Minu viha muutus armastuseks

Jutustanud Ludwig Wurm

See oli üks minu elu pakaselisemaid öid — külma oli miinus 52 kraadi Celsiuse järgi. Aeg: veebruar 1942 — oli kesktalv ja käis sõda. Koht: Vene rinne Leningradi all. Olin Saksamaa eliitväeüksuse Waffen-SS-i (Waffen Schutzstaffel) sõdur. Seersandile ja mulle oli antud kohutav ülesanne: matta maha üle 300 kaasvõitleja, kellest enamik oli surnud oma laskuripesades — külmunud seal surnuks. Kuid maa oli niivõrd külmunud, et neid oli täiesti võimatu maha matta. Seepärast kuhjasime need külmast jäigastunud laibad hoopis tühjade majade taha hunnikuisse otsekui puuhalud. Nad pidid kevadet ootama jääma, et siis maha maetud saada.

KUI ma ütlen, et see võigas ülesanne valmistas mulle piina, oleks see liiga pehmelt väljendatud. Pahvatasin oma armetus olukorras pisarsilmi: „Unterscharführer (seersant), kas teie oskate ütelda, milleks on kogu seda mõttetut tapmist vaja? Miks on maailmas nii palju vihkamist? Mispärast on küll vaja sõdu?” Ta vastas mulle tasasel häälel: „Ludwig, ma tõesti ei tea. Usu mind, ka mina ei mõista, miks on maailmas nii palju kannatusi ja vihkamist.”

Kaks päeva hiljem tabas mind kaela lõhkekuul, mille tõttu ma jäin halvatuks, kaotasin teadvuse ja pidin peaaegu surema.

Kuid mu lakkamatud küsimused andsid mulle viimaks võimaluse isiklikult kogeda, kuidas viha ja lootusetus võivad muutuda armastuseks ja lootuseks. Lubage ma selgitan.

Kohtun Hitleriga

Sündisin 1920. aastal Austrias. Minu isa oli luterlane ja ema katoliiklane. Käisin luterlikus erakoolis, kus sain kirikuõpetajalt korrapärast religioosset õpetust. Kuid mulle ei õpetatud, et Jeesus Kristus on Päästja. Rõhku pandi vaid „Jumalast läkitatud füürerile” Adolf Hitlerile ning tulevasele Suur-Saksamaa impeeriumile. Minu õpikuks tundus olevat Hitleri raamat Mein Kampf (Minu võitlus), mitte aga Piibel. Uurisin samuti raamatut Der Mythus des 20. Jahrhunderts (20. sajandi müüt), mille autor A. Rosenberg püüdis tõestada, et Jeesus Kristus polnud mitte juut, vaid hoopis valgevereline aarialane!

Uskusin, et Adolf Hitler on tõesti Jumalast läkitatud, ning 1933. aastal valdas mind uhkus, et sain astuda hitlerinooreks. Võite kujutada, kui erutav oli temaga isiklikult kohtuda. Veel tänaseni mäletan selgelt, kuidas ta mind oma ebaharilikult läbitungivate silmadega vaatas. See avaldas mulle nii sügavat mõju, et kui ma koju jõudsin, ütlesin oma emale: „Nüüdsest peale ei kuulu mu elu enam sinule. Mu elu kuulub minu füürerile Adolf Hitlerile. Kui ma näen, et keegi püüab Hitlerit tappa, viskun ma tema ette, et ta elu päästa.” Alles aastaid hiljem ma mõistsin, miks ema lihtsalt nuttis ning mind tugevasti enda vastu surus.

Natsipartei varajane mõju

Aastal 1934 korraldasid natsionaalsotsialistid mässu Austria valitsuse vastu. Selle konflikti ajal mõrvasid natsid kantsler Engelbert Dollfussi, kes seisis vastu Austria ja Saksamaa ühinemisele. Riigipöördekatse juhid arreteeriti, nende kohtuasja arutati ning nad mõisteti surma. Seejärel kuulutas Austria valitsus välja sõjaseisukorra ja minust sai Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei — natsipartei — põrandaaluse liikumise aktiivne liige.

