Miks ta muutis asjade tähtsusjärjekorda

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

Korraga täitsid tugevad ja kõlavad lauluhelid kogu ümbruskonna. Kristallselge viis tundus vaibumatuna. Jäin lummunult seisma. „See on lääneööbik!” sosistas Jeremy. Liikusime aeglaselt ümber võsastiku, püüdes kõigest väest leida selle suurepärase hääle allikat. Siis märkasime sügaval tihnikus kartlikku silmatorkamatut helepruuni lindu. „Kui hea, et nägime teda,” ütles Jeremy ära minnes. „Vähestel õnnestub teda näha.”

TULIN siia, et veeta see päev Jeremyga, kes töötab vahina Minsmere’is, 800 hektari suurusel looduskaitsealal, mis kuulub Kuninglikule Linnukaitse Seltsile RSPB-le (Royal Society for the Protection of Birds) ning asub Inglismaa ühes idapoolseimas osas. Teise maailmasõja ajal lasti sellel Põhjamere ranniku osal vee alla jääda, et see kaitseks sakslaste võimaliku sissetungi eest. Selle tulemusena tekkisid sinna roostikud ning märgalade linnud asustasid kolooniatena üleujutatud karjamaad. Põnevus kasvas, kui 1947. aastal hakkas seal pesitsema neli naaskelnoka paari, kuna see liik polnud Suurbritannias paljunenud üle 100 aasta.

Varsti võttis RSPB selle ala enda valdusesse ja praegu on see rahvusvahelise tähtsusega looduskaitseala. Peale roostike elutsevad linnud ka soolase- ning magedaveelistel madalatel lahtedel — millest suurimat kutsutakse nimega Scrape — ning mereäärsetel veerkividel, liivaluidetel, paduratel, heinamaadel, nõmmedel ning leht- ja okasmetsades. Sellel looduskaitsealal on registreeritud üle 330 linnuliigi, millest umbes 100 liiki pesitseb seal. Linnustiku mitmekesisus on tingitud peamiselt sellest, et piki mere idarannikut kulgevad lindude rändeteed, kuid oma osa on andnud ka oskuslik hooldus.

„Tulin siia 1975. aastal,” ütles Jeremy, „sest Minsmere’i tegevus pakkus mulle erilist huvi. Aastal 1966 sai naaskelnokast RSPB sümbol ning lõpuks selle logo. Praegu peavad paljud Minsmere’i RSPB tähtsaimaks looduskaitsealaks ning seal käib igal aastal kuni 80000 külastajat.”

Esimene väljakutse

„Minu huvi süttis koolis,” jätkas Jeremy edasi jalutades. „Seal õppisin linde rõngastama ja uurisin nende rändeid. 1960-ndate aastate lõpus rõngastasin igal aastal harrastusena 12000 kuni 20000 lindu. Siis kutsus Chris Mead Briti Ornitoloogiaühingust mind endaga uurimisreisile Hispaaniasse, et rõngastada üle Sahara lendavaid rändlinde. Selles töös kasutatakse väga õhukest musta 6—18 meetri pikkust võrku, mis riputatakse lõdvalt üles ning asetatakse hoolikalt nii, et puud selle taustale jääksid, varjamaks seda sel viisil lindude eest. Linnud seal vigastada ei saa ning kui nad sealt välja võetakse, pannakse nende jala ümber väike märgistav rõngas, mis on tavaliselt valmistatud monelmetallist.a Ka lindude vabakslaskmine nõuab oskusi. Lindude rõngastaja ei viska lindu kunagi õhku, nagu vahel televiisorist näha võib. Ta lihtsalt laseb neil vabalt minna. Näiteks piiritajad klammerduvad villaste riiete külge ning tõusevad lendu alles siis, kui nad selleks valmis on.

See oli eriline kogemus, mille pärast pidin kuus nädalat puhkust võtma — ning sellepärast kaotasin oma töökoha! Seetõttu otsustasin oma elu muuta ning töötada sellises kohas, mis mulle südamelähedane on — looduskaitse alal, eriti just linnukaitse alal. Olin ülimalt õnnelik, kui RSPB mind 1967. aastal tööle kutsus.”

