„Kõigi rahvaste vihaalused”
1 Viimastel aastatel oleme kõik rõõmustanud, kuuldes erutavaid teateid imelistest õnnistustest, mida Jehoova rahvas üle kogu maailma on kogenud. Kui Malawis töö pärast 26 aastat kestnud julma rõhumist seaduslikuks tunnistati, liigutas see meid pisarateni. Me ohkasime kergendatult, kui olime Ida-Euroopas valitsenud jumalakartmatu kommunismi kokkuvarisemise tunnistajateks, mille tulemusel vabastati sõnasõnaliselt tuhanded meie vennad selle rõhuva ikke alt. Me jälgisime ärevusega sündmusi, kui meie kummardamisvabadus oli küsimuse all Kreekas; olime vaimustuses, kui saavutasime tähelepanuväärse võidu Euroopa kõrgeimas kohtus. On olnud suur rõõm kuulda teateid Ühingu harubüroode ulatuslikust laiendamisest, mistõttu on võimalik toota tohutul hulgal kirjandust neile, kes tõde otsivad. Meid pani imestama, kui saime teada, et Ukrainas Kiievis toimunud konvendil ristiti enam kui 7400 inimest. Tõepoolest, need erutavad edusammud Kuningriigi töös on tõstnud meie meeleolu enneolematult kõrgele!
2 Kuigi meil on rõõmustamiseks palju põhjust, peame olema valvel, et meie meeleolu ei muutuks liiga ülevaks. Need paljud rõõmustavad teated võivad viia meid järeldusele, et heale sõnumile ei osutata enam nii palju vastupanu ja et Jehoova rahvas leiab kogu maailmas järjest suuremat tunnustust. Selline mõtteviis on aga petlik. Kuigi me oleme mõnel maal saavutanud mõningaid meeldivaid võite ja meil on olnud teatud edu kuulutustööle seatud takistuste kõrvaldamisel, ei tohi me unustada, et meie suhted selle maailmaga ei muutu. Jeesuse järelkäijatena ei ole me „maailma osa”. Seega oleme kindlasti „kõigi rahvaste vihaalused”. (Joh. 15:19, NW; Matt. 24:9, UT) Seni kuni see asjadesüsteem veel alles on, ei muuda miski põhitõde, mille kohaselt „kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga”. — 2. Tim. 3:12.
3 Ajalooleheküljed kinnitavad selle hoiatuse õigsust. Kui Jeesus, kristluse Alusepanija, andis imelist tunnistust vägevate valitsejate ja nende alamate ees, koheldi teda iga päev halvasti ja ta oli pidevas surmaohus. Kuigi tema apostlid aitasid paljudel jüngriks saada, osalesid Kristlike Kreeka Kirjade kirjutamises ja kuigi neil olid imelised vaimuannid, vihati ja koheldi halvasti neidki. Vaatamata kristlaste heale käitumisele ja ligimesearmastusele, vaatas enamik inimesi neile kui põlastusväärsele „lahkusule”, mille „vastu räägitakse kõikjal”. (Ap. t. 28:22, UT) Kuigi Jehoova kasutab tänapäeval ülemaailmset kristlikku kogudust imelisel viisil, et oma tahet täide viia, on iga selle kurja asjadesüsteemi põhiosa sellele pidevat vastuseisu osutanud ja seda laimanud. Pole mingit põhjust oodata, et see vastuseis lakkaks.
4 Esimesel sajandil kiusas Saatan Jeesuse jüngreid taga mitmel viisil. Viha täis vastupanijad rääkisid lausvalesid, mis andsid nendest väära ettekujutuse. (Ap. t. 14:2) Neid püüti hirmutada õelate ähvardustega. (Ap. t. 4:17, 18) Vihased rahvahulgad püüdsid neid vaikima sundida. (Ap. t. 19:29—34) Neid vangistati ilma mingi põhjuseta. (Ap. t. 12:4, 5) Sageli kasutasid tagakiusajad füüsilist vägivalda. (Ap. t. 14:19) Mõningal juhul mõrvati süütuid kristlasi sihilikult. (Ap. t. 7:54—60) Apostel Paulus sai isiklikult tunda peaaegu kõiki neid tagakiusamise vorme. (2. Kor. 11:23—27) Vastupanijad kasutasid varmalt ära igat võimalust häirida kuulutustööd ja põhjustada nendele ustavatele töölistele kannatusi.
