhtuda kihlumisse kergekäeliselt, arvates, et ta võib millal tahes selle tühistada. Kihlusperiood on aeg, mille jooksul mees ja naine saavad teineteist enne abielu paremini tundma õppida.

Seda teemat käsitledes tuleb meil mõista, et kombed seoses abielu ja selleni viivate sammudega on eri maades ja erinevatel ajaperioodidel täiesti isesugused. Piibel illustreerib seda väidet.

Loti kaks tütart, kes ’mehest veel midagi ei teadnud’, olid mingil moel kahe kohaliku mehega kihlatud. Lotil olid ”väimehed, kes pidid võtma ta tütred”, kuid Piibel ei räägi meile, miks või kuidas kihlused olid toimunud. Kas tütred olid täiskasvanud? Kas neil oli öelda otsustav sõna selles, kellega nad abielluvad? Kas nende kihlumisega kaasnes mingi avalik toiming? Me ei tea seda (1. Moosese 19:8—14). Teame aga seda, et Jaakob ja Raaheli isa leppisid omavahel kokku, et Jaakob abiellub Raaheliga pärast seda, kui ta seitse aastat nende juures teeninud on. Kuigi Jaakob kutsus Raahelit ’oma naiseks’, ei olnud kõigi nende aastate jooksul nende vahel seksuaalsuhteid (1. Moosese 29:18—21). Teine näide on Taavetist, kes pidi enne Sauli tütrega abiellumist vilistite üle võidu saavutama. Kui Taavet oli Sauli nõude täitnud, võis ta tema tütre Miikaliga abielluda (1. Saamueli 18:20—28). Taolised ”kihlused” erinesid üksteisest ja ka sellest, mis tänapäeval paljudes maades tavaks on.

Moosese Seaduses oli sätteid abielu ja kihlumise kohta. Näiteks võis mehel olla rohkem kui üks naine ja ta võis hankida lahutuse mitmesugustel põhjustel, kuigi naisele ilmselt see lubatud ei olnud (2. Moosese 22:15, 16; 5. Moosese 24:1—4). Kui mees võrgutas neitsi, kes ei olnud kihlatud, pidi ta temaga abielluma, kui ta neitsi isalt loa sai, ega tohtinud temast kunagi lahutada (5. Moosese 22:28, 29). Teised seadused määrasid abielus näiteks selle, millal tuli hoiduda seksuaalvahekordadest (3. Moosese 12:2, 5; 15:24; 18:19). Kuid millised seadusesätted olid kihlumise kohta?

Kihlatud iisraeli naisel oli ühiskonnas teistsugune õiguslik seisund kui vabal naisel; mõnes suhtes loeti teda juba abielunaiseks (5. Moosese 22:23—29; Matteuse 1:18, 19). Iisraellased ei võinud kihluda ega abielluda mõningate oma sugulastega. Tavaliselt olid nendeks veresugulased, kuid mõned kihlused ja abielud olid keelatud ka pärimisõiguse pärast. (3. Moosese 18:6—20; vaata ”Vahitorn” 15. märts 1978, lk. 25—28, inglise keeles.) On ilmselge, et Jumala teenijad ei tohtinud suhtuda kihlumisse kergekäeliselt.

Iisraellased pidid alluma kõigile Seaduse sätetele, ent kuna kristlased ei ole selle Seaduse all, ei kehti nende puhul ka need sätted, mis kihluse ja abielu kohta käivad (Roomlastele 7:4, 6; Efeslastele 2:15; Heebrealastele 8:6, 13). Õigupoolest õpetas Jeesus, et abielu puudutavad kristlikud normid erinevad Seaduse normidest (Matteuse 19:3—9). Siiski ei vähendanud ta abielu ega kihluse tõsidust. Kuidas siis sellega on, kui tõsiselt tuleb kristlastel kihlumisse suhtuda?

Paljudes maades valib igaüks ise, kellega ta abiellub. Kui mees ja naine on lubanud teineteisega abielluda, peetakse neid kihlatuiks. Harilikult pole vaja mingeid lisa kombetalitusi, et kihlus kehtima hakkaks. Mõnes paigas on kombeks, et mees kingib oma tulevasele kaasale kihluse märgiks sõrmuse. Mõnes kohas on tavapärane teatada kihlusest sugulastele ja sõpradele, näiteks perekondlikul söömaajal või mõnel teisel väikesel koosviibimisel. Need on isiklikud eelistused, mitte Pühakirja nõuded. See, mis kehtestab kihluse, on kahe inimese vaheline kokkulepe.a

Kristlane ei peaks kiirustama ei kurameerimise, kihlumise ega abiellumisega. Oleme andnud välja Piiblil põhinevat kirjandust, mis aitab vallalistel otsustada, kas neil oleks tark hakata kurameerima või astuda samme kihlumiseks ning abiellumiseks.b Nõuannete peamine rõhk on sellel, et kristlik abielu on kestev (1. Moosese 2:24; Markuse 10:6—9).

