„Ta on meile õpetanud, kui tähtis on tema religiooni austada”
ÜKS Jehoova tunnistajast naine Itaaliast Rovigo provintsist sai teada, et tal on kasvaja ja et ta seisund on tõsine. Ta oli mitu korda haiglaravil, kus ta palus mitte teha endale vereülekandeid, ning hiljem kodus käisid tal abiks meditsiiniõed kohalikust vähihaigete hooldamiskeskusest.
Selle 36-aastase patsiendi tugev usk ja valmisolek koostööd teha avaldasid temaga tegelevatele meditsiinitöötajatele sügavat muljet. Veidi enne seda, kui see naine suri vähki, kirjutas üks teda abistanud hooldustöötaja õendusajakirjas temast loo, nimetades teda Angelaks.
„Angela on täis elujõudu ja -tahet. Ta on teadlik oma seisundist ja haiguse tõsidusest ning – nagu igaüks meist teeks – otsib lahendust, abinõu, ravimit ... Me õppisime teda tundma järk-järgult. Ta ei seisnud kunagi vastu meie püüetele teda aidata. Vastupidi, Angela avatus tegi kõik lihtsaks. Oli lausa lust tema eest hoolitseda, kuna teadsime, et ta on väga meeldiv inimene ja et tema seltsis veedetud aeg on vastastikku kasulik. ... Mõistsime kohe, et tema religiooni tõttu pole meil kerge tema haigusega võidelda.” See mees arvas seda sellepärast, et tema meelest olid Angelale vajalikud vereülekanded, millest too keeldus (Apostlite teod 15:28, 29).
„Meie kui meditsiinitöötajad ütlesime Angelale, et me ei nõustu tema otsusega, ent tema enda abiga hakkasime mõistma, mida elu tema jaoks tähendab. Me saime aru ka sellest, kui tähtis on tema religioon nii talle endale kui kogu tema perele. Angela pole alla andnud. Ta pole haigusele alistunud. Ta on tugev, tahab elada, võidelda, eluga edasi minna. Ta on väljendanud oma meelekindlust, uskumusi. Tal on selline meelekindlus, mis meil tihtilugu puudub, meil pole nii tugevat usku kui temal. ... Angela on meile õpetanud, kui tähtis on tema religiooni austada – midagi täiesti vastupidist sellele, mida meie õppinud olime ... Oleme kindlad, et Angela on õpetanud meile midagi väga tähtsat. Kuna puutume kokku igasuguste inimeste, olude ja religioonidega, siis võime igaühelt, kellega kohtume, midagi õppida ja igaühele midagi vastu pakkuda.”
Seejärel juhtis see artikkel tähelepanu Itaalia õdede eetikakoodeksile, mis võeti vastu aastal 1999. Selles öeldakse: „Meditsiiniõde arvestab oma töös inimese religioossete, moraalsete ja kultuuriliste väärtushinnangutega, tema rahvuse ja sooga.” Mõnikord võib arstidel ja õdedel olla raske austada patsiendi religioosseid veendumusi, kuid kindlasti ollakse väga tänulikud neile, kes on seda valmis tegema.
Jehoova tunnistajate otsused seoses oma tervise- ja raviküsimustega on hoolega läbi mõeldud. Nad suhtuvad Pühakirja tõsiselt ja, nagu näitab Angela juhtum, nad pole fanaatikud (Filiplastele 4:5, UM). Üle kogu maailma on järjest rohkem meedikuid valmis arvestama Jehoova tunnistajatest patsientide südametunnistusega.