’Jehoova on mu abimees’
1 Kui Jeesus saatis välja oma esimesed jüngrid, ütles ta neile: ”Vaata, mina läkitan teid nagu lambaid huntide keskele!” (Matt. 10:16). Kas see muutis nad kartlikeks ja tagasihoidlikeks? Mitte sugugi. Nad näitasid üles suhtumist, mida apostel Paulus väljendas hiljem oma kirjas kaaskristlastele: ”Nii võime siis julgesti öelda: ”Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?”” (Heebr. 13:6). Nad olid rõõmsad, et neid arvati väärt kannatama teotust Jeesuse nime pärast ning nad õpetasid ja levitasid ka edaspidi lakkamata head sõnumit (Ap. t. 5:41, 42).
2 Tänapäeval on ülemaailmne kuulutustöö oma lõppjärgus. Just nagu Jeesus ennustas, oleme saanud kõigi rahvaste vihaaluseiks (Matt. 24:9). Meie kuulutustööle on vastu seistud, seda on naeruvääristatud ning mõnel pool maailmas on see koguni ära keelatud. Kui meil puuduks usk, võiksime hakata hirmu tundma. Ent teadmine, et Jehoova on meie Abimees, annab meile värskust ja jõudu vastu pidada.
3 Julgus tähendab seda, et inimene on tugev, kartmatu ja vapper. See on vastandiks hirmule, kartusele, argusele. Et vastu pidada, on Jeesuse jüngrid alati julgust vajanud. See on äärmiselt tarvilik, kui me ei taha, et Jumalaga vaenujalal oleva maailma hoiakud ja teod meid araks teevad. Kui julgustav on meil küll mõelda maailma ära võitnud Jeesuse hiilgavale eeskujule! (Joh. 16:33.) Meenuta ka apostleid, kes teatasid rasketes katsumustes kartmatult: ”Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Ap. t. 5:29).
4 Me ei ole sellised, kes tagasi kohkuvad. Me peaksime püüdma oma töösse alati positiivselt suhtuda (Heebr. 10:39). Pea alati meeles, et Jehoova saadab meid soovist kogu inimkonnale armastust ja halastust osutada. Ta ei lase oma sulastel teha eales midagi sellist, millest kasu poleks. Kõik, mis meile teha antakse, tuleb lõppkokkuvõttes kasuks nendele, kes armastavad Jumalat (Rooml. 8:28).
5 Optimistlik ellusuhtumine aitab meil oma territooriumil jätkuvalt lambasarnaseid inimesi otsida. Me võime vaadata inimeste apaatiale kui märgile sellest, et nad on pettunud ja lootuse kaotanud. Ajendagu armastus meid olema kaastundlikud ja kannatlikud. Iga kord, kui me kellelegi kirjandust anname või muidu mõningast huvi märkame, peaksime võtma eesmärgiks kiiresti korduskülastus teha ning huvi edasi arendama. Me ei peaks eales kahtlema oma võimes kas alustada või tulemusrikkalt juhatada piibliuurimist. Seevastu peaksime pidevalt ja palvemeeles Jehoova abi ja juhatust otsima ning olema kindlad, et ta aitab meid.
6 Me usume kindlalt, et Jehoova hoolitseb selle eest, et töö lõpule viidaks. (Võrdle Filiplastele 1:6.) Meie kõikumatu lootus tema kui meie Abimehe peale annab meile jõudu, nii et me ’ei tüdi, kui me teeme head’ (Gal. 6:9).