Kuninglikud kingid

Astroloogid idast „avasid oma aardelaekad ning kinkisid talle kulda, viirukit ja mürri”. (Matteuse 2:1, 11)

MIDA sina mõnele tähtsale isikule kingiksid? Piibliajal peeti mõningaid lõhnaaineid sama väärtuslikuks kui kulda. Need olid nii väärtuslikud, et neid sobis kinkida isegi kuningale. Seetõttu on mõistetav, miks kinkisid astroloogid „juutide kuningale” muu hulgas kahte sorti lõhnaaineid. (Matteuse 2:1, 2, 11.)

Piiblis räägitakse, et kui Seeba kuninganna Saalomoni juurde tuli, „andis ta kuningale 120 talenti kulda, suures koguses palsamiõli, samuti vääriskive. Mitte kunagi enam ei toodud sellist palsamiõli, mida Seeba kuninganna tõi kuningas Saalomonile.”a (2. Ajaraamat 9:9.) Palsamiõli saatsid Saalomonile hea tahte märgiks ka kuningad. (2. Ajaraamat 9:23, 24.)

Miks olid lõhnaained ja nende saadused piibliajal nii kallid? Sellepärast, et neil oli paljudes eluvaldkondades tähtis koht. Neid kasutati iluravis, usutalitustel ning surnute matmisel. (Vaata kasti „Lõhnaainete kasutamine piibliajal”.) Lisaks nõudlusele tõstsid lõhnaainete hindu suured transpordi- ja turunduskulud.

KAUBAVEDU LÄBI ARAABIA KÕRBETE

Piibliajal kasvas mõningaid lõhnataimi Jordani orus. Teisi taimi tuli importida. Piibel mainib mitmeid lõhnaaineid. Tuntumad neist on safran, aaloe, palsam, kaneel, viiruk ja mürr. Lisaks neile kasutati ka selliseid maitseaineid nagu köömned, münt ja till.

Kust eksootilisi vürtse saadi? Aaloed, kassiat ja kaneeli toodi tänapäeva Hiina, India ja Sri Lanka territooriumilt. Mürri ja viirukit saadi kõrbealadel kasvavatelt puudelt ja põõsastelt, mida leidus Lõuna-Araabiast kuni Somaaliani Aafrikas. Nard oli aga haruldane India toode, mida veeti sisse Himaalajast.

Iisraelisse tuli lõhnaained vedada läbi Araabia. Osalt tänu sellele koondus teise ja esimese aastatuhande jooksul e.m.a Araabia kätte „ida ja lääne vahelise kaubaveo monopol”, selgitatakse ühes vürtside ajalugu käsitlevas raamatus. („The Book of Spices”.) Vürtsikaupmeeste marsruute tähistavad Lõuna-Iisraelis Negevi kõrbes avastatud muistsed asulad, kindlused ja karavanide peatuskohad. Need annavad tunnistust „Lõuna-Araabiast Vahemere maadeni ulatunud tohutu tulusast kaubandustegevusest”. märgib UNESCO maailmapärandi keskus.

„Vähese kättesaadavuse, kalli hinna ja pideva nõudluse tõttu olid vürtsid eriti ihaldatud kaubaartiklid.” („The Book of Spices”)

Karavanid, mille lastiks olid aromaatsed taimed, tegid ligi 1800 kilomeetri pikkusi reise läbi Araabia. (Iiob 6:19.) Piiblis mainitakse, et ismaeliitidest kaupmeeste karavan vedas Gileadist Egiptusse „aromaatset vaiku, palsamit ja vaigurikast puukoort”. (1. Moosese 37:25.) Jaakobi pojad müüsid neile kaubitsejatele maha oma venna Joosepi.

„KÕIGE PAREMINI VARJATUD ÄRISALADUS LÄBI AEGADE”

Araabia kaupmeeste käes püsis vürtsikaubandus sajandeid. Üksnes nemad tarnisid Aasiast selliseid vürtse nagu kassia ja kaneel. Et takistada Vahemere maid rajamast otseseid kaubandussidemeid Idamaadega, levitasid araablased fantaasiaküllaseid lugusid sellest, kui ohtlik on nende lõhna- ja maitseainete hankimine. Vürtside tegelik päritolu on olnud „tõenäoliselt kõige paremini varjatud ärisaladus läbi aegade”. („The Book of Spices”.)

