JOHANNESE EVANGEELIUM
18. peatüki kommentaarid
Kidroni orgu. Sõna-sõnalt „Kidroni talveoja”. Kidroni org, mida mainitakse piibli kreekakeelses osas vaid siin salmis, asub Jeruusalemma ja Õlimäe vahel. Org on põhja-lõunasuunaline ja asub linnast ida pool. Kidroni org oli tavaliselt isegi talvel kuiv, välja arvatud väga suurte vihmade korral. Kreeka sõna cheímarros, mis on siin tõlgitud vastega „org”, tähendab sõna-sõnalt „talveoja” ehk selline oja, kus vesi voolab vaid talvel, kui on suured vihmahood. Septuagintas on rohkem kui 80 korral selle sõnaga tõlgitud heebrea sõna náhal (org), mida on kasutatud Kidroni oru kohta. (2Sa 15:23; 1Ku 2:37.) Mõlemad sõnad võivad käia ka oja või jõe kohta. (5Mo 10:7; Ii 6:15; Jes 66:12; Hes 47:5.) Sagedamini käivad need aga vadi kohta, oru kohta, mis on tavaliselt kuiv, välja arvatud vihmaperioodil. (4Mo 34:5; Jos 13:9; 17:9; 1Sa 17:40; 1Ku 15:13; 2Aj 33:14; Neh 2:15; Ül 6:11; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vadi”.)
väesalga. Siin kasutatud kreeka sõna speíra näitab, et tegu oli Rooma sõduritega. Johannes on ainus evangeeliumikirjutaja, kes mainib, et Rooma sõdurid osalesid Jeesuse vahistamises. (Joh 18:12.)
lõi sellega ülempreestri orja. Sellest vahejuhtumist räägivad kõik neli evangeeliumit ja need täiendavad üksteist. (Mt 26:51; Mr 14:47; Lu 22:50.) Ainult arst Luukas (Kol 4:14) mainib, et Jeesus „puudutas orja kõrva ja tegi ta terveks” (Lu 22:51). Johannes on ainuke, kes paneb kirja, et Siimon Peetrus oli see, kes mõõga haaras, ja et orja nimi oli Malkus. Johannes oli ilmselt see jünger, kes tundis ülempreestrit ja tema kodakondseid. (Joh 18:15, 16.) Seega on loogiline, et ta mainib vigastatud meest nimepidi. Johannese tutvust ülempreestri kodakondsetega kinnitab ka tekst Joh 18:26. Seal selgitab Johannes, et ori, kes süüdistas Peetrust selles, et too on Jeesuse jünger, oli „selle mehe sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud”.
jooma karikast. Piiblis sümboliseerib karikas sageli Jumala tahet kellegi suhtes. (L 11:6; 16:5; 23:5.) Siin tähendab karikast joomine Jumala tahtele allumist. Jeesuse puhul ei tähendanud see karikas mitte ainult kannatusi, surma ja valesüüdistust jumalateotuses, vaid ka ülesäratamist taevaseks eluks ja surematuse saamist. (Vt Mt 20:22 ja 26:39 kommentaari.)
tuhatkonnaülem. Kreeka termin chilíarchos (kiliarh) tähendab sõna-sõnalt „tuhandevalitseja” ja sellega mõeldakse Rooma sõjatribuuni. Igal Rooma leegionil oli kuus tribuuni. Siiski polnud leegion jagatud kuueks üksuseks, vaid iga tribuun kamandas kogu leegioni kokku kuuendiku aastast. Sel väejuhil oli suur mõjuvõim, sealhulgas voli valida välja ja määrata ametisse tsentuurioid. Kreeka sõna võib viidata ka kõrgetele väepealikele üldiselt. Rooma tuhatkonnaülem oli koos sõduritega Jeesust vahistamas.
juutide. Ilmselt mõeldakse juudi usujuhte. (Vt Joh 7:1 kommentaari.)
