Ainulaadne Matterhorn

ÄRGAKE! ŠVEITSI-KORRESPONDENDILT

„MAAILMAS on ainult ÜKS Matterhorn; ainult ÜKS mägi selliste tasakaalustatud proportsioonidega. Imeline vaatepilt!” Nii ütles Itaalia alpinist Guido Rey.

Matterhorn on tõesti harukordne mäetipp, üks tuntumaid mägesid maailmas. Tõenäoliselt foto neil lehekülgedel ei ole esimene pilt, mida sa sellest silmapaistvast mäest oled näinud.

Püramiidikujuline Matterhorn paikneb Itaalia ja Šveitsi piiril, Šveitsis asuvast Zermatti külast, mille järgi mäetipule nimi pandi, 10 kilomeetrit edelas. Mägi on 4478 meetrit kõrge ja selle kaks tippu on üksteisest umbes 100 meetri kaugusel.

Kuigi Matterhorn on osa Lääne-Alpidest, seisab ta üksi ilma lähimate naabriteta. Seetõttu avaneb mäele igast suunast suurepärane vaatepilt, mistõttu ta on fotol väga kaunis.

Mõned on sobivalt kirjeldanud, et Matterhorn meenutab obeliski. Igast neljast ilmakaarest on näha üks tema külgedest, mis tänu tipule on selgelt eristatavad.

Vaatamata oma kõrgusele, ei ole Matterhorn alati lumega kaetud. Hiliskevadel loobuvad ülalpool asuvad järsud, kaljused nõlvad päikesesoojuse tõttu oma jää- ja lumerüüst. Allpool, idas ja loodes suruvad liustikud end aastaringselt tihedalt vastu mäge nagu valge vöö ümber piha.

Paljud imetlejad on tahtnud teada, kuidas selline võrratu mägi on tekkinud. Mäe jalami ümber pole näha kivirusu kui jäänuseid materjalist, millest see vormiti. Ilmselt on kogu see kivirusu uhutud minema nende loendamatute aastatuhandete kestel, mil mägi on eksisteerinud. Millised võimsad loodusjõud on küll kaasa aidanud selle ilusa vaatepildi tekkimisele!

Varajane asustus

Alpiorg, mis viib Matterhorni jalamile, oli asustatud juba Rooma impeeriumi ajal. Ajalugu annab teada, et aastal 100 e.m.a. ületas Rooma väejuht Marius Matterhornist ida pool 3322 meetri kõrgusel asuva Theoduli kuru. Seda mägirada kasutati ka keskajal kaubaveoks lõunast põhja.

Sel ajal vaatasid sealsed elanikud Matterhorni suure lugupidamisega, isegi ebauskliku kartusega. Kunagi ei püüdnud nad tõusta mäkke, mida peeti Kuradi enda elupaigaks! Kes muu viskaks alla jää- ja lumelaviine ning majasuuruseid kive?

Suurenev huvi loodusteaduse vastu

See, millest need alandlikud inimesed kartusega hoidusid, sai hiljem Inglismaa kõrgemas seltskonnas väga moodsaks. Huvi teaduse vastu kasvas, ajendades uurijaid tõusma mägedele, et teha geoloogia-, topograafia- ja botaanikaalaseid uurimistöid.

Alpinistide klubi rajati 1857. aastal Londonis ja paljud jõukad inglased reisisid Prantsusmaale, Itaaliasse või Šveitsi, et osaleda Alpide vallutamises. Seiklejad vallutasid ühe tipu teise järel, kaasa arvatud Mont Blanc’i. Kuigi see mägi on Euroopa kõrgeim — 4807 meetrit —, valmistab see alpinistidele vähem raskusi kui Matterhorn.

Kõiki neid pingutusi ei tehtud mitte üksnes loodusteaduse nimel. Mängu tuli auahnus. Tähtsaks teguriks oli saada kuulsaks esimese, kõige julgema ja tugevamana. Inglismaal ei tähendanud sõna „sport” sel ajal midagi muud peale alpinismi.