Lindude laulu ning häälitsuste tähendus

Mille järgi linde määrata? Vahel välimuse järgi, kuid kindlam on seda laulu või häälitsuste järgi teha. Jeremy on selles imepäraselt osav. Looduseuurija David Tomlinson kirjutas imetlusega: „[Jeremy] ei määra linde mitte üksnes nende laulu järgi, vaid ma vannun, et ta võib neid eristada ka selle järgi, kuidas nad häälitsuste vahel hinge tõmbavad!”

„Linnud vestlevad omavahel,” selgitas Jeremy. „Igal häälitsusel on oma tähendus. Näiteks kui liikvel on mõni röövloom, lasevad naaskelnokad, kiivitajad, kajakad ja punajalg-tildrid kuuldavale igaüks oma hoiatushüüu, kuid kõigi hüüded tähendavad üht ja sedasama: ’Rebane on lähedal!’ Võin sügavast unest ärgates linnuliigi häälitsuse järgi kohe teada, kus on rebane. Kuid ei tohiks unustada, et ka rebastel on suurepärane kuulmine. Mõtlesime, miks tiirude kurn ühel aastal hukkus, ning avastasime, et rebane kuulis linnupoegi just enne munadest koorumist siutsumas. Kohe, kui rebane need üles leidis, pistis ta need nahka!”

Linnuvaatluse kunst

Hea linnuvaatleja võib Inglismaal aasta jooksul registreerida kuni 220 linnuliiki. Bongarid, agarad linnuvaatlejad, kes võistlevad omavahel haruldaste lindude leidmises, võivad määrata isegi kuni 320 liiki. Kuuldes uudist mõne liigi nägemisest, reisivad nad mööda maad, et seda liiki oma silmaga näha. Jeremy on leppinud vähesemaga. „Mina ei sõidaks haruldaste lindude nägemiseks 16 kilomeetrist kaugemale,” tõdes Jeremy. „Tegelikult olen spetsiaalselt läinud vaatama vaid kolme liiki: pähklimänsakut, üht tildriliiki ning suurtrappi, kellest ükski pole olnud 16 kilomeetrist kaugemal. Kuigi ma tunnen päris hästi 500 linnuliiki, tean, et suudan haarata vaid asja pealispinda. On ju kogu maailmas umbes 9000 linnuliiki!”

Kui suunasime oma binoklid padura poole, lisas Jeremy päris mõtlikult: „Ma poleks osanud ette kujutada õnnelikumat ja viljakamat elu, kui mul on olnud eriti just nende 16 aasta jooksul Minsmere’is!” Vaatasin tema poole ning mulle meenus artikkel, mis oli äsja ilmunud Londoni ajalehes „The Times”. Seal öeldi: „Minsmere oli tema [Jeremy] tippsaavutus, tema elutöö.” Jeremy oli Minsmere’ist lahkumas. Miks?

Seemned ja kasv

Varem sel päeval olime näinud naaskelnokkade erilist paarimismängu. „Selle puhast ilu ei saa küll panna pelgalt evolutsioonis ellujäämise arvele,” täheldas Jeremy. „Kuid mõned aastad tagasi, kui minult küsiti, kas ma usun, et Jumal on olemas, mäletan end möönmas: ’Mul pole õrna aimugi — ja ma ei tea, kuidas seda teada saada!’ Kui mind siis Piiblisse vaatama innustati, olin meeleldi nõus. Teadsin sellest vähe ja arvasin, et kaotada pole mul midagi — ehk hoopis võita. Selle tulemusena, mida ma õppinud olen, lahkun ma nüüd Minsmere’ist, et hakata täisaegseks teenijaks.”

Jeremy vend Michael oli olnud kümme aastat „pioneer”, nagu Jehoova tunnistajad täisaegseid evangeeliumikuulutajaid nimetavad. Kui istusime maha teed jooma, hakkas Jeremy rääkima oma plaanist ühineda vennaga. „Kõik minu töökaaslased peavad mu otsusest lugu,” selgitas Jeremy. „RSPB on minust huvitatud ning on hoolitsenud minu eest. Nad on mind igati toetanud ning isegi soovitanud anda mulle mu teenete eest rahvusliku preemia.”

Teadsin siiski, et oli esinenud ka kriitikat.

