Kuningriigi kuulutajad teatavad

Teokraatlik kasv Namibias

ESMAKORDSELT jõudis Jumala Kuningriigi hea sõnum Namibiasse 1920-ndate aastate lõpul. Sellest ajast alates on sajad siira südamega inimesed Jumala päästesõnumile soodsat vastukaja osutanud. Järgnevad kogemused näitavad, kuidas Jehoova kogub selliseid rikkusi oma tarasse (Haggai 2:7).

◻ Paulus, kes end Kirde-Namibias põllupidamisega elatab, kohtus Jehoova tunnistajatega esmakordselt, kui ta külastas pealinna Windhoeki. Paulus veendus kiiresti, et ta oli leidnud tõe. Ta läks tagasi koju, kaasas raamat ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Teel lähimasse linna Rundusse, kus asus kuningriigisaal, kohtus Paulus tunnistajatega ning anus, et nad teda külastaks.

Kuid vahemaa oli selleks liiga suur, et tunnistajad oleksid saanud Pauluse juurde minna ja iga nädal piibliuurimist juhatada. Paulus ei lasknud end sellest heidutada ning hakkas ise Piiblit uurima. Lisaks sellele kuulutas ta innukalt ka teistele sellest, mida ta õppis. Peagi moodustati seal piibliuurijate grupp. Kui see väike grupp kuulis raadiost, et Rundus toimub Jehoova tunnistajate kokkutulek, kogusid nad kokku oma kasinad säästud ja organiseerisid sinna minemiseks transpordi.

Kui südantliigutav oli neil esimest korda Jehoova tunnistajatega kokku saada! Peagi tehti korraldusi, et võimekad vennad saaksid seda gruppi korrapäraselt külastada. Praegu on selles külas, kus Paulus elab, kuus kuulutajat.

◻ Johanna huvi Jumala nime vastu süttis siis, kui ta kuulis ühte inimest Jehoova tunnistajate kohta halba rääkimas. Ta meenutab: ”Kui ma esimest korda Jehoova nime kuulsin, sööbis see kustumatult mu mällu ning ma hakkasin pead murdma selle üle, kes on Jehoova. Elasin koos abikaasaga Namibia rannikul Walvis Bay lähedal. Ükskord, kui me linna läksime, nägin ma seal mõnda Jehoova tunnistajat, kes tänaval ajakirja ”Vahitorn” levitasid. Sain ühe eksemplari omale ja palusin neilt piibliuurimist, kuna mul oli palju küsimusi. Nutsin, kui nad teatasid mulle, et nad ei saa mu juurde tulla, sest nende sõiduk on katki. Varsti pärast seda suri mu abikaasa ja ma kolisin Keetmanshoopi. Sellesse piirkonda oli määratud tööle üks eripioneer (täisajaline evangeeliumikuulutaja) ja ma sain tema käest raamatu ”Tõde, mis viib igavesse ellu” (”The Truth That Leads to Eternal Life”). Kohe uurimise algusest peale tundsin selles tõe kõla.

Viimaks kutsuti mind kaasa kuulutustööle, kuid mind valdas inimkartus. Ajal, mil jalutasime ühe ukse juurest teise juurde, palusin ma Jehoovat, et ta laseks mul pigem surra, kui et ma peaksin kuulutama. Esimest korda tänavakuulutustöös osaledes varjasin end kitsal tänaval ja lootsin, et keegi mind ei näe. Lõpuks võtsin südame rindu ja ulatasin ühele möödujale ajakirja, ning alles siis suutsin ma midagi ka öelda. Sel päeval jagasin Piibli lootust Jehoova abiga kümnetele inimestele.

Nüüd 12 aastat hiljem, olgugi et olen materiaalselt vaene, on mul siiski midagi väga väärtuslikku — see on eesõigus olla pioneerteenistuses ning tunda suurt rõõmu Kuningriigi tõe jagamisest teistele.”