Aukohad õhtusöökidel

Esimesel sajandil oli tavaks süüa laua ääres külitades. Vasaku käega toetuti padjale ja paremaga söödi. Vana-Kreeka ja -Rooma elamu tüüpilises söögitoas asetses madala laua ümber kolm lamamispinki. Roomlased nimetasid sellist söögituba trikliiniumiks (ld triclinium, mis tuleb kreeka sõnast tähendusega „tuba kolme lamamispingiga”). Traditsiooniliselt külitas laua ääres üheksa inimest, kolm igal pingil, kuid hiljem võeti kasutusele pikemad pingid, kuhu mahtus rohkem inimesi. Üks pink tähendas vähimat (A), teine keskmist (B) ja kolmas suurimat austust (C). Ka kohad pinkidel tähendasid erineval määral austust. Isikut peeti tähtsamaks sellest, kes oli temast paremal, ja vähem tähtsamaks sellest, kes oli temast vasakul. Ametlikul pidusöögil külitas võõrustaja tavaliselt kõige vähem tähtsama pingi esimesel kohal (1). Aukohaks oli keskmise pingi kolmas koht (2). Kuigi pole teada, mil määral juudid selle kombe üle võtsid, paistab, et Jeesus viitas sellele, kui õpetas oma järelkäijatele alandlikkuse olulisust.