„Head sõnumit” kuulutatakse Austraalia põhjapoolseimatel saartel

„SEDA head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu asustatud maal,” sõnas Jeesus (Matteuse 24:14). Jehoova tunnistajad kuuletuvad Jeesuse käsule ja püüavad Piibli sõnumiga jõuda kõigi inimesteni, ükskõik kus nad ka ei elaks (Matteuse 28:19, 20). Seda tööd tehakse vabatahtlikult ja hoolimata sellest, et mõnikord toob see endaga kaasa palju ebamugavusi ja kulutusi.

Näiteks Nathan ja Carly korraldasid oma elu ümber, et kuulutada inimestele, kes elavad kõrvalistel Torrese väina saartel. 2003. aastal tegi Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroo esindaja neile ettepaneku kolida Thursday Islandile, et teha kuulutustööd koos sealse kogudusega. See saar on justkui üks lüli roheliste juveelisarnaste saaretäpikeste reas sinisinises Vaikses ookeanis Austraalia ja Paapua Uus-Guinea vahel.

2007. aastal ostis see abielupaar oma pere abiga vana puust pärlipüügilaeva „Teisan-Y”. Nad remontisid selle oma kulu ja kirjadega ning alustasid kuulutustööretki kümnele kõige kaugemal asetsevale saarele. Thursday Islandist sai nende tugipunkt. Järgnevalt võime lugeda nõndanimetatud kapteni logiraamatust mõningate nende reiside kohta.

Jaanuar 2008: Täna tegin jullaga 80-kilomeetrise edasi-tagasi reisi Bamagasse, et võtta peale kuus kohalikku Jehoova tunnistajat. Nüüd oleme „Teisan-Y” pardal ning kurss on Warraberi ja Poruma saare poole. Ostsime 5500 liitrit kütust hinnaga kaks dollarit liiter ja paagid on täis. Laev on väga aeglane, keskmine kiirus kõigest kümme kilomeetrit tunnis. Kuid ilm on imekaunis ja ookean vaid säbarlaines.

Warraberi lähistel jääme ankrusse. Koos mõnede kaasreisijatega, kellel on saarel sugulasi, sõidame jullaga saarele ning läheme kohtuma saarevanemaga, et saada kuulutamiseks luba. Ta on kohaliku kiriku õpetaja, kuid lubab meil saareelanikega vestelda. Poruma saarel toimime samamoodi ja ka seal lubatakse meil kuulutada. Inimesed on väga sõbralikud ja loevad meie kirjandust meelsasti. Alustame palju piibliuurimisi.

Aprill 2008: Võtame sihiks Dauani, Saibai ja Boigu – kolm kõige kaugemal paiknevat saart –, mis asuvad Paapua Uus-Guinea lähedal. Ilm muutub väga halvaks ja me suundume hoopis Mabuiagi saarele. Mabuiag on meie kodusadamast ainult 70 kilomeetri kaugusel, aga kui pärale jõuame, oleme kümnete riffide vahel seigeldes läbinud 140 kilomeetrit.

Suur laine rebis „Teisan-Y” küljest julla lahti. Keerasime laeva tormivetes ringi, et julla kätte saada. Enamik meist on merehaiged.

Mabuiagi saarel saame loa kuulutada ja kohalikud võtavad meid nii soojalt vastu, et unustame peagi kõik ebamugavused. Üks naine on meie sõnumit kuuldes väga rõõmus ja võtab kirjandust ka kohaliku raamatukogu tarvis, kus ta töötab.

Mai–oktoober 2008: Ilmastikuolude tõttu pole meil võimalik saari külastada. Kasutame seda aega, et kohapeal kuulutada, tööd teha ja laeva hooldada.

Kuna laeva juures on vaja teha ulatuslikke remonditöid, sõidame mandrile. Weipa sadamas tõmbame laeva veest välja suurele treilerile. Seda on kergem öelda kui teha! Kohaliku koguduse liikmed tulevad meile oma vabast ajast meeleldi appi, et teha toru-, värvimis- ja puusepatöid. Teised valmistavad talgulistele süüa. Kolmandad toovad meie järgmiseks kuulutustööreisiks vajaminevat. Nende külalislahkus ja abi on hindamatud.

Detsember 2008: Võtame taas kursi Dauani, Saibai ja Boigu suunas. Radar aitab meil vältida troopilisi torme ja me manööverdame plotteri abil riffidest mööda. Dauanile jõudmiseks kulub meil 12 tundi, kuid see on kauneim saar, mida me eales näinud oleme. Kõrged kaljumäed sirutuvad pilvedesse. Dauani elanikud kuulavad meid hea meelega ja me lepime kokku, et koju naastes jätkame piiblilisi arutelusid telefoni teel.