5 Tänapäeval kasutab Saatan samasugust taktikat. On räägitud lausvalesid, mis loovad meist ettekujutuse, nagu oleksime eksiteele sattunud usulahk ehk sekt. Mõnel maal on võimud kuulutanud, et meie kirjandusel on laostav mõju, ning nad on selle keelustanud. Meie austust vere pühaduse vastu on avalikult naeruvääristatud ja küsimuse alla seatud. 1940-ndatel aastatel ründasid vihased, liputervitamise küsimusest ülesärritatud rahvajõugud meie vendi, tekitasid neile kehavigastusi ja hävitasid nende omandit. Tuhandeid on neutraalseks jäämise pärast vangi pandud. Totalitaarsetes maades on meie vendadele esitatud valesüüdistusi, nagu oleksid nad riigi õõnestajad, ja selle tulemusena on sadu vendi vanglates ja koonduslaagrites metsikult piinatud ja tapetud. Surve on olnud järeleandmatu, ja see näitab selgelt, et me oleme ilma mingi põhjuseta vihaalused. — Vaata raamatu Proclaimers („Kuulutajad”, inglise või soome keeles) 29. peatükki.
6 Mida toob tulevik? Kuigi mõnes maailma osas võib Jehoova rahvas aeg-ajalt kogeda märkimisväärset kergendust, jääb üldine olukord samaks. Kurat on ikka vihane, et ta 1914. aastal alandatud seisundisse heideti. Ta teab, et talle jäänud aeg on lühike. Suure viletsuse lähenedes suureneb kindlasti ka tema viha. Kogu tema tegevus on suunatud sõjapidamisele troonileseatud Kuninga Kristuse Jeesuse vastu, ja ta on otsustanud võidelda lõpuni. Tema ja ta deemonid saavad oma viha välja valada ainult maa peal elava Jehoova rahva peale, kes ustavalt ’peab Jumala käske ja kellel on Jeesuse tunnistus’. — Ilm. 12:12, 17.
7 Niisiis, kui me vaatame tulevikku, on meil vaja olla realistlikud selles suhtes, mida oodata. Ei ole mingit põhjust mõelda, et Kurat taganeb või annab alla. Viha meie vastu, mida ta on sellele maailmale sisendanud, võib lõkkele puhkeda igal ajal ja igas kohas. Mitmel maal on meie kuulutamisvabadus saavutatud alles pärast pikka võitlust. See vabadus võib olla väga habras ja püsida ainult mõne praeguse lahke valitseja või ebapopulaarse seaduse tõttu. Dramaatilised muutused võivad toimuda üleöö, tuues endaga kaasa kaose ja inimõiguste hoolimatu rikkumise.
8 Praegune heaolu ja vabadus, millest me mõnel maal rõõmu tunneme, võib lõppeda äkitselt, mistõttu meie vennad võivad jällegi kohata vägivalda nagu minevikuski. Me ei tohi lasta end suigutada ega võtta omaks apaatia või loiduse vaimu, mõeldes, et meie vaenlased on alistatud. Selle maailma viha ei pruugi alati täielikult avalduda, kuid see on ikkagi tugev. Kõik, mis on kirjas Jumala Sõnas, näitab, et lõpu lähenedes maailma vastupanu mitte ei rauge, vaid tugevneb. Niisiis, me peame olema valvel ja näitama, et oleme „arukad nagu maod ja vagurad nagu tuvid”. (Matt. 10:16) Meil tuleb mõista, et me peame ’võitlema’ lõpuni ja et vastupidamine on ellujäämise võti. — Juuda 3; Matt. 24:13.
