Lugejad küsivad

Miks Jehoova tunnistajad ei lähe sõtta?

Jehoova tunnistajad, ükskõik kus nad ka ei elaks, on juba kaua aega olnud tuntud selle poolest, et nad ei võta osa rahvastevahelistest sõdadest ega kodusõdadest. „Australian Encyclopædia” märkis 50 aastat tagasi, et „Jehoova tunnistajad jäävad sõjaajal täiesti neutraalseks”.

Üks peamisi põhjusi, miks tunnistajad hoiduvad sõdimisest, on see, et sellistes konfliktides osalemine läheks vastuollu nende kristliku südametunnistusega, mida on vorminud Issand Jeesus Kristuse käsud ja eeskuju. Ta andis oma järelkäijatele juhise ligimest armastada. Samuti käskis ta: „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad” (Luuka 6:27; Matteuse 22:39). Kui üks Jeesuse jüngritest haaras mõõga, et teda kaitsta, ütles Jeesus talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52). Seega näitas Jeesus selgelt nii oma sõnade kui tegudega, et tema järelkäijad ei tohi relva kätte võtta.

Jehoova tunnistajad ei lähe sõtta ka seepärast, et nad kuuluvad ülemaailmsesse vennaskonda. Sõttaminek kihutaks venda venna vastu ja läheks vastuollu Jeesuse käsuga armastada üksteist (Johannese 13:35).

Jehoova tunnistajad mitte ainult ei räägi eelmainitud põhimõtetest, mis valitsevad tõelist armastust, vaid ka elavad nende järgi. Mõtle näiteks nende tegevusele Teise maailmasõja ajal aastatel 1939–1945. Ameerika Ühendriikides pandi rohkem kui 4300 Jehoova tunnistajat föderaalvanglasse, kuna nad keeldusid sõdimast. Inglismaal vangistati üle 1500 tunnistaja, sealhulgas 300 naist, kuna nad keeldusid toetamast sõjategevust. Natsi-Saksamaal surmati valitsuse käsul üle 270 tunnistaja, kes keeldusid relva kätte võtmast. Natsliku režiimi ajal vangistati või saadeti koonduslaagrisse rohkem kui 10 000 tunnistajat. Ka Jaapani tunnistajad pidid rängalt kannatama. Need, kes kaotasid lähedase inimese Teises maailmasõjas või sellele järgnenud sõdades, võivad olla kindlad, et mitte ükski Jehoova tunnistaja ei ole vastutav nende inimeste surmas.

Jehoova tunnistajate suhtumist sõjapidamisse kirjeldavad hästi Wolfgang Kusserowi viimased sõnad. 1942. aastal raiusid natsid sel 20-aastasel sakslasel pea maha, kuna ta keeldus sõtta minemast (Jesaja 2:4). Ta ütles sõjaväetribunali ees: „Kasvasin üles Jehoova tunnistajate peres, kus mulle õpetati Jumala käske, mis on kirjas Piiblis. Jumala suurim ja kõige püham seadus inimestele on: ’Armasta oma Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.’ Üks teine käsk on: ’Sa ei tohi tappa.’ Kas meie Looja lasi selle kõik kirja panna puude jaoks?” (Markuse 12:29–31; 2. Moosese 20:13.)

Jehoova tunnistajad usuvad, et üksnes kõikvõimas Jumal Jehoova toob maa peale jääva rahu. Nad ootavad kindlustundega aega, mil ta täidab oma tõotuse ’lõpetada sõjad maailma otsani’ (Laul 46:10).