Kiida Jehoovat alati
1 Mõningad tegevused on nii tähtsad, et me pöörame alati neile oma tähelepanu. Nende hulka me arvame söömise, hingamise ja magamise. Meie eluspüsimise seisukohalt on need tegevused väga tähtsad. Apostel Paulus seadis hea sõnumi kuulutamise samasugusele kohale, esitades üleskutse: „Viigem .. alati Jumalale kiitusohvrit.” (Heebr. 13:15, meie kursiiv) Niisiis väärib ka Jehoova kiitmine meie pidevat tähelepanu. Me peaksime püüdma seda teha iga päev, me peaksime alati kiitma oma taevast Isa.
2 Kui inimesed püüdsid Jeesuse tähelepanu kõrvale juhtida, vastas ta: „Ma pean .. kuulutama Jumala riigi evangeeliumi!” (Luuka 4:43) Kolm ja pool aastat kestnud teenistuse jooksul oli kõik, mis ta iga päev tegi, mingil moel otseselt seotud Jumala ülistamisega. Me teame, et ka Paulus tundis vajadust selliselt tegutseda, kui peame silmas mõtet, mille ta väljendas 1. Korintlastele 9:16: „Häda mulle, kui ma armuõpetust ei kuuluta!” Ustavaid kristlasi julgustati olema alati valmis andma teistele vastust oma lootuse kohta. (1. Peetr. 3:15) Tänapäeval püüavad selliseid häid eeskujusid järgida sajad tuhanded innukad pioneerid ja miljonid koguduse kuulutajad.
3 Kui me mõtleme sellele, millist südamesttulevat indu ilmutas Jeesus Kristus, meie Eeskuju, ajendab see meid tema jälgedes käima. (1. Peetr. 2:21) Mõnikord, kui meil tuleb ette igapäevaelu probleeme, võime kaotada julguse. Kuidas meil on võimalik iga päev kiita Jehoovat, kui meil on täisaegne töökoht? Me ei saa ka hüljata perekondlikke kohustusi, mille täitmine nõuab meilt palju aega. Paljud noored on hõivatud vajalike igapäevaste koolitöödega. Mõned võivadki mõelda, et Jehoovat iga päev avalikult kiita ei ole võimalik. Mõnikord võidakse lasta tervel kuul mööda minna, ilma et oldaks mingil viisil head sõnumit levitatud.
4 Jeremija oli inimene, kes ei suutnud end sõnumi rääkimisest tagasi hoida. Kui ta lakkas lühikeseks ajaks Jehoova nimel rääkimast, tundis ta, otsekui põleks tema sisemuses talumatu tuli. (Jer. 20:9) Vaatamata sellele, et Jehoova nimel rääkimine võis näida halva saatusena, millest ei pääse, leidis Jeremija alati mingi võimaluse rääkida Jehoova sõnumit teistele. Kas me saame jäljendada tema eeskuju, mille ta andis oma julgusega ja sellega, et otsis visalt võimalusi kiita meie Loojat iga päev?
5 Jehoovast rääkimine ei peaks meie puhul piirduma sellega, et käime kokkulepitud aegadel teiste kuulutajatega koguduse territooriumil tunnistust andmas vaid kohusetundest. Tunnistuse andmiseks on meil vaja ainult seda, et keegi meid kuulaks. Me kohtame inimesi pidevalt iga päev — nad tulevad meie koju, me töötame nendega koos, me seisame koos nendega kaupluses järjekorras või siis sõidame koos nendega bussis. Vestluse alustamiseks on vaja ainult sõbralikku tervitust ja mõtlemapanevat küsimust või märkust. Paljud on leidnud, et sel viisil on nad saanud kõige tulemusrikkamalt tunnistust anda. Kuna meile avaneb palju võimalusi rääkida teistele heast sõnumist, siis ei tohiks meile mõttessegi tulla, et laseksime tervel kuul mööda minna, ilma et Kuningriigist tunnistust annaksime.
6 Eesõigus kiita Jehoovat ei lõpe kunagi. Nagu laulukirjutaja näitas, peaksid kõik hingavad olevused kiitma Jehoovat, ning kindlasti soovime meiegi nende hulgas olla. (Laul 150:6) Kui süda ajendab meid seda alati tegema, siis kasutame iga päev võimalusi rääkida Jehoovast ja tema Sõnast.