9 Selles maailma osas, kus me elame, võib töö hästi edeneda, ilma et vastupanijad seaksid mingeid märkimisväärseid takistusi. See võib panna meid kahtlema, kas asja ongi üldse nii tõsiselt vaja suhtuda. Siiski on vaja olla valvas. Olukorrad võivad kiiresti muutuda. Ilma hoiatamata võivad vastupanijad haarata kinni mõnest tüliküsimusest ja kasutada seda meie vastu. Ärataganejad otsivad pidevalt põhjusi kaebuseks. Raevunud vaimulikud, kes arvavad, et meie töö neid ohustab, võivad meid avalikult hukka mõista. Meie kavatsused ehitada oma elukohta kuningriigisaal võivad anda tõuke poleemikaks, mis ärritab kogu ümbruskonna rahvast. Trükisõnas võivad ilmuda meid halba valgusesse seadvad teadaanded, mis kihutavad inimesi meie vastu üles. Kohalikud prominendid võivad sihilikult meist vale ettekujutuse luua, mistõttu inimesed võivad olla vaenulikud, kui me neid külastame. Isegi meie perekonnaliikmed võivad vihaseks muutuda ja meid taga kiusama hakata. Niisiis on vaja olla valvel, mõistes, et maailma vihavaen pole kuskile kadunud ja et see võib igal ajal lõkkele lüüa.
10 Kuidas see peaks meid mõjutama? On täiesti õige, et kõik see mõjutab meie mõtteviisi ja seda, kuidas me tulevikule vaatame. Mil viisil? Kas me peaksime seetõttu elama kartlikus ootuses, hirmul selle ees, mida meil ehk taluda tuleb? Kas me peaksime piirama oma kuulutustegevust, sest see ehk ärritab mõningaid inimesi meie naabruskonnast? Kas on olemas mingi mõjuv põhjus ärrituda, kui meid ebaõiglaselt laimatakse? Kas peab karm kohtlemine tingimata röövima meilt rõõmu Jehoova teenistuses? Kas on mingit kahtlust, milline on lõpptulemus? Ei, kindlasti mitte! Miks?
11 Me ei tohi kunagi unustada tõsiasja, et sõnum, mida me kuulutame, ei ole pärit meilt, vaid Jehoovalt. (Jer. 1:9) Me oleme kohustatud järgima üleskutset: „Kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod . . . kogu maal!” (Jes. 12:4, 5) Jehoova on lubanud oma rahvast halvasti kohelda kindlal eesmärgil, nimelt, „et teha kuulsaks oma nime kogu maailmas”. (2. Moos. 9:16) Me teeme Jehoova poolt määratud tööd, ja tema on see, kes annab meile julguse kartmatult rääkida. (Ap. t. 4:29—31) See töö on kõige tähtsam, kasulikum ja pakilisem töö, mida nendel vana süsteemi lõpupäevadel saab teha.
12 See teadmine annab meile julguse seista otsese vastupanu ajal kindlalt vastu Saatanale ja tema maailmale. (1. Peetr. 5:8, 9) Teadmine, et Jehoova on meiega, teeb meid ’vahvaks ja tugevaks’ ja kõrvaldab igasuguse põhjuse tunda oma tagakiusajate ees hirmu. (5. Moos. 31:6; Heebr. 13:6) Samal ajal kui me püüame tagakiusajate ähvarduste korral olla alati taktitundelised, arukad ja mõistlikud, anname neile teada, et kui asi puudutab meie kummardamist, oleme otsustanud ’Jumala sõna rohkem kuulda kui inimeste sõna’. (Ap. t. 5:29) Kui avaneb kohane võimalus enda kaitseks sõna võtta, siis me teeme seda. (1. Peetr. 3:15) Kuid me ei raiska oma aega selle peale, et vaielda paadunud vastupanijatega, kes on huvitatud ainult meie halba valgusesse seadmisest. Kui meid laimatakse või kui meile valesüüdistusi esitatakse, me lihtsalt ’jätame nad’, selle asemel et ärrituda või püüda samaga tasuda. — Matt. 15:14.