Mägironimises oli 1865. aasta suvi üks tegevusrohkemaid, eriti mis puutub Matterhorni. See võluv püramiid oli üks viimaseid tippe, mis püsis vallutamatuna. Seda peeti ligipääsmatuks ja kohalikud teejuhid keeldusid isegi üritamast selle tippu ronida. Nende suhtumine oli: ükskõik milline muu tipp — aga mitte Horn.

Ometi oli Matterhorni vallutamine möödapääsmatu. Paljud Alpide tipud vallutati 1860-ndate aastate alguses. Ronijad õppisid kogemustest ning omandasid uue ronimistehnika. Inglismaalt pärit 20-aastase Edward Whymperi oli üks Londoni toimetaja saatnud Šveitsi joonistama pilte alpi vaadetest, et illustreerida selleainelist raamatut. Whymper oli mägedest võlutud ja mägironimine sai tema kireks. Ta vallutas mitmeid tippe nii Prantsusmaal kui ka Šveitsis ning püüdis mitu korda tõusta ka Matterhornile. Aga Horn jäi ligipääsmatuks.

Matterhorn on vallutatud!

Lõpuks, 1865. aasta juulis kohtusid kolm mägironijate rühma juhtumisi Zermattis — kõik kolm olid otsustanud tõusta Matterhornile. Kuna aega oli vähe, sest Itaalia rühm võis neist ette jõuda, otsustasid need kolm gruppi ühendada end üheks cordéeks nööriga ühendatud mägironijate rühmaks. Gruppi kuulus seitse meest: Edward Whymper ja lord Francis Douglas, Charles Hudson ja tema noor sõber Hadow, kes kõik olid inglased, pluss kaks šveitslasest teejuhti ja üks prantslasest teejuht, keda neil õnnestus palgata.

Lahkudes Zermattist 13. juuli hommikul, alustasid nad aeglast mäkketõusu ida poolt ja leidsid, et madalamatel lõikudel on suhteliselt kerge ronida. Nad seadsid oma telgi üles umbes 3300 meetri kõrgusele ning nautisid rahulikult ülejäänud päikesepaistelist päeva.

Järgmisel hommikul, 14. juulil, alustasid nad mäkketõusu enne koitu. Nööri läks vaja ainult vahetevahel. Mõned kohad olid raskemad kui teised, kuid tihti leidsid nad tee, kuidas vältida kõige ohtlikumaid takistusi. Peale kahte puhkepausi jõudsid nad kõige kriitilisema lõiguni. Viimased 70 meetrit tuli minna mööda lumevälja, ja kell 13.45 jõudsid nad mäetippu. Matterhorn oli vallutatud!

Tipus polnud jälgegi sellest, et inimene oleks seal käinud, niisiis olid nad ilmselt esimesed. Milline tunne! Umbes tund aega nautis see võidukas rühm hämmastavat vaadet, mis avanes igasse suunda, siis olid nad valmis laskuma. Itaalia alpinistid, kes püüdsid samal päeval mäkke tõusta, olid jäänud kaugele maha ning pöördusid tagasi, kui said aru, et olid võistluse kaotanud.

Väga kallis hind

Mäkketõusjate võit maksis neile ometi väga kallist hinda. Jõudes allalaskumisel raske lõiguni, sidusid nad end nööriga ühte, ees kõige kogenum teejuht. Vaatamata ettevaatlikkusele libises kõige noorem osaleja ning kukkus allpool oleva mehe peale, tõmmates endaga kaasa need, kes olid ülal. Kolm viimast meest, keda karje hädaohu eest hoiatas, suutsid kaljunukkidest kinni haarata. Aga nöör rebenes ja sekundi murdosa vältel kadusid neli esimest meest alla kuristikku.