Kaks kristlast peaksid teineteist päris hästi tundma, enne kui nad kihlumise peale mõtlema hakkavad. Nad võiksid endalt küsida: ”Kas võin olla täiesti kindel selles, et teisel on tugev vaimsus ja et ta on pühendunud Jumalale? Kas suudan ette kujutada, et teenin Jumalat koos temaga kogu oma eluaja? Kas oleme teineteisele oma iseloomujooni piisavalt palju näidanud? Kas olen kindel, et sobime jäädavalt koos elama? Kas oleme hästi kursis teineteise mineviku ja praeguste eluoludega?”

Kui kaks kristlast on juba kord kihlunud, siis on neil ja ka teistel täielik õigus oodata, et sellele järgneb abielu. Jeesus manitses: ”Iga teie ”jah” olgu ”jah” ja iga ”ei” olgu ”ei”” (Matteuse 5:37, UT). Kristlane peaks kihluma ainult tõsiste kavatsustega. Vahel harva võib siiski olla juhuseid, kus kristlane saab teada, et midagi kaalukat jäeti mainimata või varjati enne kihlumist. Võib-olla oli see mingi olulise tähtsusega fakt partneri mineviku kohta, vahest isegi mõni kuritegelik või ebamoraalne tegu. Kristlane, kes sellest teada saab, peab otsustama, mida edasi teha. Võib-olla on pärast põhjalikku arutelu mõlemad nõus, et nad ei tühista kihlust, või teevad nad ühise otsuse seda siiski teha. Kuigi see on isiklik otsus — teised ei tohiks sellesse sekkuda, selle üle tagantjärele targutada ega seda hukka mõista —, on see ometi väga kaalukas otsus. Teisest küljest võib aga see, kes mingi olulise fakti teada sai, tunda, et ta on sunnitud kihluse tühistama vaatamata sellele, et teine tahaks jätkata. (Vaata ”Lugejate küsimusi” ajakirjast ”Vahitorn” 15. juuni 1975, inglise keeles.)

On tähtis lahendada niisugused küsimused enne abielu sõlmimist. Jeesus ütles, et ainus piibliline alus abielulahutuseks, mis annab õiguse uuesti abielluda, on por·neiʹa ehk abikaasa jäme seksuaalne ebamoraalsus (Matteuse 5:32; 19:9). Jeesus ei öelnud, et seaduslikku abielu võiks lahutada siis, kui üks abielupooltest on saanud teada tõsisest probleemist või väärteost, mis partner on teinud enne abiellumist.

Näiteks Jeesuse päevil oli täiesti võimalik haigestuda pidalitõppe. Kas juudi abielumehel oli alust lahutada abielu, kui ta teada sai, et ta kaasal oli (enda teades või ka teadmata) pidalitõbi juba ajal, mil nad abiellusid? Juut, kes oli Seaduse all, võis niisugusel juhul abielu lahutada, kuid Jeesus ei öelnud, et see oleks kohane tema jüngritele. Vaadelgem mõningaid tänapäeva olukordi. Mees, kes on nakatunud süüfilisse, genitaalherpesesse, HI-viirusesse või mõnda teise tõsisesse nakkushaigusesse, võib astuda abiellu, ilma et ta oma haigusest teada annaks. Võib-olla on ta nakkuse saanud seksuaalse ebamoraalsuse kaudu enne kihlumist või kihluse ajal. Kui naine hiljem mehe haigusest või minevikus tehtud ebamoraalsetest tegudest (või isegi steriilsusest või impotentsusest) teada saab, ei muuda see tõsiasja, et nüüd on nad abielus. Ebameeldiv minevik enne abielu ei anna piiblilist alust abielu lahutamiseks ka siis, kui naine on saanud mõne haiguse või isegi varjanud seda, et ootas last teiselt mehelt juba siis, kui nad abiellusid. Nüüd on nad abielus ja teineteisega seotud.

Tõsi on, et selliseid olukordi tuleb harva ette, kuid need näited peaksid lisama kaalu peamisele mõttele: kihlumisse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt. Kristlastel tuleks niihästi enne kihlust kui ka kihlatuina pingutada, et teineteist paremini tundma õppida. Nad peaksid rääkima ausalt sellest, mida kaaslane tahab teada või mida tal on õigus teada. (Mõnel maal nõuab seadus, et paarid läbiksid enne abiellumist arstliku kontrolli. Teised tahavad teha sellist läbivaatust lihtsalt sellepärast, et see neid endid huvitab.) Vaid sel juhul täidavad kihlusest tulenev rõõm ja kihluse tõsiselt võtmine oma auväärset eesmärki, kui kaks inimest liiguvad veelgi rõõmsama ja samas ka tõsisema seisundi — abielu — poole (Õpetussõnad 5:18, 19; Efeslastele 5:33).

[Allmärkused]