13 Meie vastupidamine katsumustes meeldib Jehoovale. (1. Peetr. 2:19) Millist hinda me peame maksma, et seda heakskiitu saavutada? Kas peame alistuma ja teenima rõõmutult, sest meid vihatakse ja meile avaldatakse vastupanu? Kaugel sellest! Jehoova tõotab tasuda meie sõnakuulelikkusele „rõõmu ja rahuga”. (Rooml. 15:13) Rasketes kannatusteski oli Jeesus õnnelik „tema ette seatud rõõmu pärast”. (Heebr. 12:2, NW) Sama kehtib ka meie puhul. Kuna tasu meie vastupidamise eest on tõesti suur, on meil ajend ’rõõmutseda ja ilutseda’, olgugi et meile saavad osaks rängad katsumused. (Matt. 5:11, 12) Isegi rasketel aegadel annab juba see rõõm ise põhjust tuua kiitust ja austust Jehoovale, toetades Kuningriigi sõnumit.
14 Kas selles, milline on lõpptulemus, on mingit kahtlust, mis annaks meile põhjust elada kartlikus ootuses või kõhklustes? Ei, Jehoova organisatsiooni ja Saatana maailma vahelise konflikti lõpptulemus määrati kindlaks juba kaua aega tagasi. (1. Joh. 2:15—17) Vaatamata vastupanu tugevusele või ulatusele, annab Jehoova meile võidu. (Jes. 54:17; Rooml. 8:31, 37) Ka siis, kui meid pannakse täielikult katsele, ei saa miski takistada meid tasu saamast. Meil ei ole mingit põhjust ’muretseda’, sest vastuseks meie palvetele on Jehoova andnud meile rahu. — Fil. 4:6, 7.
15 Me täname niisiis Jehoovat iga kord, kui kuuleme teateid meie vendade kohta, kes on vabastatud tagakiusamise alt või kellele on antud kuulutamisvabadus piirkondades, kus neile varem piiranguid seati. Me rõõmustame, kui muutuvad olud avavad uusi võimalusi, nii et tuhanded siirad inimesed võivad Kuningriigi sõnumit kuulda. Kui Jehoova arvab heaks anda meile võidu selles vastasseisus vihaste vastupanijatega, oleme selle eest tõeliselt tänulikud. Me teame, et ta õnnistab ja edendab meie tööd igal võimalikul viisil, mis on vajalik selleks, et ülendada tema õige kummardamise koda ja anda võimalus siseneda sinna „rikkustel” kõigist rahvastest. — Hag. 2:7; Jes. 2:2—4.
16 Samal ajal oleme täiesti teadlikud sellest, et meie vaenlane Saatan on väga võimas ja ta kavatseb kuni lõpuni jõulist vastupanu avaldada. Tema rünnakud võivad olla otsesed ja avalikud või siis kavalad ja petlikud. Tagakiusamine võib äkitselt lõkkele puhkeda paikades, kus varem on alati rahu olnud. Õelad vastupanijad võivad tigedalt ja järeleandmatult püüda meile ebaõiglaselt survet avaldada. Vastaval ajal saab kõigile sellistele inimestele selgeks, et nad ’sõdivad Jumala enese vastu’, ja tema hävitab nad. (Ap. t. 5:38, 39, UT; 2. Tess. 1:6—9) Kuni selle ajani oleme vaatamata sellele, milles meil tuleb vastu pidada, täis otsustavust jääda vankumatuks, teenides lojaalselt Jehoovat ja kuulutades Kuningriigi sõnumit. Me oleme kõige õnnelikumad inimesed maa peal, sest me teame, et ’kui meid läbi katsutakse, saame elukrooni’. — Jak. 1:12.