Siis leidis aset anšluss, Saksamaa anastas 1938. aastal Austria ning natsipartei sai seaduslikuks. Peagi, juba samal aastal, kuulusin nende lojaalsete parteiliikmete hulka, keda Hitler kutsus osalema Riigipäeva iga-aastasel parteikongressil Nürnbergis Zeppelinwiesel. Olin tunnistajaks Hitleri pidevalt kasvava võimu demonstratsioonile. Tema ülespuhutud kõned, mis äranõiutud kuulajaskonda oma haardes hoidsid, olid täis viha kõigi nende vastu, kes ei seisnud natsipartei poolel, kaasa arvatud rahvusvaheline juutlus ja rahvusvahelised piibliuurijad, kes on nüüd tuntud Jehoova tunnistajatena. Mäletan selgelt, kuidas ta hooples: „See Suur-Saksamaa vaenlane, see rahvusvaheliste piibliuurijate sigidik, juuritakse Saksamaalt täielikult välja.” Ma ei olnud kunagi kohtunud ühegi Jehoova tunnistajaga ning seepärast ma imestasin, kes need sellised ohtlikud inimesed küll on, kellest ta niivõrd mürgiselt räägib.

Teenin Buchenwaldi koonduslaagri lähistel

Kui 1939. aastal puhkes Teine maailmasõda, liitusin aega viitmata vabatahtlikult Saksamaa eliiväeüksuse Waffen-SS-iga. Olin veendunud, et ükskõik missuguseid ohvreid see sõda minult ka ei nõuaks, on see kindlasti õigustatud, sest kas pole ju meie füürer Jumalast läkitatud? Kui meie väeosa 1940. aastal läbi Luksemburgi ja Belgia Prantsusmaale liikus, sattusin aga segadusse, kui nägin esimest korda lähedalt surnud sõdurit — kena noort prantslast. Ma ei mõistnud, mispärast peaks prantsuse noormehed soovima ohverdada oma elu sõjas, mille võidab kindlasti Saksamaa, kelle poolel on ju Jumal.

Sain Prantsusmaal olles haavata ning mind viidi tagasi Saksamaale haiglaravile. Pärast paranemist määrati mind teenistusse Weimari ligidal asuva Buchenwaldi koonduslaagri vahetusse lähedusse. Me saime oma ohvitseridelt range käsu mitte teha tegemist Totenkopfverbände („Surnupealuu salkade”) SS-vangivalvurite ega vangidega. Iseäranis keelati meil siseneda vangide majutusalale, mis oli ümbritsetud kõrge müüriga. Müüris oleva suure värava peal oli kiri: „Arbeit Macht Frei” (Töö teeb vabaks). Vaid SS-valvuritel olid sellele territooriumile sisenemiseks eriload.

Nägime iga päev, kuidas SS-valvur ja üks vastavasse ametisse määratud vang, keda kutsuti Kapo’ks, konvoeerisid laagris kinnipeetavaid vange oma tööülesandeid täitma. Nende hulgas olnud juutidel oli vangikuuel eraldusmärgiks „Taaveti täht”, poliitilistel vangidel punane kolmnurk, kurjategijatel must täpp ning Jehoova tunnistajatel violetne kolmnurk.

Minu tähelepanu köitsid Jehoova tunnistajate tavatult säravad näod. Teadsin, et nad elavad haletsusväärsetes tingimustes; kuid siiski väljendus nende käitumises väärikus, mis oli väga kontrastne nende äärmiselt kõhetu välimusega. Kuna ma ei teadnud nendest praktiliselt mitte midagi, küsisin oma kõrgemalseisvatelt ohvitseridelt, mispärast on Jehoova tunnistajad koonduslaagritesse saadetud. Vastuseks öeldi, et nad on juudi-ameerika sekt, kes on tihedalt seotud kommunistidega. Kuid minus tekitas uudishimu nende laitmatu käitumine, kompromissitud põhimõtted ja moraalne puhtus.

Minu „messia” lõpp

See maailm, millesse olin uskunud, varises 1945. aastal kokku. Minu „jumal” Adolf Hitler, keda vaimulikkond oli ülistanud kui Jumalast läkitatud füürerit, osutus valemessiaks. Tema kavandatud „Tausendjährige Reich” (Tuhandeaastane valitsus) oli juba pärast 12 aastat täiesti varemeis. Ta oli ka argpüks, kes enesetappu sooritades hiilis kõrvale vastutusest seoses miljonite meeste, naiste ja laste mõrvamisega. Edasised uudised Jaapanis toimunud esimestest aatomipommi plahvatustest viisid mind lausa närvivapustuse äärele.

