Kuulutamine on auline eesõigus
1 Hea sõnumi teenistuses olemine on auline eesõigus, mille Jehoova on meile andnud. (Rooml. 15:16; 1. Tim. 1:12) Kas ka sina suhtud sellesse nii? Me ei tohiks ei ajavoolul ega ka teiste inimeste pilgetel lasta selle tähtsust oma silmis vähendada. Jumala nime kandmine on auline eesõigus, mis on antud ainult vähestele. Kuidas me saaksime seda eesõigust rohkem hinnata?
2 Kuningriigi sõnumi kuulutamine ei too meile maailma soosingut. Paljud suhtuvad meie töösse apaatia ning ükskõiksusega. Teised pilkavad seda ja seisavad sellele vastu. Sellist vastuseisu võivad osutada töökaaslased, naabrid või isegi perekonnaliikmed. Me võime nende silmis näida eksiteele sattunute ja rumalatena. (Joh. 15:19; 1. Kor. 1:18, 21; 2. Tim. 3:12) Nad teevad laitvaid märkusi selleks, et meie indu kahandada, ja selleks, et me tempot aeglustaksime või oma aulisest eesõigusest loobuksime. Negatiivset suhtumist edendab Saatan, kes on ’teinud uskmatute meeled sõgedaks, et neile ei paistaks au evangeeliumi valgus’. (2. Kor. 4:4) Kuidas sina sellele reageerid?
3 On tähtis meeles pidada, et meie Kuningriigi kuulutustöö on kõige tähtsam töö, mida keegi meist tänapäeval võiks teha. Meil on elupäästev sõnum, mida muul moel ei oleks võimalik kuulda. (Rooml. 10:13—15) Tähtis on see, et meil oleks Jumala, mitte inimeste heakskiit. Maailma negatiivne suhtumine meie kuulutustegevusse ei hoia meid tagasi julgelt head sõnumit kuulutamast. — Ap. t. 4:29.
4 Jeesus hindas väga kõrgelt oma eesõigust täita oma Isa tahet. (Joh. 4:34) Ta pühendas end jagamatult sellele teenistusele ja ei lasknud tähelepanu kõrvalejuhtivatel asjadel ega ka vastuseisjatel oma tempot aeglustada. Kuningriigi sõnumi kuulutamine seisis tema elus alati esikohal. (Luuka 4:43) Meil kästakse järgida tema eeskuju. (1. Peetr. 2:21) Kui me teeme nii, siis teenime „Jumala kaastöölistena”. (1. Kor. 3:9) Kas me kasutame seda eesõigust täielikult? Kas me otsime võimalusi, et vormikohaselt ja eraviisiliselt teistele head sõnumit jagada? Meie kui Jehoova tunnistajad peaksime alati olema valmis ’andma tema nimele avalikku tunnistust’. — Heebr. 13:15, NW.
5 Selle, kuidas me teenistuses osaleme, määrab suures osas meie suhtumine. Kas me hindame sügavalt seda, mida Jehoova on meie heaks teinud? Kas me oleme oma südames arendanud Jehoova vastu armastust, mis ajendab meid tegema tema teenistuses kõik, mis suudame? Kui mõtleme õnnistustele, mida me praegu naudime, ja ka sellele, mida Jehoova on tulevikuks tõotanud, aitab see meil oma Loojat palavalt armastada. Selline armastus ajendab meid tegudele, nii et teeme Kuningriigi kuulutamise tööd püsivalt ja korrapäraselt vastavalt sellele, kuidas meie olud seda võimaldavad. Meie innukus annab tõendi selle kohta, et armastame Jehoovat ja oma ligimest. — Mark. 12:30, 31.
6 Millegi hindamist me näitame sellega, mida me selles suhtes ette võtame ja mida me sellest räägime. Kas me tõepoolest hindame oma eesõigust kuulutada Kuningriiki? Kas me ülistame oma teenistust? Kas me oleme vastuseisule vaatamata täis otsustavust seda eluliselt tähtsat tööd edasi teha? Kui me hindame kõrgelt seda imelist eesõigust, siis oleme kindlasti innukad ja teenime kogu südamest. — 2. Kor. 4:1, 7.