Nad viisid ta esmalt ... Hannase juurde. Ainult Johannes ütleb otsesõnu, et Jeesus viidi Hannase juurde. Rooma provintsi Süüria maavalitseja Quirinius nimetas Hannase aastal 6 või 7 ülempreestriks ja Hannas oli selles ametis kuni aastani 15. Ka pärast seda, kui roomlased ta ametist kõrvaldasid, oli tal endise ülempreestrina suur mõjuvõim ja tema arvamusel oli juudi ladvikus palju kaalu. Viis tema poega olid samuti mingil ajal ülempreestrid ja tema väimees Kaifas teenis ülempreestrina umbes aastatel 18–36, kaasa arvatud sel aastal ehk aastal 33, mil Jeesus hukati. (Vt Lu 3:2 kommentaari.)
üks teine jünger. Tegu on ilmselt apostel Johannesega. Johannesele on omane, et ta ei nimeta end oma evangeeliumis nimepidi. (Vt Joh 13:23, 19:26, 20:2, 21:7 ja 21:20 kommentaari.) Johannest ja Peetrust mainitakse koos ka pärast Jeesuse ülesäratamist. (Joh 20:2–8.) Piiblis ei selgitata, kuidas Johannes, kes oli pärit Galileast, tundis ülempreestrit ja tema kodakondseid. Kuid tänu sellele tutvusele sai ta järgneda Jeesusele ülempreestri siseõue ja tuua sinna ka Peetruse. (Joh 18:16.)
sütest. Süsi on musta värvi habras ja poorne süsiniku vorm, mis tekib näiteks puidu põlemisel. Vanal ajal saadi sütt järgmiselt: puud kaeti mullakihiga ja neil lasti mitu päeva aeglaselt põleda. Õhku lasti juurde vaid niipalju, et eralduvad gaasid ära põleksid. See oli aeganõudev protsess, millel pidi pidevalt silma peal hoidma. Kuna söe põlemisel ei eraldu suitsu ja see annab ühtlast ja intensiivset kuumust, kasutati sütt sageli sooja saamiseks ja toiduvalmistamiseks. (Jes 47:14; Jer 36:22; Joh 21:9.)
peapreester. St Hannas. (Vt Joh 18:13 ja Ap 4:6 kommentaari.)
ülempreester Kaifase juurde. Vt lisa B12, kus on näidatud Kaifase maja võimalik asukoht.
kires kukk. Vt Mr 14:72 kommentaari.
maavalitseja residentsi. Vt Mt 27:27 kommentaari.
varahommik. St 14. niisani hommik, päev, mil Jeesuse üle kohut mõisteti ja ta hukati. Paasapüha algas eelmisel õhtul, ja nagu selgub teistest evangeeliumitest, sõi Jeesus oma apostlitega tol õhtul paasatoitu. (Mt 26:18–20; Mr 14:14–17; Lu 22:15.) Seega pidi selles salmis mainitud paasatoidu söömine toimuma 15. niisanil, mis oli hapnemata leibade püha esimene päev. Jeesuse päevil viidati mõnikord nii paasapühale (14. niisan) kui ka hapnemata leibade pühale (15.–21. niisan) kui paasapühale. (Lu 22:1.)
Kas sina oled juutide kuningas? Vt Mt 27:11 kommentaari.
Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma. Pilatus oli just Jeesuselt küsinud: „Mida sa oled teinud?” (Joh 18:35.) Kuid selle asemel, et vastata sellele küsimusele, vastas Jeesus Pilatuse esimesele küsimusele „Kas sina oled juutide kuningas?”. (Joh 18:33.) Oma lühikeses vastuses mainis Jeesus kolm korda kuningriiki, mille kuningaks ta pidi saama. Öeldes, et tema kuningriik ei kuulu sellesse maailma, tegi Jeesus selgeks, et see kuningriik ei ole inimvalitsus. Varem oli ta seda kuningriiki nimetanud taeva kuningriigiks ja Jumala kuningriigiks. (Mt 3:2; Mr 1:15.) Jeesus oli öelnud ka, et tema järelkäijad ei kuulu maailma ehk Jumalast võõrdunud ülekohtusesse ühiskonda. (Joh 17:14, 16.) Ja kui Peetrus üritas takistada Jeesuse vahistamist, näitas Jeesus, et tema järelkäijad ei peaks võitlema tema kaitsmise nimel, nii nagu teeksid seda inimkuninga toetajad. (Mt 26:51, 52; Joh 18:11.)
