21. õppetund

Õpetlik, selgelt esitatud materjal

1.—3. Miks on vajalik konkreetne materjal, et teha kõne õpetlikuks?

¹ Väärtuslikud kõned algavad hoolsast ettevalmistusest, ning see nõuab aega ja pingutusi. Aga kui kasulik see on! Sa laiendad oma täpsete teadmiste varamut ja sul on ka kuulajaskonnale midagi tõepoolest väärtuslikku öelda. Selle asemel et olla üldsõnaline, võid sa siis esitada selgitavaid üksikasju, teades, et see, millest sa räägid, on õige. See kasvatab kuulajaskonna hindamist Jumala Sõna vastu ja austab seega Jehoovat. Õpetliku materjali käesolev vaatlus sisaldab peamiselt seda, mida sa oma kõnes räägid. Vaatle lühidalt asjaga seotud erinevaid külgi. See on esimene punkt kõnenõuande lehel.

² Konkreetne materjal: Kõnel, mis jääb üldsõnaliseks, puudub kaalukus ja autoriteet. See on ebamäärane. See jätab kuulajaskonna segadusse. Et teatud mõtted meelde jääksid, peavad need olema konkreetsed ja täpsed. See annab tunnistust uurimistööst ja aine tundmisest.

³ Selle kõneomaduse võib saavutada, püstitades ettevalmistamise käigus küsimusi: miks? millal? kus? ja nii edasi. Tavaliselt pole küllaldane öelda, et midagi juhtus. Too ära sündmuskoht, aeg ja võib-olla põhjused. Pole küllaldane nentida teatud tõdesid. Näita, miks need on õiged; näita, miks nende tundmine on hinnaline. Kui sa jagad juhendeid, siis selgita, kuidas tuleb midagi teha. Kui kaugele sel moel kõnet peab arendama, sõltub sellest, kui palju kuulajaskond juba teab. Seepärast arvesta kuulajaskonnaga, et teha kindlaks, milliseid üksikasju on ehk vaja esitada.

4.—6. Milliseid asjaolusid pead sa meeles pidama, et su kõne oleks antud kuulajaskonna jaoks õpetlik?

⁴ Õpetlik sinu kuulajaskonnale: Mis võib ühele kuulajaskonnale õpetlik olla, ei pruugi mõne teise grupi teadmistele midagi lisada või jätab nad koguni täielikku teadmatusse. Seepärast on ilmne, et materjal peab vastama antud kuulajaskonnale. Näiteks teenistuskoosolekul käsitletakse materjali selle kohta, kuidas meie tööd läbi viiakse, täiesti teistmoodi kui vestluses inimesega, kes valmistub pühenduma Jehoovale, ja ka erinevalt kõnest grupi maailmalike inimeste ees.

⁵ Neid asjaolusid on tarvis arvestada mitmesuguste ülesannete puhul Teokraatlikus Teenimiskoolis. Igas määratud kõnes esitatava materjali käsitlemisel peab arvestama kuulajaskonna, kõne olukorra ja eesmärgiga. Need asjaolud määrab ära kõne liik ja kõneleja planeeritud olukord. Juhendkõne on muidugi suunatud kogudusele. Teised kõned võivad olla mitmesugused, kusjuures seatud olukord näitab, millise kuulajaskonna ja eesmärgiga on tegu. Kõigil juhtudel võivad nii õpilane kui ka nõuandja endalt küsida: kas materjal on kohandatud sellele kuulajaskonnale, kellele ettekanne on mõeldud? Kas see kuulajaskond saab sellest õpetust ja juhatust?

⁶ Ettevalmistamisel küsi endalt: mida ma soovin selle kõnega saavutada? Kui palju see inimene või grupp juba teab sellest, mida ma öelda tahan? Millise aluse pean ma enne rajama, et need mõtted saaksid selgitatud? Kuidas ma väljendaksin seda hoopis teistsuguse grupi ees? Sageli aitavad võrdlused meil oma seisukohti selgitada. Püüa ettevalmistuse käigus läheneda erinevatele gruppidele erineval viisil kasvõi selleks, et tunnetada seda, kuidas peab arvestama erinevaid kuulajaskondi, ja seda, kuidas teha materjal õpetlikuks just selle kuulajaskonna jaoks, kelle poole sa kavatsed pöörduda.

