„Nakatunud vere” kohtulik uurimine Kanadas
ÄRGAKE! KANADA KORRESPONDENDILT
KANADAS sureb üha suuremal hulgal AIDSi nakatunud vere ohvreid. Millest on selline suurenemine tingitud? Rohkem kui tuhat kanadalast sai 1980-ndatel aastatel AIDSi viiruse „nakatunud verest” ja verepreparaatidest. Sellised ärevusttekitavad faktid ajendasid föderaalvalitsust moodustama Kanada Veretalitussüsteemi uurimiskomisjoni. Avalik uurimine peaks tegema kindlaks, kui turvaline on veretalitussüsteem Kanadas.
Uurimiskomisjoni juhatajaks määrati üks maa lugupeetumaid vanemkohtunikke. See komisjon korraldas ülekuulamisi kõikjal Kanadas. Ülekuulamised algasid 14. veebruaril 1994 Torontos, ning austatud kohtunikule härra Horace Kreverile Ontario apellatsioonikohtust tehti ülesandeks selgunud tulemused ettenähtud ajal teatavaks teha ning olukorra parandamise kohta soovitusi esitada.
Üks leinav ema, kelle poja surma põhjuseks oli AIDSi nakatunud veri, palus kohtunikku: „Nad võtsid minult poja, ja ainus hüvitus, mis ma sain, oli see uurimine. Palun viige see lõpuni.” Ta soovis väga, et põhjaliku uurimise järel astutaks vajalikke samme, et vältida vereülekannetega seotud ohtusid. Tema polnud ainus ema, kes kaotas oma poja nakatunud vere tõttu. Komisjonile esitati südantlõhestavaid tunnistusi selle paljude kanadalaste elu purustanud tragöödia kohta.
Toronto ajalehest Globe and Mail võis lugeda pealkirju: „Viha ja pisaratega räägivad ohvrid vereõudusest”, „Veretalitussüsteemi uurimiskomisjonile esitati hirmuäratavaid tunnistusi”, „On ilmnenud üksikasju arstide võhiklikkusest” ja „Veretalitussüsteemi uurimiskomisjon teatab, et ametnikud pidasid AIDSi ohtu minimaalseks”.
Ohvrid, kes olid saanud verest HIV-viiruse, ütlesid, et neid ei hoiatatud ohu eest. Mitmel juhul kuulsid nad tehtud vereülekandest alles siis, kui said teada, et nad on nakatunud AIDSi viirusesse.
Üks teismeline, kellel on AIDS, sai HIV-viiruse vereülekande teel, kui talle tehti kolmeaastaselt lahtine südameoperatsioon. Kerget hemofiiliat põdev HIV-positiivne mees oli kasutanud verepreparaate enne 1984. aastat, mil ta veel hokit mängis. Ta oleks muutnud oma eluviisi, kui ta oleks ohust teadlik olnud. Ühele emale anti HIV-viirusest nakatunud verd 1985. aastal ning nüüd on nakatunud tema, ta abikaasa ja nende nelja-aastane tütar.
Inimestelt, kes on nakatunud ainult ühest-kahest veredoosist, on kuuldud südantlõhestavaid lugusid. „Tema põskedele taheti ainult natuke jumet anda,” ütles üks naine kibestunult vereülekande kohta, misläbi ta mees nakatus HIV-viirusega. Nüüd on ka naisel see viirus.
Üha uute tunnistajate selgitused pöörasid tähelepanu teisele suurele tragöödiale: vereülekande teel saadud hepatiidile. Vastavalt ajalehele The Globe and Mail arvatakse, et „aastas sureb hepatiit C tagajärjel koguni 1000 kanadalast”. Ajaleht lisab, et „enam kui pooled neist võisid saada haiguse vereülekande kaudu”.
Üks mees rääkis, kuidas ta sai 1961. aastal seljaoperatsiooni ajal tehtud vereülekande kaudu hepatiit C. Pärast operatsiooni oli ta korrapäraselt doonor. 1993. aastal sai ta teada, et tal on maksatsirroos. „Mis on saanud inimestest, kes said verd, mida olin kõik need aastad andnud, teadmata ise, et mul on selline haigus?” küsis ta uurimiskomisjonilt.
Kohtunik Krever kuulas tähelepanelikult rohkem kui sadat kanadalast, kelle elu oli purustanud HIV või mõni muu nakatunud vere põhjustatud tragöödia. Meditsiiniala asjatundjad on tunnistanud, et ei ole võimalik täielikult garanteerida seda, et verega ei kantaks haigusi edasi või et see ei kätkeks muid ohte. Nad on tunnistanud, et verega kaasneb tõsine risk ja et verd kasutatakse tihti valesti. Regionaalse vereülekandekeskuse meditsiiniline juhataja dr. J. Brian McSheffrey kinnitas, et tavaliselt juhib ta sellele probleemile loengutel tähelepanu sõnadega: „Kui tuleb teha vereülekanne, siis on eksitud kas diagnoosi või raviga.”
Neid, keda valitsuskomitee nimetab aastas 250 miljonit dollarit maksmamineva Kanada veretalitussüsteemi „peaosanikeks”, süüdistatakse poliitikaanluses ja rivaalitsemises. Tule alla on sattunud Punane Rist ja valitsusagentuurid. Näib, et mitte keegi ei vastuta selle keeruka riikliku veretalitussüsteemi eest.