Dramaatilised muutused minu elus

Peagi pärast Teise maailmasõja lõppu anti mind üles Ameerika Ühendriikide okupatsioonivägede koosseisu kuuluvale USA vastuluurekorpusele. Mind arreteeriti süüdistuse alusel, et olen nats ja kuulun Waffen-SS-i. Minu armastav pruut Trudy leidis viimaks ühe arsti, kes suutis vastuluurekorpust veenda, et viimane vabastaks mind vanglast minu halva tervise pärast, mis tulenes seljavigastuse järelmõjudest. Pidin olema koduarestis senikaua, kui minult kõrvaldati kõik süüdistused, mis käisid minu kui sõjakurjategija kohta.

Mind kui sõjainvaliidi saadeti meditsiinilistele uuringutele Austria Alpides asuvasse taastusravi-haiglasse. Siis, ühel harukordselt kenal kevadhommikul, kui nautisin võrratut maastikku ja sooja päikesepaistet ning kuulasin kaunikõlalist linnulaulu, ütlesin sügavast südamepõhjast lühikese palve: „Jumal, kui sa tõepoolest oled olemas, siis sa kindlasti suudad vastata nendele paljudele küsimustele, mis mind vaevavad.”

Paar nädalat hiljem, kui ma juba kodus olin, külastas mind üks Jehoova tunnistaja. Võtsin tema käest piiblilist kirjandust. Kuigi ta külastas mind regulaarselt igal pühapäevahommikul, ei mõtelnud ma eriti sügavalt öeldu üle järele ega lugenud ka kirjandust, mida ta jättis. Ühel päeval töölt koju tulles olin aga masendunum kui tavaliselt. Mu naine soovitas, et ma lõõgastuseks midagi loeksin — ühte Jehoova tunnistaja poolt jäetud brošüüri pealkirjaga Weltfriede — ist er von Bestand? (Rahu — kas see saab jääda püsima?).

Hakkasin brošüüri lugema ning ei suutnud seda käest panna enne, kui olin selle läbi lugenud. Ütlesin oma naisele: „See brošüür on trükitud 1942. aastal. Kui keegi rahva seast oleks tol ajal öelnud, et Hitler ja Mussolini kaotavad sõja ning et Rahvasteliit tuleb tagasi Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni näol, oleksid inimesed arvanud, et ta on vaimuhaige. Kuid ajalugu on osutunud just selliseks, nagu see brošüür ennustas. Kas meil on kuskil Piibel, et ma saaksin need viidatud kirjakohad järele vaadata?”

Mu naine läks pööningukorrusele ja leidis sealt ühe vana Lutheri tõlkes Piibli. Kontrollisin brošüüris toodud piiblikohti. Peagi hakkasin õppima asju, millest ma polnud varem midagi kuulnud. Sain teada Piibli tõotuse, et just siin, maa peal, luuakse Jumala Messia Kuningriigi alluvuses uus maailm. See õnneliku ja turvalise tuleviku reaalne lootus kajastub Jeesuse eeskujupalves, mida ma poisikesena tihti korranud olin: „Sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal.” Ning oma suureks üllatuseks sain teada ka seda, et Kõigevägevamal Jumalal, taeva ja maa Loojal, on isikunimi, Jehoova. — Matteuse 6:9, 10; Laul 83:19.

Üsna varsti hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel. Oma esimesel koosolekul kohtasin ühte vanemat naist, kelle tütar ja väimees olid hukatud Saksamaa koonduslaagris usu pärast. Mul oli kohutavalt häbi. Selgitasin talle, et oma mineviku tõttu olen ma täiesti teadlik, mida tema ja ta perekond on läbi elanud, ning võttes arvesse seda, et ma olin süüdlastega seotud, on tal õigus mulle põlgustundega näkku sülitada.

Minu üllatuseks ei ilmutanud ta viha, vaid tema silmist hakkasid voolama rõõmupisarad. Ta embas mind soojalt ja ütles: „Kui imeline see küll on, et Kõigevägevam Jumal Jehoova lubab nii vastandlikest rühmitustest inimestel oma pühasse organisatsiooni tulla!”

Kogu selle vihkamise asemel, mida olin enda ümber näinud, peegeldasid need inimesed tõepoolest Jumala isekuseta armastust — tõelist kristlikku armastust. Mulle meenus, et olin lugenud Jeesuse sõnu: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35) See oli just see, mida olin otsinud. Nüüd tulid minule pisarad silma. Ka mina puhkesin nutma nagu laps, täis südamesttulevat hindamist nii imelise Jumala, Jehoova vastu.