Jah, ma olen kuningas. Sõna-sõnalt „Sa ise ütled, et ma olen kuningas”. Jeesus tunnistab Pilatusele, et ta on kuningas. (Mt 27:11; vrd Mt 26:25 ja 26:64 kommentaariga.) Kuid Jeesus pole kuningas selles mõttes, mida Pilatus ette kujutab, sest Jeesuse kuningriik „ei kuulu sellesse maailma” ega konkureeri Roomaga. (Joh 18:33–36.)
tõe. Jeesus ei mõelnud tõde üldises mõttes, vaid tõde Jumala eesmärgi kohta. Jumala eesmärgis on oluline osa sellel, et „Taaveti poeg” Jeesus on ülempreester ja Jumala kuningriigi valitseja. (Mt 1:1.) Jeesus selgitas, et peamine põhjus, miks ta maa peale tuli, oli anda teada tõde selle kuningriigi kohta. Samasugusest sõnumist rääkisid inglid enne Jeesuse sündi ja siis, kui ta sündis Juudamaal Petlemmas, linnas, kus sündis Taavet. (Lu 1:32, 33; 2:10–14.)
tunnistust annaksin. Kreeka sõnad martyréo (tunnistust andma), martyría (tunnistus) ja mártys (tunnistaja) on laia tähendusega. Neid mõisteid on kasutatud nende põhitähenduses, milleks on pealtnägijana mingi fakti kohta ütlusi andma. Ent need kannavad endas ka mõtet millegi teatavaks tegemisest, kinnitamisest või sellest, et räägitakse kellestki või millestki head. Jeesus mitte ainult ei andnud teada tõdesid, milles ta oli veendunud, vaid ka elas nii, et täitusid tema isa antud ennustused ja tõotused. (2Ko 1:20.) Jumala eesmärk kuningriigi ja selle messiast valitsejaga oli üksikasjalikult ette kuulutatud. Jeesuse elu maa peal, mis kulmineerus tema ohvrisurmaga, viis täide kõik tema kohta käivad ennustused, sealhulgas seaduselepinguga seotud eelpildid. (Kol 2:16, 17; Heb 10:1.) Seega võib öelda, et Jeesus andis nii oma sõnade kui ka tegudega tunnistust tõe kohta.
Mis on tõde? Pilatus mõtleb oma küsimusega ilmselt tõde üldises mõttes, mitte seda tõde, millest Jeesus just rääkis. (Joh 18:37.) Kui tema küsimus oleks olnud siiras, oleks Jeesus sellele kahtlemata vastanud. Arvatavasti esitas Pilatus selle küsimuse retooriliselt ja küünilise hoiakuga, otsekui öeldes: „Tõde? Mis see veel on? Seda pole ju olemas!” Igal juhul ei jäänud Pilatus vastust ootama, vaid läks välja juutide juurde.
Teie kombe järgi peaksin ma paasapühaks kellegi vabaks laskma. Kommet lasta pühade ajal vabaks üks vang mainitakse ka tekstides Mt 27:15 ja Mr 15:6. Ilmselt oli tegu juudi kombega, sest Pilatus ütles juutidele: „Teie kombe järgi ...” Kuigi piibli heebreakeelsest osast ei leia selleks alust ega pretsedenti, paistab, et Jeesuse päeviks oli juutidel selline tava välja kujunenud. Tõenäoliselt polnud roomlaste silmis sellises toimingus midagi imelikku, sest tõendid näitavad, et ka nemad vabastasid vange rahvahulga meeleheaks.