Rõõmustav kontrast
Kontrastiks masendavale tõestusmaterjalile esitati Saskatchewanis Reginas kohtunik Kreverile 1994. aasta 25. mail rõõmsam teade. Raskekujulist hemofiiliat põdev 75-aastane mees William J. Hall rääkis, et verepreparaatide alternatiive kasutades on tal õnnestunud edukalt oma haigust ravida. Ja ta ei ole saanud AIDSi. Kuna härra Hall on Jehoova tunnistaja, siis on ta oma südametunnistuse alusel keeldunud verest ja verehüübimisfaktorist. — Vaata kasti leheküljel 24.
Lisandumas on uut informatsiooni. Valitsus on pikendanud uurimisaega kuni 1995. aasta lõpuni. Komisjonil peaks olema aega uurida tuhandeid Jehoova tunnistajatest täiskasvanute ja laste haigusjuhte, mille puhul kasutati tõhusat vereta ravi. Neid alternatiive võib kasutada samahästi ka teiste patsientide puhul.
Arstid, kes kasutavad selliseid alternatiive, võivad asjatundjatena seda tõestusmaterjali komisjonile tutvustada. Dr Mark Boyd McGilli ülikoolist ütles 1993. aastal ajalehes The Medical Post: „Me peaksime olema Jehoova tunnistajatele tõepoolest üsna tänulikud, sest nemad on meile näidanud, kuidas me võime hakkama saada ka vereülekandeid tegemata.” Ameerika Ühendriikide presidendi poolt ametissemääratud komisjon märkis 1988. aastal: „Kõige kindlamaks kaitseabinõuks seoses verega on, kui vähegi võimalik, mitte anda patsiendile teiste inimeste verd.” Kuna Jehoova tunnistajad peavad kinni Jumala seadusest ’hoiduda vere eest’, on neid õnnistatud „kõige kindlama kaitseabinõuga” nakatunud vere vastu ja vereülekannetest tulenevate teiste ohtude vastu. — Apostlite teod 15:20, 29.
Vajalik on informeerimine
Kahjuks polnud enamik nakatunud vere ohvreid informeeritud alternatiividest, mis oleksid nende tragöödia ära hoidnud. Patsientidele ei antud võimalust asjast teadlikuna oma valik teha: kas leppida verega seotud ohtudega või kasutada turvalisemaid alternatiive.
Komisjonile esitatud tõestusmaterjal osutab vajadusele informeerida arste ja üldsust vereülekannete alternatiivide olemasolust. Sel kõrgetasemelisel valitsuse poolt korraldatud uurimisel võib olla Kanadas suur mõju. Kohtunik Kreveri soovitused võivad kaasa aidata sellele, et vereülekannetesse suhtumises ja selle kohta antavas informatsioonis toimuks Kanada meditsiinis muudatusi. Uurimiskomisjoni otsused huvitavad kindlasti kõiki, kes tahavad vältida vereülekannetest tulenevaid ohte.
[Kast lk 24]
HEMOFIILIAGA TOIMETULEK VERD KASUTAMATA
William J. Hall Saskatchewanist Nipawini linnast rääkis komisjonile, kuidas ja miks tema tuleb toime oma raskekujulise hemofiiliaga verepreparaate kasutamata. Siin on väljavõtted kohtuprotokollist tema tunnistuse kohta:
◻ „Minu vanemad said teada, et ma põen hemofiiliat, kui ma kord varbaotsast kuni puusadeni üles paistetasin, ning arstid panid diagnoosiks hemofiilia. [—] Arvan, et ma olin siis umbes aastane.”
◻ Ma pole kunagi vastu võtnud ei verd ega mingisugust verepreparaati. [———] Vere vastuvõtmine on minu religioossete tõekspidamiste vastu, sest ma usun, et veri on püha.”
◻ Järgnev oli öeldud tema venna kohta, kellel oli samuti hemofiilia: „Ta ei olnud minuga sama usku, ja nii nõustus ta vereülekandega ning suri hepatiiti.”
◻ Kaksteistsõrmikuhaavandi kohta 1962. aastal: „Arst ütles, et kui ma ei võta verd, siis ma suren. [———] Mind raviti haiglas edukalt [ilma vereta].” Veritsemine suudeti peatada.
◻ Murdunud puusaluu kinnitamise operatsiooni kohta 1971. aastal: „See oli hoolikas operatsioon, kus ei kasutatud verd. [———] Operatsioon õnnestus.” Korduvad vereanalüüsid tol ajal ei näidanud faktor VIII (hüübimisfaktor) olemasolu tema veres.
◻ Kuidas ta toime tuleb: „Oma eluviisiga .. , olles hoolikas.” Ta lisab sellele dieedi, puhkuse ja võimlemise ning paistetuste, põrutushaavade ja haavandite hoolika ravi.
◻ „Usun, et on kasulik lõõgastuda ja mõtiskleda heade asjade üle, mida meie Jumal meile on andnud, ning unustada oma mured. Sellest paistab olevat palju abi.”
William Hall on 76-aastane Jehoova tunnistaja.
[Pilt lk 22]
Komisjoni juhataja kohtunik Horace Krever
[Allikaviide]
CANPRESS PHOTO SERVICE (RYAN REMIROZ)
[Pilt lk 23]
William ja Margaret Hall sõitsid 370 kilomeetrit, et ilmuda uurimiskomisjoni ette