Mis lugusid araablased siis levitasid? Viiendast sajandist e.m.a pärit kreeka ajaloolane Herodotos kirjeldas lugusid hirmuäratavatest lindudest, kes ligipääsmatute kaljude otsa kaneelikoortest pesasid ehitavad. Selle hinnalise maitseaine kättesaamiseks asetavad vürtsikogujad suuri lihakäntsakaid kaljujalamile. Aplad linnud tarivad oma pessa lihatükke, kuni nende pesad raskuse tõttu maapinnale prantsatavad. Kogujad korjavad kaneelikoore maast kibekiiresti kokku ja müüvad vürtsikaupmeestele. Taolised lood olid laialt levinud. „Saagikogumisel valitsevate väidetavate ohtude tõttu müüdi seda [kaneeli] väga kõrge hinnaga,” märgitakse eelmainitud raamatus.

Aja möödudes tuli araablaste saladus ilmsiks ja nad kaotasid oma monopoli. Esimeseks sajandiks e.m.a oli Egiptuse Aleksandriast saanud suur sadamalinn ja vürtsikaubanduse süda. Kui meremehed olid õppinud India ookeani mussoontuuli püüdma, hakkasid Rooma laevad Egiptuse sadamatest Indiasse seilama. Selle tulemusel muutusid luksuslikud vürtsid palju kättesaadavamaks ja nende hinnad langesid.

Tänapäeval vürtside hinnad võrdlust kullaga mõistagi ei kannata. Vaevalt tuleks kellelgi mõttesse vürtse ka kuningale kingiks viia. Miljonid inimesed kogu maailmas kasutavad neid aga endiselt kosmeetika- ja meditsiinitoodetes ning muidugi selleks, et toidule maitset ja teravust lisada. Vürtsid oma ahvatleva aroomiga on tänapäeval sama populaarsed kui tuhandeid aastaid tagasi.

a „Palsamiõli” viitab mitmesuguste puude ja põõsaste aromaatsetele õlidele ja vaikudele.

Lõhnaainete kasutamine piibliajal

Võideõli ja püha suitsutusrohi. Jehoova andis Moosesele juhendid, kuidas valmistada võideõli ja püha suitsutusrohtu. Neist mõlema retsepti kuulus nelja sorti lõhnaaineid. (2. Moosese 30:22—25, 34—38.) Mõningate preestrite ülesandeks oli valmistada võideõli ja hoolitseda selle koostisosade tagavarade eest. (4. Moosese 4:16; 1. Ajaraamat 9:30.)

Parfüümid ja võided. Inimesed, kes võisid seda endale lubada, lõhnastasid aromaatsete pulbritega oma kodusid, rõivaid ja voodeid ning iseennast. (Ester 2:12; Õpetussõnad 7:17; Ülemlaul 3:6, 7; 4:13, 14.) Laatsaruse õde Maarja valas väga kallist „healõhnalist õli, ehtsat nardi” Jeesuse juuste ja jalgade peale. Väike purk ehtsat nardi maksis ligi aasta palga. (Markuse 14:3—5; Johannese 12:3—5.)

Surnukehade ettevalmistamine matmiseks. Nikodeemos tõi „mürri ja aaloe segu”, et Jeesuse surnukeha matmiseks ette valmistada. (Johannese 19:39, 40.) Mõned Jeesuse jüngrid valmistasid „lõhnaaineid ja healõhnalisi õlisid” ning viisid need tema haua juurde. (Luuka 23:56—24:1.)

Maitseained. Ilmselt kasutasid iisraellased mõningaid vürtse kala- ja lihatoitude maitsestamiseks. Samuti maitsestati vürtsidega veini. (Ülemlaul 8:2.)

Kaks vürtsi, mis toodi kingiks Jeesusele

Nii viirukit kui ka mürri saadakse kummivaigust, mis immitseb puu või okaspõõsa koorde tehtud sisselõikest.

Viirukipuu kasvas Araabia poolsaare lõunarannikul ja mürripõõsast võis sageli kohata tänapäeva Somaalia ja Jeemeni poolkõrbetes. Mõlemat taime hinnati nende meeldiva aroomi pärast. Jehoova valis need taimed, et neid kasutataks tema teenimisel: mürr oli püha võideõli koostisosa ja viiruk kuulus püha suitsutusrohu koostisse. (2. Moosese 30:23—25, 34—37.) Neid kasutati aga erinevalt.

Tavaliselt suitsutusrohuna kasutatud viirukit tuli põletada, et sellest erituks aroomi. Mürripõõsast saadud vaiku aga polnud vaja kuumutada. Mürri mainitakse seoses Jeesusega kolmel korral. Seda toodi talle kingiks, kui ta oli varases lapseeas (Matteuse 2:11), pakuti valuvaigistina veini sees, kui ta rippus piinapostil (Markuse 15:23), ning kasutati ühe lõhnaainena, kui ta surnukeha matmiseks ette valmistati (Johannese 19:39).