Otsekui halvatutena jäid Edward Whymper ja kaks šveitslasest teejuhti väga kriitilisse olukorda. Nad pidid ööseks välilaagrisse jääma ja said alles järgmisel päeval Zermatti tagasi pöörduda. Nii muutus selle päeva hiilgus viivu ajaga hävinguks, mis jättis ellujäänutesse jälje kogu eluks.

Hiljem leiti neljast surnukehast kolm jääliustikult 1200 meetrit allpool õnnetuspaika. Neljandat, lord Douglast, ei leitud aga kunagi.

Nemad polnud Matterhorni nõlvade viimased ohvrid. Vaatamata tõsiasjale, et mitmete radade ääres, mis kulgevad kas piki või põiki kaljuseid nõlvu või kitsaid lõhesid, on kaljusse tugevasti kinnitatud palju nööre, ning vaatamata suurematele kogemustele ja mägironijate tublisti paranenud varustusele, on ainuüksi sellel mäel olnud umbes 600 surmajuhtumit.

Ohud

Üks asi, mis tunduvalt ohtu suurendab, on ilmastik. See võib muutuda väga kiiresti. Päeva algul võib ilm ilus olla, aga enne kui inimene sellest arugi saab, võib püramiid mähkuda tihedasse udusse või paksudesse tumedatesse pilvedesse ning puhkeda võib hirmuäratav torm. Sellega võivad kaasneda kartustäratavad välgusähvatused ja piksemürin koos äkilise tuulepuhanguga, mis kõik võib lõppeda tugeva lumesajuga. Ja kõik see võib juhtuda ilusal suvepäeval!

Kui mägironijaid on ootamatult tabanud selline sündmustepööre, peavad nad ehk ööbima lahtise taeva all, võib-olla väikese platvormi peal, kus nad võivad hädavaevu püsti seista. Temperatuur võib olla tublisti allpool nulli. All on sügavik. Sel juhul võiks küll soovida, et Matterhorni oleks võinud vaid kaugelt tervitada!

Teiseks ohuks on lahtised kivid. Mõnikord tekitavad mõtlematud mägironijad ise kivilaviini. Kuid enamikul juhtudel on põhjused looduslikud. Temperatuurimuutused, jää ja lumi, paduvihm ning lõõskav päike, samuti ka ümber Horni kihutavad tugevad tuuled — see kõik mõjub kaljudele, põhjustades suurte tükkide murdumist. Mõnikord püsivad need suurte plaadihunnikutena aastaid samal kohal, kuid lumelaviinid võivad need lõpuks liikuma panna ja need kukuvad alla.

Paljud mägironijad on imestanud, et see protsess on kestnud küll tuhandeid aastaid, kuid siiski on mägi säilitanud sihvaka obeliski kuju ja näha pole mingisuguseid märke muutustest. Võrreldes selle arvatavalt 2,5 miljardi kuupmeetrise kaljumassiiviga, ei ole langevate kivide hulk nii suur, et see mäe kuju märkimisväärselt muudaks. Kuid siiski põhjustavad need palju kahju ning nõuavad inimohvreid.

Samal ajal on tõus Matterhornile populaarseks muutunud. Mõned teejuhid on sadu kordi selle tipus olnud. Lisaks kordavad paljud mehed ja naised seda kangelastegu, valides iga kord eri raja.

Kuid on ka neid, kes küll üritavad tõusta Matterhornile, aga jõuavad arusaamisele, et kas siis tingimused pole soodsad või nende endi võimekus, füüsiline seisund või ettevalmistus on puudulik. Niisiis ei jätka nad mäkketõusmist, vaid lasevad mõistusel saada võitu soovist omandada Matterhorni vallutaja kuulsus.

Vaatamata sellele, kas sa oled näinud seda silmapaistvat mäge piltidel või filmides või oled seisnud aukartusega selle lähedal, imetledes päikesetõusu või loojangu ajal selle suurepäraseid värve, tuleb sulle ehk meelde Suur Skulptor. Sügavast lugupidamisest tema kätetöö vastu oled ehk sinagi südamest korranud Laul 104:24 sõnu: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!”