Mul on siiski veel palju õppida

Lõpuks pühendasin oma elu Jehoova Jumalale ja mind ristiti 1948. aastal. Kuid peagi nägin, et mul on siiski veel palju õppida. Näiteks, kuna olin saanud täieliku natsivaimus ajuloputuse, ei mõistnud ma, miks Jehoova organisatsioon trükib mõnikord artikleid nurjatu SS-i vastu. Vaidlesin sellele vastu, öeldes, et meid kui üksikinimesi ei tohiks süüdistada. Olime vaid sõdurid ning enamik meist ei teadnud midagi kõigest sellest, mis koonduslaagrites toimus.

Siis ühel päeval võttis üks kallis vend, kes mõistis minu probleemi ja oli ise palju aastaid koonduslaagris kannatanud, mul õlgade ümbert kinni ja ütles: „Vend Ludwig, kuula mind hoolega. Kui sul on raske seda asja mõista ning sa tunned, et see häirib sind, siis pane see oma mõttes lihtsalt kõrvale. Seejärel jäta oma probleem palves Jehoova hoolde. Võid täiesti kindel olla, et kui sa seda teed, tuleb päev, mil Jehoova näitab sulle, kuidas mõista seda ning ka kõiki teisi probleeme, mis sind vaevavad.” Võtsin tema tarka nõuannet kuulda ning aastate möödudes nägin, et kõik läks just nii, nagu ta oli ütelnud. Hakkasin viimaks mõistma, et kogu see natsionaalsotsialistlik süsteem koos oma SS-iga oli vaid üks järjekordne kuratlik osa kogu Kurat-Saatana maailmasüsteemist. — 2. Korintlastele 4:4.

Tagasi Nürnbergi Zeppelinwiesele

Võite kujutada, milline erakordne sündmus see mulle küll oli, kui ma 1955. aastal läksin Nürnbergi, et võtta osa Jehoova tunnistajate konvendist „Triumphierendes Königreich” (Võidutsev Kuningriik)! See konvent peeti sellessamas kohas, kus olin kuulnud Hitlerit hooplemas, et ta juurib need Jehoova tunnistajad Saksamaalt välja. Siia kogunes Jehoova kummardamiseks terveks nädalaks kokku rohkem kui 107000 Jehoova tunnistajat ja nende sõpra kogu maailmast. Keegi ei tõugelnud; keegi ei tõstnud vihaselt häält. Oli näha, et see on tõeliselt ühtne rahvusvaheline perekond, kes elab rahumeelselt koos.

On raske kirjeldada neid tundeid, mis mind valdasid, kui kohtasin sel konvendil mõningaid oma endisi kaaslasi Waffen-SS-ist, kellest olid saanud Jehoova Jumala pühendunud sulased. Milline rõõmuküllane taaskohtumine see küll oli!

Vaadates lootusrikkalt tulevikku

Pärast pühendumist ja ristimist on mul olnud eesõigus viia läbi mitmeid koduseid piibliuurimisi endiste natsidega Austriast. Praegu on mõned neist samuti pühendunud Jehoova tunnistajad. Emigreerusin Austriast 1956. aastal ja elan praegu Austraalias. Olen tundnud siin rõõmu eesõigusest olla täisaegses teenistuses. Siiski on kõrge iga ja halvenev tervis hakanud viimasel ajal minu tegevust piirama.

Üks minu kõige suuremaid lootusi on tervitada neid surnuist ülesäratatud ustavaid mehi ja naisi, kes keeldusid tegemast kompromissi kurja natsisüsteemiga ning kes oma laitmatuse pärast koonduslaagrites hukati.

Kogu selle aja kestel olen isiklikult kogenud, kuidas hävitav viha muutub armastuseks ja lootuseks. Praegu on minu kindlaks lootuseks — ja mitte ainult minu, vaid ka kõikide nende, kes alandlikult alluvad Jehoova praegu valitsevale Kuningale Kristusele Jeesusele — elada igavesti inimlikus täiuses paradiisis maa peal, kus ei ole haigusi ega surma. Saan enda puhul täie veendumusega korrata apostel Pauluse sõnu: „Lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.” — Roomlastele 5:5.

[Pilt lk 13]

Mina SS-mundris

[Pildid lk 14, 15]

Aastal 1955 toimunud Jehoova tunnistajate „Võidutseva Kuningriigi” konvent Nürnbergis, sellessamas kohas, kus Hitler oli varemalt pidanud oma iga-aastasi natsikogunemisi

[Allikaviide]

U.S. National Archives foto

[Pilt lk 15]

Portfell käes, olen valmis Austraalias kuulutamiseks

[Pildi allikaviide lk 11]

UPI/Bettmann