Üks Lettie-nimeline naine oli kusagilt meie ajakirju saanud ning lähetanud kupongid, et talle rohkem kirjandust saadetaks. Austraalia harubüroo tegigi seda ja samuti edastas meie kogudusele kirja palvega, et me võimalusel temaga ühendust võtaksime. Leidsime Lettie viimaks üles ja olime rõõmsad, et saime aidata tema vaimset nälga kustutada.

Saibail ei luba saarevanem meil sealsetele elanikele kuulutada. Kuid ta lubab meie kaasreisijatel oma saarelolevaid sugulasi külastada ja nendega rääkida. Mul on tööluba, et Saibail maju värvida, ning see aitab meil mõningaid kulusid katta.

Üks meie õde, Tassie, on pärit ühest Paapua Uus-Guinea külast, mis asub Saibaist kõigest nelja kilomeetri kaugusel. Austraalia valitsusega sõlmitud lepingu alusel võivad Paapua Uus-Guinea elanikud tulla Saibaile ja seal kaubelda. Tassie kohtub mitme oma küla elanikuga ja tal ei jagu kõigile kirjandust. See on esimene kord, kui Tassie näeb jälle oma koduküla inimesi pärast seda, kui temast sai Jehoova tunnistaja. Naaseme laeva juurde ja toome talle kasti kirjandust, millest valdav osa on Paapua Uus-Guinea pidžini ehk tokpisini keeles. Tassie selgitab Piibli sõnumit korraga rohkem kui 30 inimesele, kes kõik on pärit Paapua Uus-Guineast, ja huvilised tühjendavad kasti. Külla, kus nad elavad, pääseb vaid paadiga, ja tõenäoliselt pole Jehoova tunnistajad neid kunagi varem külastanud.

Viimasele, Boigu saarele jõudmine on keeruline. Oleme kaldast nelja kilomeetri kaugusel ning vee sügavus on kõigest kaks ja pool meetrit. Laeva süvis ulatub 1,8 meetrini. Kasutame jullat, et koos ühe kaaslasega saareni teed leida. Kallab nagu oavarrest ja me oleme läbimärjad! Tee leidmiseks kulub meil kaks tundi.

Kohale jõudes kuuleme üllatunud saareelanike käest, et meie kaardid on ebatäpsed ja et isegi rannavalve ja merevägi ei sisene sellesse piirkonda. Saarevanem ei luba meil siin kuulutada, kuid on nõus, et need meie kaasreisijad, kel on saarel sugulasi, võivad neid külastada ja neile kuulutada. Austame tema otsust ja külastame ainult sugulasi. Üks mees võtab vastu raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”a, loeb selle kiiresti läbi ja hakkab oma Piibli tagakaanele küsimusi kirjutama. Kui ta hiljem Thursday Islandile tuleb, saadakse temaga uuesti ühendus.

Jaanuar 2009: Naaseme Moa ja Mabuiagi saarele, et uuesti kohtuda nendega, kes olid Piibli sõnumist huvitatud. Mõlemal saarel võetakse meid väga soojalt vastu. Mitmed St. Pauli küla elanikud Moa saarel panevad meile südamele, et me ei jätaks enam teine kord nii pikka pausi. Saarevanem ütleb, et võime alati tulla ja nende külas kuulutada.

Torrese väinas on 17 asustatud saart. Ei tea, kas meil õnnestub kõigi saareelanikega ühendust võtta. Kuid meie, Austraalia põhjapoolseimate saarte koguduse liikmed, oleme õnnelikud, püüdes anda oma parima, et ülistada meie Suurt Loojat Jehoovat.

[Allmärkus]

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AUSTRAALIA

Weipa

Bamaga

TORRESE VÄINA SAARED

PAAPUA UUS-GUINEA

[Allikaviide]

Based on NASA/Visible Earth imagery

[Kaart lk 24, 25]

Bamaga

Thursday Island

Moa

Warraber

Poruma

Mabuiag

Saibai

Dauan

Boigu

PAAPUA UUS-GUINEA

[Allikaviide]

Based on NASA/Visible Earth imagery

[Pilt lk 24]

Randume Thursday Islandil

[Pilt lk 24]

Teel Saibai elanike juurde

[Pilt lk 25]

Kuulutamas head sõnumit tokpisini keeles