7., 8. Kuidas me saame anda oma kõnedele praktilist väärtust?

⁷ Praktilise väärtusega materjal: On palju, mida võiks õppida, kuid mitte kõigel pole praktilist väärtust. Meie puhul on õpetlik materjal see, mis annab meile vajalikke teadmisi kristliku eluviisi ja meie teenimise kohta. Me soovime teada, kuidas omandatud informatsiooni kasutada.

⁸ Seda momenti võib õpilane arvestada ettevalmistuse käigus, aga kooli ülevaataja nõu andes, kasutades järgmisi küsimusi: millised on kõne peamised mõtted? Kas seda materjali saab kasutada otsuste tegemisel? Kas esitatud informatsiooni saab rakendada põlluteenistuses? Kas see ülistab Jumala Sõna ja räägib Jumala eesmärgist? Vaid vähestes kõnedes on võimalik pakkuda kogu seda informatsiooni, kuid et kõne oleks praktiline, peaks kuulajaskonnal olema võimalik esitatud materjali mingil moel kasutada.

9.—11. Miks on nii tähtis, et väited oleksid täpsed?

⁹ Väljenduse täpsus: Jehoova tunnistajad on tõe organisatsioon. Me peaksime soovima rääkida tõde ja olla alati kõigis üksikasjades täiesti täpsed. See peaks olema nii mitte ainult õpetuste osas, vaid ka tsitaatide kasutamise osas, selles osas, mida me räägime teistest või millisena me neid kujutame, ning ka teaduslikke andmeid või päevasündmusi puudutavates küsimustes.

¹⁰ Kuulajaskonnale esitatud valesid väiteid võidakse korrata ja viga suurendada. Ebatäpsused, mida kuulajaskond tähele paneb, seavad küsimuse alla kõneleja autoriteedi ka teistes punktides ja võib-olla koguni sõnumi enda tõesuse. Vasthuvitatud inimene, kes taolisi väljendusi kuuleb ja kes on mõnel teisel korral teistsugust arvamust kuulnud, võib järeldada, et Jehoova tunnistajate seas on lahkmeelsusi, ja ta võib katkestada nendega läbikäimise, avaldamata isegi selle põhjust.

¹¹ Nõuandja ei peaks igat õpilase väidet üksikasjalikult lahkama, eriti kui õpilane on tões noor ja pole seetõttu veel küllalt tugev Jumala Sõna sügavamates asjades. Selle asemel aitab ta taktitundeliselt kujundada õpilase mõtteviisi ja näitab talle, kuidas ta võib hoolsa ettevalmistuse abil parandada oma täpsust.

12., 13. Milles seisneb selgitava lisamaterjali väärtus?

¹² Selgitav lisamaterjal: Mõtisklemise või materjali täiendava uurimise tulemusena saadud mõtete esitamine võib kõnele palju juurde anda ja võib mõnikord vältida kuulajaskonnale juba tuttava materjali kordamist, millega midagi uut ei õpetata. See lisab esitusele värskust, virgutab kuulajaskonna huvi, ja väga tuttav teema võib tõelist rõõmu valmistada. Pealegi annab see kõnelejale kindlustunde. Ta läheneb oma kõnele innukusega, mis tuleneb teadmisest, et tal on esitada midagi tavapärasest veidi erinevat.

¹³ Isiklikud oletused on oht, mida tuleb vältida. Me peame kasutama Ühingu väljaandeid ja toetuma neile. Uuri Ühingu väljaannete aineregistreid ja kirjakohtade allmärkusi. Veendu, et see, mida sa räägid, midagi selgitaks, mitte ei moonutaks.

14.—16. Mida on tarvis teha kõne ettevalmistamisel, et sõnastus oleks lihtne?

