3. Jumal on julm. Kas see on tõde?

Levinud väide: „Jumal peab meeles igat pattu ja tasub nende eest igikestvate põrgupiinadega.”

„Jumal karistab patustajaid loodusõnnetustega.”

Mida õpetab Piibel? Jehoova „ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid”, ütleb 2. Peetruse 3:9. Jumal ei keskendu mitte meie vigadele, vaid headele omadustele. „Jehoova silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole.” (2. Ajaraamat 16:9.)

Põrgutule õpetus ei põhine Piiblil. Pelk mõtegi inimeste igavesest piinamisest on Jumalale jäle. Tema maksimumkaristus kurjadele on surm (Jeremija 7:31; Roomlastele 6:7). Ja mis puutub loodusõnnetustesse, milles hukkub nii kurje kui ka häid, siis need pole Jumala saadetud nuhtlused. Need on ootamatud sündmused, mille eest ei ole keegi kaitstud, sest „aeg ja juhus tabab ... kõiki” (Koguja 9:11, UM).

Kuidas tõe teadmine meid aitab? Kui adume, et Jumal pole kiire meid hukka mõistma, vaid on valmis andestama, tõmbab see meid tema ligi (Laul 86:5). Siis ei teeni me Jumalat süütunde ega karistusehirmu ajel, vaid armastusest, mis on usu parim alus. Armastus Jehoova vastu on positiivne jõud, mis ajendab meid tegema kõik mis võimalik, et talle meelepärane olla (Matteuse 22:36–38; 1. Johannese 5:3).

Ehkki Jumal soovib, et kõik inimesed pöörduksid ära halvast ja teeksid head, teab ta, et paljud ei tee seda iial. Kui ta paadunud patustajate vastu kunagi välja ei astuks, oleks ta nagu valitseja, kes küll teeb seadusi, kuid ei pane neid eales maksma, vaid lubab ebaõiglusel lõputult lokata ja inimestele kannatusi tuua (Koguja 8:11). Teades, et Jumal ei salli kurjust igavesti, võime vaadata tulevikku lootusrikkalt. Jumal on tõotanud kangekaelsetele patustajatele lõpu teha ja anda alandlikele inimestele võimalus maa peal igavesti elada, nagu oli tema algne eesmärk (Laul 37:10, 11, 29).a

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 6]

Kas Jumal tahab, et teeniksime teda karistusehirmust?

[Pildi allikaviide lk 6]

Engravings by Doré