Lambatara

Tavaliselt viisid karjased lambad ööseks lambatarasse, et kaitsta neid varaste ja kiskjate eest. Piibliaegadel olid sellised tarad sageli kivist, neil oli ainult üks sissepääs ja need võisid olla eri suuruse ja kujuga. (4Mo 32:16; 1Sa 24:3; Sef 2:6.) Johannes räägib, et sellisesse tarasse sai väravast, mida valvas väravahoidja. (Joh 10:1, 3.) Ühiskasutuses olevasse lambatarasse said oma lambad tuua mitmed karjased ja väravahoidja hoidis kõigil lammastel silma peal. Hommikul avas väravahoidja värava ja iga karjane hüüdis oma lambaid. Lambad tundsid oma karjase hääle ära ja järgnesid talle. (Joh 10:3–5.) Jeesus viitas sellele tavale, et näidata, kuidas tema hoolitseb oma järelkäijate eest. (Joh 10:7–14.)