¹⁴ Oma materjali ettevalmistamisel on tähtis pöörata hoolsat tähelepanu ka sellele, kuidas sa väljendad seda, mida kavatsed öelda. Kõnenõuande lehel tähistatakse seda punktiga „Selge, arusaadav”. Kui sa ei pööra sellele punktile küllaldast tähelepanu, võib see takistada sind kuulajaskonnani jõudmast või raskendada neil kuuldu meeldejätmist. Seejuures tuleb arvestada kolme peamist aspekti.

¹⁵ Lihtne sõnastus: See ei tähenda, et väljendused peavad olema eelnevalt valmis mõeldud. Kuid esitatavad mõtted peavad olema läbi analüüsitud ja arvesse tuleb võtta teatud kindlaid tegureid. Selle tulemusel on kõne tavaliselt terviklik ning mõtted on väljendatud lihtsalt ja selgelt. Kõneaine, mis on keeruline kõneleja mõistuses, on keeruline ka esitusel.

¹⁶ Tuleb vältida ettevalmistust viimasel minutil. Kõne iga punkt peab olema täielikult läbi mõeldud, kuni ta muutub kõnelejale lihtsaks ja selgeks. Nende punktide kordamine ettevalmistuse käigus talletab need tema mõistuses, nii et ta on vajaduse korral võimeline neid kohe väljendama ja nad saavad ka kuulajaskonnale nii kristallselgeks nagu kõnelejale endale.

17., 18. Miks tuleb tundmatuid termineid selgitada?

¹⁷ Tundmatud väljendused on selgitatud: Pühakirja ja Vahitorni Ühingu väljaannete uurimine on toonud meie sõnavarasse terminid, mis on üsna võõrad neile, kes pole meie tööga tuttavad. Kui me teatud kuulajaskonnale Piibli tõdesid selgitades taolisi termineid kasutame, võib räägitavast palju kaduma minna või meie kõne täiesti mõistmatuks osutuda.

¹⁸ Mõtle oma kuulajatele. Milline on nende arusaamisaste? Kui palju nad meie tööst teavad? Kui palju neist väljendustest mõistavad nad sama kergesti kui kõneleja? Näiteks sellised terminid nagu „teokraatia”, „jäänus”, „teised lambad”, isegi „Harmagedoon” ja „Kuningriik” võivad kuulaja täiesti teisele mõttele juhtida või üldse mitte midagi öelda. Isegi sellised terminid nagu „hing”, „põrgu” ja „surematus” tuleb ära selgitada, kui kuulaja pole meie tööga tuttav. Kui aga kõne peetakse koguduse ees, siis pole vajadust selliseid termineid selgitada. Niisiis on tähtis arvestada olukorraga.

19., 20. Kuidas võime vältida liialt suure materjalihulga kasutamist?

¹⁹ Mitte liiga palju materjali: Kõne võib sisaldada niivõrd palju informatsiooni, et materjali suur hulk ujutab kuulajaskonna üle ja mõistmine raskeneb või on hoopis võimatu. Et saavutada kõne eesmärk, ei tohiks tuua sisse rohkem materjali, kui on võimalik antud aja jooksul selgelt esitada. Ei tohiks rääkida rohkem, kui kuulajaskond on võimeline mõistlikes piires omandama. Peale selle tuleb materjali, mida esitatakse võõrale või vasthuvitatule, tunduvalt lihtsustada, võrreldes materjaliga, mida samal teemal kantakse ette kogudusele. Ka siin peab nõuandja arvestama kuulajaskonnaga, kelle poole kõneleja pöördub.

²⁰ Kuidas võib õpilane teada, kui palju materjali peaks ta oma kõnesse mahutama? Võrdlemine võib ettevalmistamise käigus aidata. Analüüsi, mida on sul öelda. Kui paljud nendest mõtetest on kuulajaskonnale vähemalt osaliseltki juba tuttavad? Kui paljud neist on täiesti uued? Mida ulatuslikum on juba olemasolevate teadmiste alus, seda rohkem võib sellele antud aja jooksul ehitada. Kui aga arutletava kõneaine kohta pole peaaegu mitte midagi teada, siis tuleb suure hoolega kaaluda, kui palju kavatsetakse öelda ja kui palju on tarvis aega nende mõtete selgitamiseks, nii et kuulajaskond neid täielikult mõistaks.