Vaja läheb tasakaalukust

„Kuigi enamik inimesi on mind toetanud, on kahjuks ka neid, kellel tundub olevat vale arusaam minu siinsest tööst,” tõdes Jeremy. „Nad arvavad, et parima vaimsuse tagab looduses olek, selle eest hoolitsemine — looduskaitse alal töötamine. Nad ütlevad, et midagi rohkem sarnast paradiisile ei saa olla, nii et miks ma siit lahkuma peaksin?

On selge, et sellel tööl on oma vaimne külg, kuid see pole sama mis vaimsus. Vaimsus on inimese omadus, mille arendamine võtab aega. See hõlmab vajadust kristliku kogudusega läbi käia ning selle eest hoolitseda, teisi üles ehitada ning saada ülesehitust ka ise. Vahel on mulle tundunud, et püüan teha seda, mida me Jeesuse ütluse kohaselt teha ei tohi — teenida kahte isandat. Nüüd ma mõistan, et kõige ohutum on olla kristliku koguduse keskel ja et sinna pääseda, tuleb mul olla pioneer!”

Tuleb tegeleda esmatähtsate asjadega

„Ärge saage minust valesti aru. Looduse eest hoolitsemine on suurepärane ja tasutoov töö, kuigi vahel on see ka masendav. Näiteks reostamine, mida siin paigas põhjustavad PCB ja elavhõbe, on murettekitav — ja me ei tea, mis seda põhjustab, kuigi arvame, et angerjad võivad seda sisse tuua.b Kuid kõik, mida mina tasakaalu taastamiseks teha suudan, on väga tühine. Pole olemas inimest, kes teaks ökoloogia kohta kõike. Me kõik kobame ringi, õppides nii hästi, kui suudame. Me vajame juhatust. Ainuke on meie Looja, kes teab, kuidas me peaksime elama ning maa ja selle mitmekesise elu eest hoolitsema.”

Vaiksel häälel väljendas Jeremy lühidalt oma tundeid: „Ma ei pühendanud oma elu Jehoovale selleks, et kaitsta loodust; ta suudab seda ise täiuslikult teha. Oma Kuningriigi kaudu hoolitseb ta selle eest, et me peame alati looduse eest hoolt sel viisil, nagu tema seda tahab. Kui tahan täita oma kohust hoolitseda kaasinimeste eest, peab Kuningriigi hea sõnumi kuulutamine minu elus praegu esikohal olema.”

Kohtusin Jeremyga hiljuti uuesti. Meie üheskoos veedetud toredast päevast looduskaitsealal oli möödunud kolm aastat. Praegu elab ta oma armsast Minsmere’ist 8 kilomeetri kaugusel ning teenib koos oma vennaga rõõmsalt pioneerina. Kuid ta ütles mulle, et mõningad inimesed ei suuda teda siiamaani mõista. Kas sina mõistad? Jeremy jaoks oli tegemist vaid tähtsusjärjekorraga.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 25]

Rõõmujoovastus

Vaid üks inimene kümnest, kes ööbikut kuuleb, ka näeb teda, kuid korra kuulnud, ei unune see laul. „See on puhas muusika, täiuslik ja viimistletud,” kirjutas Simon Jenkins Londoni ajalehes „The Times”. Tihti laulab lind lakkamatult — teatakse, et üks lind laulis järjest 5 tundi ja 25 minutit. Miks on linnulaul nii ainulaadne? Ööbiku kõri võib tekitada neli heli korraga, kaasa arvatud muusikaliselt täiuslikke akorde. Seda võib ta teha ka nokk kinni ning suu täis toitu, mida ta oma poegadele viib. Miks ta nii kirglikult laulab? Puhtast rõõmust, ütlevad mõningad vaatlejad. „Kas on looduses midagi imelisemat kui ööbiku kõri?” lõpetab Jenkins.

[Allikaviide]

Roger Wilmshurst/RSPB

[Pilt lk 23]

Scrape

[Allikaviide]

Loa andnud Geoff Welch

[Pilt lk 24]

Naerukajakas

[Allikaviide]

Loa andnud Hilary ja Geoff Welch

[Pilt lk 24]

Naaskelnokk

[Pilt lk 26]

Tutt-tiir

[Pilt lk 26]

Punajalg-tilder